Märkamatult on käes uus aasta ehk aeg, kus ikka seatakse erinevaid eesmärke ja lubatakse, et just sel aastal võetakse end käsile ja tehakse teoks kõik senised unistused.
“Peaks selle Orgu toitumiskava ette võtma ning isegi kui jõusaalid kinni on, siis jooksmas saab ju ikka käia,” lubad endale naiivselt. Jaanuari keskpaigaks on enamasti aga selge, et eks see elu läheb ikka vanaviisi edasi. Värskes õhus liigutamine piirdub tihti poest õlle ja jäätise toomisega ning ainus asi, mis sinu menüüs Orgu toitumiskava meenutab, on magus kringel Narva kohvikust.
Mulle tundub, et laste kasvatamisega on kohati sama lugu. Kui on selge, et 9 kuu pärast saate naisega perelisa ning kõhubeebi tasapisi kasvab, jõuad lugeda igasuguseid teooriaid ja artikleid, kuidas teha nii, et just sinu inimtaim kastmisega kõige tublimaks ja sihvakamaks kasvaks.
Tutvud kõiksugu koolituste ja “teadusartiklitega” ning kujutad juba vaimusilmas ette, kuivõrd idülliline teie pereelu olema saab. Lapsel on magusaisu ja nõuab karjudes kommi? “Lihtne, minu laps kommi ei saa ning mustikad, marjad ja lillkapsad on tema kommid,” mõtled sinisilmselt.
Laps nõuab oma lemmikmultikat niivõrd kõva häälega, et isegi naabrid on juba valmis talle Youtube’is Põrsas Peppa seiklused peale panema? “Minu laps tutvub telekaga alles teismeeas ning seni saadame päeva õhtusse raamatute seltsis,” elad taaskord unistustemaal. Reaalsus? Nojah, võite ise ka arvata😄.
Nagu ikka selliste kenade unistustega, siis paratamatult segab elu vahele ja reaalsuses mööduvad sinu kolmapäevaõhtud lapsega hoopis diivanil telekat vaadates, samal ajal šokolaadijäätist sisse vohmides.
“Okei, on nende magusaisudega kuidas on, aga selle unevärgi saame lapsega küll esimesel võimalusel korda. Meie uni on ju ikka prioriteet,” lubad sa naiivselt enne lapse sündi endale ja naisele. Läheb, kuu, kaks, kolm…kaheksa. Märkamatult tähistate lapse esimest sünnipäeva ja magama lähete ikka nii, et hiilid öösel kuidagi voodi servale ja proovid seal laiutava võsukese kõrval sõba silmale saada.
Frustratsiooni tõstavad erinevad beebigrupid ja foorumid, kus kõik üksteise järel kiidavad, et nende Emil-Eminem ning Gloria-Giselle kohe pärast “Aktuaalset Kaamerat” enda magamistuppa hiilivad ja seal vaikuses omapäi unemaale rändavad. Siis magavad nad öö läbi ja ärkavad hommikul alles magusa pannkoogilõhna peale. Ilus, kas pole? Ja kuigi tegelikult on selliseid kiitjate osakaal ehk 1%, jääb sulle mulje, et kuidas just meil see uneasi kuidagi ei edene?
Sama lugu kordub rinnast võõrutamisel. “Noh, esimeste kuude möödumisel hakkame tiburulli vaikselt tahke toiduga harjutama ja hiljemalt esimeseks sünnipäevaks teeme nii, et tissi lapsele enam ei anna. Siis saame mõnusalt kohvikus ja teatris käia ning tütrekese teiste juurde ka hoida saata,” arutad naisega taas naiivselt.
Poolteist aastat hiljem on “esimese aluaasta” tähtaeg asendunud aga lausega “Nojah, proovime vähemalt nii, et kooli minnes oleks selle tissivärgiga kõik. Siis saame mõnusalt kohvikus käia ja…“.
Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.
Kuidas olla isa? 