Kuidas saada heaks lapsevanemaks? Mida peaks lapsele ette lugema, et ta tulevikus doktorantuuri astuks? Millised beebiharjutused teevad sinu lapsest tulevase olümpiavõitja?
Need on jälle suvalised näited küsimustest, mida internetiavarustest ühel või teisel kujul leida võib. Ühesõnaga, nii palju, kui on lapsevanemaid, on ka muresid ja küsimusi ning on ju tegelikult loogiline, et ikka soovitakse oma järglasele muretut lapsepõlve ja ilusat tulevikku. Kui palju aga meie pere lapse tulekuks ette valmistus?
Ütlen kohe ära, et üleliia suured ettemuretsejad me ei ole, kuid nagu ilmselt enamikes peredes, on ka meil naispool pisut kalkuleerivam, samal ajal kui isa rohkem freestyle’ib ja leiab, et kui kaine mõistusega asjadesse suhtuda, siis küll ka laps mõistlik välja kukub.
Muidugi ei suhtunud me asjadesse ka päris nii, et “ah, kui laps lõpuks sünnib, küll siis vaatab edasi,” ning umbes kuu enne due date’i sai külastatud ka mõnda beebikooli loengut. Esimene loeng oli siis vastsündinu hooldusest ning teine sünnitamise protsessist. Beebihoolduse (on sellele mingi parem sõna ka? hetkel kõlab nagu autohooldus) loengust on mul tagantjärele meeles see, et pidime kahepeale ligi poolteist tundi suutma süles hoida meie kätte usaldatud väikest nukku. Mõiste mekoonium oli mulle miskipärast tuttav juba varasemast, aga loengust tuleb veel meelde ka juhend, kuidas selle vastsündinu nabaga ikkagi ümber peab käima. Oma peas mõtlesin muidugi, et loodetavasti on meie beebi selline, kellel nabaväät suhteliselt kiiresti ära kukub, sest selle hooldus ei tundunud kirjelduse järgi üldse lõbus ja kartsin, et kindlasti teen midagi valesti. Tagantjärele võin öelda, et ei olnud selles hoolduses samuti hullu midagi, meil nabaväädiga mingeid hädasid ei tekkinud ja ca 2 nädalaga kukkus see juba ära ka.
Kui sünnitus juba käib, siis ega beebikooli PowerPointi slaidid väga meenuma ei kipu
Sünnitamise võludest ja valudest rääkivast loengust ei ole mul tagantjärele meeles ausalt öeldes suurt midagi, aga eks siit-sealt sai ju Delfi Naisteka vastavasisulisi artikleid loetud küll ja nagu siinse blogi esimene postitus ka kirjeldas, läks meie sünnitus küll pikalt, aga ei olnud seal mehe seisukohast peale väsimuse hullu midagi. Samuti ei mäleta ma, et oleksin kordagi öelnud Mariinile, et teeme nüüd nii nagu loengus räägiti.
Aga see ei ole üldse etteheide konkreetsetele loengutele ja enda kindlustunde kasvatamiseks kuluvad need ära küll. Need tädid, kes loenguid läbi viisid, olid küll väga tublid ja asjalikud, aga ma usun, et kui selline suur sündmus, nagu sünnitus lõpuks kätte jõuab, on sul niikuinii kõik eelnevalt õpitu peast pühitud ja tegutsed oma naturaalsetele instinktidele tuginedes. Lisaks olid meil sünnitustoas abiks väga toredad arstid, kes vajadusel hingamistehnikaid ja muud säärast õpetasid ning meelde tuletasid.
Umbes sarnase muretu ning let’s see how things go suhtumisega oleme proovinud sättida ka oma elu väikse Beebiga. Muidugi jäävad siit-sealt silma erinevad beebiartiklid, mida silmadega üle loed, kuid ega me nüüd regulaarselt aega sellele ei pühenda, et valmistuda näiteks ette selleks, kuidas meie väike tütreke ikka kunagi lasteaia minnes sõpru leiaks. Elame päev korraga ja naudime igat hetke, kui Beebi S. jälle mõnda oma uut oskust demonstreerib. Samuti on ju vastsündinutel ette nähtud igakuised arstikülastused, kus vaadatakse, et kõik näitajad ikka normis oleks ja seni on meie Beebi need “testid” edukalt neljadele-viitele läbinud.
Mulle tundub, et igasuguste raamatute ja foorumite asemel (muidugi võib ka neid mõistuse piires sirvida – minugi öökapilt leiab hetkel õnnelikuks lapsevanemaks olemise know-how ) on parim õpetaja ikkagi elu ise. Näiteks mul endal ei olnud enne beebi sündi suures plaanis õrna aimugi, mida isaks olemine ja vastsündinu eest hoolitsemine reaalselt tähendab. Aga see ongi vast selline elukestev õpe, kus sina ja Beebi õpite asju jooksvalt ning olete igal õhtul magama minnes jälle grammikese võrra targemad, kuidas homne päev veelgi lihtsam ja rõõmsameelsem olla võiks. Lõppude lõpuks võid sa ju kuulata ja lugeda teiste arvamusi ja seisukohti lõpmatuseni, aga nii palju, kui mina sellest beebimaailmast aru saan, on iga väike lapseke ikkagi omamoodi ja mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Seega julgeks ma praegustele ja tulevastele lapsevanematele soovitada, et vähem põdemist ja närveerimist on hea nii teile kui lapsele ning usaldage julgemalt beebi sünniga kaasa tulevat vanemainstinkti:).
P.S. Meie igapäeva tegemistega saad kursis olla ka Facebookis ja Instagramis.
Kuidas olla isa? 