Te saite lapse maja ja autot omamata – mis teil viga on?

Okei, tegelikult keegi meie juurde sellise küsimusega tulnud pole, aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et tänapäeval lükatakse lapsesaamist aina edasi ja enne perelisa saamist ei kaaluta, kui pole oma maja koos suure tagahooviga, korralikku maasturit, millega Viimsist tööle sõita ning pangakontol vähemalt viie-või kuuekohalist summat. Meie lähenemine oli igatahes pisut teistsugune ja kuigi korralikud töökohad olid meil mõlemal enne lapse sündi juba olemas, siis teisi eelmainitud klassikalisi asju, mis peaksid tõestama, et oled elus edukas ja tubli, meil ette näidata polnud.

Ma ei ütle, et üks lähenemine on teisest parem või halvem, aga vähemalt meie pere usub (ehk isegi pisut sinisilmselt), et küll jõuab nende eramajade, viimase seeria autode ja finantsvabaduse poole püüelda ka siis, kui su kõrval tuterdab üks maailma avastada sooviv väike plikake. Don’t get me wrong, mina ja Mariin ei ole ka sellised inimesed, kes on veendumusel, et ainuõige on toituda ainult oma aia saadustest ning kõik materiaalne on kuri ja paha. Ma usun, et säärasel ökoinimese-valgekrae mõõdupuul asume meie kuskil keskel, kus ehk üleöö kuhugi Lõuna-Eestisse mahepõllundusega tegelema ei läheks, aga samas pole meie unistus ka kõige suurem katusekorter kuskil Kadriorus (kui seal üldse katusekortereid leidub?).

Ühesõnaga, nagu juba vast aru saite, siis hetkel on meie elukorraldus selline, kus ühtegi pangalaenu ega autoliisingut kallal pole. Miks siis niimoodi?

Väike Beebi S. tundub rahul olevat ka praeguse elukorraldusega.

Esiteks eluasemest – muidugi on meil Beebi sünniga seoses plaan soetada ka oma kodu, kus väike ilmakodanik saaks päris enda toa, aga hetkel, kui Beebi liigutamine piirdub käte ja jalgade siputamisega ning pea raputamisega, paistab ta rahul olevat ka oma väikese titanurgakesega emme-issiga samas ruumis. Oleme mõelnud, et aktiivsemalt hakkame oma pesa soetamisele keskenduma mõne kuu pärast, et siis ideaalis järgmisel kevadel/suvel, kui Beebi ehk ka aktiivsemalt liigutama hakkab, juba kuhugi kolmekesi sisse kolida. Seni naudime sellist elukorraldust, kus saame elada kesklinnas, kõik käe-jala juures ja sealjuures tänu sugulussidemetele vaid sisuliselt kommunaalkulude eest maksta. Nii saame kodu soetamiseks raha hoogsamalt kõrvale panna, kui mõnes üürikorteris elades ja kuigi praegune pesa on ehk väiksem, kui klassikalisel kolmeliikmelisel perel, on ta meile täitsa armas ja kuni väike preili veel ringi roomata ega joosta oska, mahume siia kenasti ka kolmekesi ära.

Fun fact: möödunud talvel, kui toimus casting “Naabrist parema” saatesse, oli meil väike plaan ka sinna kandideerida, aga kuna me ei teadnud, kuidas Mariini rasedus täpselt kulgeb ja mina, kes pole ka suurim meistrimees, olin vaikselt töökohta vahetamas, jäi see plaan toona soiku.

Aga AUTO? Kuidas te siis tööl käite ja Beebit tulevikus lasteaia ja judo/kergejõustiku/võrkpalli treeningute vahel transportida kavatsete? Jällegi, ei ole me nii sinisilmsed, et Beebit suvel näiteks maale vanaema-vanaisa juurde rattakorvis vedama hakkame, aga küll tuleb siingi kõik omal ajal. Näiteks hetkel olen mina vaikselt lõpetamas autokooli. Miks ma seda kunagi juba gümnaasiumi või ülikooli ajal ei teinud? Ise ka ei tea, aga ju ei tundnud siis suurt vajadust, kõik muu tundus põnevam ja sain oma käimised linnasiseselt ka kuidagi teistmoodi tehtud. Samuti on meie pere ühel vanemal (khm, mitte minul) vähemalt load olemas ja kui tekibki vajadus mõneks pikemaks sõiduks, saame kelleltki kas autot laenata või siis autorenti kasutada. Juurtega me siia kesklinna kõrghoonete vahele igatahes istutatud pole ja pole seni ükski käik auto puudumise tõttu tegemata jäetud. Linnasiseselt saab ju täitsa kenasti ka ühistranspordiga või jalgsi liikuda ning tihti jõuad kohale väiksema närvi- ja rahakuluga. Aga nagu öeldud, eks tuleb see neljarattaline meie perre ka varem või hiljem.

Ühesõnaga, olgu sul mõtteis lapsesaamine, esimese kodu ostmine, töökoha vahetus, välismaale kolimine või muu suurem elumuutus, siis üks variant on see, et sa jääd ootama ideaalseid tingimusi, et kui mul on “see” ja “too” käes, siis on kõik suurepärane ja ma saan teha järgmise sammu elus. Aga ma usun, et niimoodi mõeldes võidki sa neid ideaalseid tingimusi ootama jääda. Vähemalt enda senise kogemuse pealt oskan öelda, et beebi ootus ja sünd motiveerib mind igas eluvaldkonnas varasemast oluliselt rohkem pingutama. Vahel mõtlen, et 26-aastase poissmehena oleks elu ilmselt selline, et käiksin tööl, elaksin kuskil kesklinna üürikorteris, mataksin pool oma palgast sinna ja kõrvale panna midagi eriti ei viitsiks. Praegune elu beebiga sunnib aga heas mõttes ka tulevikule mõtlema. Nii olen sel aastal vahetanud töökohta, läinud autokooli, taasalustanud ülikooliõpinguid ja hakanud mõtlema ka oma elukoha ja auto ostule. Seda suures osas just seetõttu, et väiksel Beebil oleks tulevik võimalikult tore ja murevaba. Võib vist öelda, et vastutus kellegi teise ees on edasiviiv jõud:).

P.S. Kes veel ei tea, siis me tegutseme nüüd ka Instagramis.

Kas lapse saamine tapab muu sotsiaalse elu täiesti ära?

Väike Beebi S. on meie peres olnud juba veidi üle 7 nädala ning kuna nende 50+ päevaga on sisse kujunenud ka väikestviisi tore rutiin, on sobiv aeg teha väike kokkuvõte ja vaadata, kuidas see viiekilone neiu meie elu siis muutnud on.

Üks peamiseid küsimusi/hirme, mida lapsesaamisega seostatakse on vast see, et kas väikese tite kõrvalt on võimalik üldse muud elu elada või käib kõik rütmis nutt-lutt-mähkmevahetus-magamakussutamine? Lühike vastus on see, et iga beebi on kahtlemata erinev, aga vähemalt seni on meie väike tütreke bravuuri ja rahulolematust üles näidanud minimaalselt ning lubanud emmel-issil vajadusel ka oma toimetustega tegeleda.

Kuigi Beebi S. armastab kõige enam kodusolemist ja siin on tema turvatunne ning naeratus kõige suurem, siis on meie graafik ühe vastsündinu jaoks olnud täitsa tihe ja erinevaid kohti avastades väike plika suurt nutukontserti püsti pole pannud. Oleme küll lugenud ja kuulnud, et värsket ilmakodanikku päris igale poole tassida ei tasuks ning alustuseks tuleks tal lasta harjuda oma kodu nelja seinaga, aga päris vati sees me teda senise pooleteise kuu jooksul kasvatanud pole.

Kuna olime enda sõprusringkonnas ühed esimesed lapsevanemad, siis oli külastuskalender esimeste nädalate jooksul pärast haiglast koju saamist päris tihe ning minu 2-nädalase isaduspuhkuse ajal leidus vaat et iga päev keegi, kes soovis näha, milline siis üks vastsündinu reaalselt välja näeb. Proovisime graafikut hoida aga nii, et enama kui ühe seltskonnaga Beebi S. päevas tutvuma ei peaks ja kui mõni hetk tunduski, et neid, kes titat oma süles nunnutada tahaksid on liiga palju, tõmbasime külastustele mõneks ajaks natukene pidurit. Ja kuna beebi uutele onudele-tädidele suurema osa ajast niikuinii oma magamisoskust demonstreeris, saime selle kiirema aja üpriski valutult üle elatud.

Fun fact (ilmselt küll ainult lapsevanemate jaoks) – 41 nädalat ja 5 päeva emme kõhus küpsenud Beebi otsustas siia ilma sündida juba ühe väikese hambaga, millele on tänaseks ka teine kaaslane kõrvale kasvanud. Nägime Elu24-s artiklit, kuidas imestati, et Inglismaal sündis hambaga beebi ning ka arstid ütlesid, et selline asi juhtub tavaliselt ühel beebil mitmest tuhandest. Eks näis, mis nägu tehakse, kui me oktoobris arstitädile ütleme, et nüüd on suus juba kaks hammast (Dr. Google sellist juhtumit nii väikese beebi puhul ei tuvastanudki). Foto: Mona Õispuu

Nüüd, kui mina jälle tööl käin, oleme rütmi proovinud hoida enamasti nii, et tööpäeva õhtud veedame kodus rahulikult kolmekesi ja kui emme teeb köögis süüa või issi lõpetab mõnda tööasja, siis on tital ikka üks vanem, kes teda nunnutab, beebijuttu ajab ja vajadusel lutti ulatab. Nädalavahetustel proovime natuke ka välismaailmaga tutvuda ja õues jalutades näiteks mõnes kohvikus käia. Samuti sai septembri algul ära peetud Mariini ja Beebi ühine sünnipäevapidu, kus tita end hoolimata mitmekümnest külalisest jälle ilusti üleval pidas ja suurema osa ajast värskes õhus magamist nautis. Lisaks on Beebi tänaseks ära näinud mõlema vanaema-vanaisa kodud, sõitnud trammi-bussiga nii Koplisse kui Mustamäele, üle tunni aja saiajärjekorras seisnud (maganud) ning distantsilt isegi 1-2 välikontserti nautinud (ise muidugi jälle mõnusalt distantsil tududes).

Kui kogu eelneva põhjal tundub meie elu ehk suhteliselt mannavahune, siis kindlasti on ka meil paremaid ja natuke halvemaid päevi, aga hetkel võime küll rõõmustada, et elumuutus Beebiga on olnud valutum ja sujuvam kui ehk kartsime ja arvasime. Näiteks viimased 1-2 päeva on Beebi uni olnud natukene katkendlikum kui varem, aga unetuid öid me veel tundma pole pidanud. Muidugi on minul isana seda ka natukene lihtsam kirjutada, sest esimesed pool aastat on beebi esmane öövajadus ikkagi emme rinnal söömine ja paraku piimatootmise oskust isadele (veel) antud pole. Siin tulebki kiita kõiki värskeid emmesid ja muidugi eriti soojad (virtuaal)kallid- ja musid minu enda elukaaslasele teele saata❤️ – vinget tööd teete, naised!

Ja kui lõpetuseks vastata küsimusele, kui palju raskemaks meie elu Beebiga siis läinud on, võib öelda et ligi 5 kilogrammi jagu. Aga vähemalt sama palju kilosid on juurde tulnud ka tingimusteta armastust, õppimist ja avastamisrõõmu.

P.S. Meie tegemistega saad nüüd kursis olla ka Instagramis. Pane “follow”, kui on huvi aeg-ajalt enda feedis sääraseid pilte näha 👇

Beebi S. pikutamas

Kuidas leida naisega ühine keel 42. rasedusnädalal ja sünnitamisel?

Meie pere kolmekesi käidav teekond sai alguse sel esmaspäeval (5. augustil kell 13.29) ning et ühiselt läbielatavaid rõõme ja muresid kunagi hiljem tore meenutada oleks, tundus juba mõni aeg tagasi hea idee talletada meie ühised hetked ka blogisse.

Nüüd, kui esimesed tutvumised beebiga tehtud ja uue elurütmiga vaikselt harjutud, proovingi kirjutamiskindad kätte panna ja vaadata tagasi, milline nägi ühe 25-aastase isa jaoks välja teekond kahe triibuga rasedustestist kuni sünnitusmaja ja esimeste beebivääksudeni välja.

Kui filmides oleme ehk näinud, et lapsevanemaks saamisest antakse teada taevasse kirjutatud tähtede, akna alla laulma tulnud bändi või mõnel muul mannavahulisel viisil, siis usun reaalses elus käivad asjad pisut teisel viisil. Nii ka meie peres, kus ühel külmal novembrikuu õhtul koju tulles, ootas mind uksel vastas kallis elukaaslane, kes palus mul WC-sse ühte asja vaatama tulla.

Kui tavaliselt tähendab selline kutse katkist lambipirni või muud säärast, siis seekord ootas mind pesumasinal ees väike valge sinise otsaga pulk, mille keskel paistis üks tume ja teine (väga) hele punane triip. Nagu elukogenumad lugejad juba teavad, tähendavad kaks triipu säärasel pulgal, et lood on nüüd sedapsi ja peagi liitub perega uus ilmakodanik, kes on valmis usaldama oma elu teie kahe kätesse.

Sa ei saa ju natukene rase olla?!

Kuigi teine hele triip esialgu veel täit kindlust uue elu algusest ei andnud, võis siiski eeldada, et vaikselt võime juba hällilaule õppima hakata. “Ju see teine hele triip ikka rasedust tähendab – sa ei saa ju natukene rase olla?! Sest kui meile on teine triip väga positiivne uudis, siis kujuta ette mõnda 17-aastast, kes peaks heleda triibu tõttu olema mitu nädalat stressis, sest ei tea kas ta on rase või mitte?” Umbes sellised nägid välja meie esimesed dialoogid ja reaktsioonid seda pulka käes hoides. Sellele järgnesid muidugi rõõmsad kallid-musid. Kindluse mõttes jätkus veel ligi nädal aega rutiin, kus iga õhtu sai ostetud uusi teste, mille teised triibud päev-päevalt ka aina tumedamaks läksid.

Seda, kuidas rasedus täpsemalt edasi kulgeb, olete ilmselt lugenud ja näinud juba sadu kordi igalt poolt mujalt ja nende kirjeldustega ma teid õnneks või kahjuks enam rõõmustama ei hakka.

Kui esialgu oli meie väikese tütrekese sünnitähtajaks öeldud 24. juuli ja selle põhjal sai planeeritud (ja pisut piiratud) ka oma liikumisi, siis tegelikult lasi väike Beebi S end oodata pisut kauem. Kui muidu räägitakse, kuidas meestel tasub raseduse ajal arvestada naise hormoonidega ja seda eriti veel juhul, kui sünnitustähtaeg on lähenemas, või jumal hoidku – ületatud – siis mina sain kõigi nende 41 rasedusnädala ja 4 päeva jooksul taaskord kinnitust, kuivõrd imeline naine on mul õnnestunud enda kõrvale leida.

Järg-järgult kerkiv kõhuke, esimeste kuude hommikune iiveldus ja tavapärasest natukene nuturohkem romantiliste komöödiate vaatamine olid möödunud 9 kuu jooksul vaat et pea ainsad märgid, mille järgi võis aimata, et minu kalli naise sees üks teine elu võib areneda. Eriti hästi ilmestab seda 4. august, ehk möödunud pühapäev, kui kogu pull vaikselt pihta hakkas. Hommikusöögilauas kurtis pea 24 tunni pärast emaks saav wonderwoman, et kõhus on pisut valus ja naljatasime veel koos, et kui need nüüd on tuhud, siis on küll eriti hästi. Saanud naiselt kinnitust, et enesetunne hea ja sünnitamiseks veel ei lähe, hakkasin vannitoas vahetama peegli kohal olevat lampi. Temakene otsustas samal ajal küürima hakata vanni, ise veel korduvalt öeldes, et pole tal viga midagi.

Sünnitamine kui (väga aeglane) rallisõit

Murphy seadusena läksid valud hullemaks aga muidugi siis, kui seinast kõik elektrijuhtmed just välja kistud olid. Tuleohtlik olukord vannitoas likvideeritud, läksime kiiruga lahendama teist tuleohtlikku olukorda elukaaslase kõhus. Seega pidi rasedusest kuluma lõpuks 41 nädalat +4 päeva, kui ma tõesti pühapäeva pärastlõunal oma vaprat elukaaslast esimest korda tõsisemates valudes nägin. Tundes oma naist, proovisin teda siis liigselt nunnutamata lohutada, üritades samal ajal siiski leida ka viise, kuidas natukenegi sünnitaja olemist lihtsamaks teha.

Jällegi, kui muidu kangastub paljudele sünnitustoast silme ette ehk pilt, kus naine neab meest enda sellisesse olukorda panemise eest maapõhja ning käsib tal karjudes ruumist lahkuda, siis meie elu viimased tunnid enne tütre sündi olid oluliselt harmoonilisemad. Muidugi hakkasid peatsel sünnitajal lõpuks ka need “päris” tuhud, tal oli väga raske ja valus ning seda oli keeruline pealt vaadata. Aga selle kõige juures proovisime hoida Tänak-Järveoja sarnast koostööd, kus üks istub juhiistmel ja kannab pearolli, kuid võimalikult kiirelt ja valutult finišisse jõudmiseks siiski tandemina töötatakse.

Kaardi asemel hoidsin mina käte vahel kaaslase sõrmi ning lasin tal oma valu tugevalt pigistades minu peal välja elada. “100 meetri pärast parempööre,” asemel kõlasid minu suust sõnad “Tubli-tubli” ja “natukene veel,” saatjaks ka toetavad seljamassaažid. “Finišisse” jõudsime lõpuks ajaga 15 tundi ja 40 minutit ning kuigi see on ehk pisut rohkem kui keskmisel esmasünnitajal, siis kohale jõudes teadsime, et siinkohal ei olnud lõpuks oluline aeg, vaid auhind, mis meil esmaspäeva lõunapoolikul kell 13.29 armsa tütre näol ka käes oli.

Meie auhind Beebi S.