Kuidas beebiga karantiinis olles aega sisustada?

Praegusel karantiiniajal on internet täis erinevaid artikleid, mis soovitavad 125 lõbusat tegevust, mida oma lastega kodus teha. Neid avades tabab mind aga paraku pettumus, sest soovitused “Filmi Tik-toke”, “Kuula podcaste” või “Tee Louvre’i muuseumis virtuaaltuur” ei kõla just selliste asjadena, mida meie peagi 8-kuuseks saav Beebi väga hinnata oskaks.

Viimasel ajal on aga näha, et meie väikesel tegelasel hakkab ümbritseva maailma vastu aina suurem huvi tekkima küll. On ta nüüd ju paar nädalat ka aktiivsete roomajate seltsi kuulunud ja see tähendab, et enam ei otsusta vaid emme ja issi, kuhu väike Beebi oma käed sirutada saab. Sõjaväelase kombel maadligi hiilides jõuab ta nüüd täitsa ise kõiksugustesse põnevatesse kohtadesse, kuhu enne teda miskipärast ei lubatud. On see siis voodialune, kapialune või muu säärane põnev koht, kust kogu tolmu endaga kaasa tõmmata saab.

Muidugi on väga intrigeerivad ka need kohad, kuhu jõudes emme ja issi ühest suust “EI!” hüüavad. Kui terve tuba on täis värvilisi mänguasju, siis lõppude lõpuks pakuvad ju ikka enim huvi hoopis sellised asjad nagu pistikupesad, telekapuldid, põrandaliistud ja välisjalanõud. Et enamus beebi poolt välja pakutud ideed on kas a) ohtlikud, või b) ebahügieenilised, olemegi viimastel päevadel hakanud pead murdma selle üle, kuidas tütrekese maailmaavastamise soove nelja seina vahel võimalikult hästi täita.

Playstationid, Legod ja pusled peavad veel ootama

Beebi üritas poker face’i teha

Enda ja tulevaste isade jaoks pean kurbusega teatama, et 8 kuud ei ole veel paraku see vanus, kus saad beebiga Playstationit või kaarte mängima hakata. Samuti jääb beebi sind küsivate silmadega vaatama, kui peaksid tema ette panema 200-tükilise pusle või suure Lego mängukomplekti. Parimal juhul pistab 8-kuune need väikesed tükid suhu ja sind ootab ees sõit EMO-sse, mida samuti praegusel ajal pigem vältida sooviks.

Seega, mida võtta ette ühe väikese rüblikuga, kelle süda aina enam maailma avastada soovib, kuid kelle oskused ja teadmised veel paljude üldtuntud mängudega kaasa ei tule? Näiteks meie Beebi puhul võin öelda, et igasugused pehmed mänguasjad, millega katsikutele tulnud sugulased ja sõbrad teid esialgu üle külvavad, hakkavad 7-8 kuu kandis vaikselt oma väärtust tita silmis kaotama. Mõned pehmed kaisumõmmid võivad küll veel uinumisel kaasa aidata, aga kui jõuab kätte põrandal mängimise aeg, kehtib põhimõte “mida valjem, seda parem.”

See tähendab, et sinu ja naabrite kahjuks on nüüdsest hinnas kõiksugu mänguasjad, mis kokkupuutel põranda või seinaga võimalikult kõva häält teevad. Sest, mis sa ikka sellest valgest koerast kaisutad, kui temast mingit häält välja ei tule? Palju ägedam on ju vastu põrandat togida asju, mis alumistele naabritele kenasti “kopp-kopp-kopp” teevad (õnneks praeguses kodus meil endil alumised naabrid puuduvad😄).

Parimad mänguasjad on paberkotid ja plastpudelid?!

Natuke vaiksematest tegevustest meeldib Beebile õnneks ka peituse mängimine ja raamatute lugemine. Kuigi sinule võib pärast 1000. korda juba vaikselt meelde jääda, mis mõmmiga loo lõpus juhtub, siis Beebile on säärane korduv ettelugemine vägagi arendav. Seega ära heida meelt ja kui enda jaoks asi natuke üksluiseks muutub, võid ju mõned laused enda jaoks huvitavamaks “tõlkida”:).

Leludega seoses meenub ka see, et paar päeva tagasi libastusime naisega ning tellisime Beebile esimesed mänguasjad. Mitte, et tal enne neid olnud poleks (te peaks meie põrandat nägema), aga kuni beebi pooleaastaseks saamiseni võid rahulikult arvestada, et iga külaline, kes uksest sisse astub, hoiab suure tõenäosusega enda käes ka mõnda väikest mänguasja. Seega praeguse hetkeni ei näinud me vajadust, et põrandale veel lisa karujõmme soetada.

Kuna Beebi mängulust aga aina kasvab, siis otsustamisegi, et proovime ära ka mõned mänguasjad, mis väidetavalt sinu lapse taju ja meeli ennenägematu kiirusega arendama hakkavad. Eks näis, aga eestlaslik negatiivsus minus ütleb, et suure tõenäosusega jääb see mõnekümne eurone mänguasi ilmselt toa nurka ja Beebi silma panevad endiselt särama kodukootud lelud.

Näiteks kehastus tütreke ühel päeval suure vaimustusega trummariks, mis reaalsuses tähendas lusikaga supipottide tagumist. Samuti on Beebi silmis suures hinnas plastikpudel, mille sees tatar lõbusalt üles-alla hüppab ja samal ajal kõriseb. Ja kui sul peaks ühel hetkel tekkima kihk minna oma 7-8-kuu vanuse beebiga Vembu-Tembumaale või batuudikeskusesse (kuigi ega needki kohad vist hetkel avatud ole), siis võid rahulikult selle pileti- ja limpsiraha rahakotti tagasi panna. Alla aastane vaimustub minu kogemuse põhjal sama entusiastlikult ka sellest, kui talle põrandale paberkottidest ja muudest kilisevatest-kolisevatest asjadest “labürint” ehitada.

Ühesõnaga, tihti on Beebi silmis parimad lelud hoopis need, mis tegelikult mänguasjad pole.

Kuna aga mänge pole kunagi liiga palju, siis küsiks lõpetuseks, et ehk on kellelgi veel mõni hea nipp/mäng, mida alla aastase beebiga koduseinte vahel proovida?😊

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas meie beebil on midagi viga?*

*See on küsimus, mis vaevab ühel või teisel hetkel ilmselt kõiki lapsevanemaid.

“Vaata, sealt beebigrupist väike Milvi juba kõnnib, laulab ja luuletab! Miks meie beebi juba sama ei tee? Kas tal on midagi viga?”

“Meie beebi magab liiga vähe – huvitav, kas ta on haige? Meie beebi magab liiga palju – huvitav, kas tal on palavik?

Sellised mured on igasugustes foorumites ja beebigruppides suhteliselt igapäevased. Ja mis seal salata, ei ole säärasest muretsemise patust päris puhas ka meie pere.

Oleme küll proovinud hoida võimalikult ratsionaalset joont ja iga turtsatuse peale erinevate haiguste sümptomeid Google’sse ei löö. Aga paratamatult tahad ikka oma beebile parimat ja nii juhtubki, et muretsed aeg-ajalt rohkem kui asi väärt.

Kust läheb aga piir mõistliku muretsemise ja ülemõtlemise vahel?

“Arvate, et ma peaks juba roomama jah? Mul on niisama ka päris mõnus põrandal lebotada!”

Ega siin ühest ja õiget vastust ei ole, aga mulle tundub, et üldiselt kalduvad värsked beebiemmed- ja issid tänapäeval pigem sinna ülemuretsejate poole. Kõik sotsiaalmeedias ja mujal internetiavarustes leitav tähendab, et ükskõik millisele teooriale võid sa päris lihtsalt ka kuskilt mingisuguse kinnituse saada.

Näiteks meie peres on hetkel aktuaalne teema see, kas Beebi peaks juba natuke aktiivsemalt roomama või mitte. Mina ise sellele väga mõelnud polnud, kuni naine mõni nädal tagasi ütles, et noh mõned augustis sündinud titad juba roomavad ja huvitav millal meie võsuke siis sinnamaani jõuab.

Kirjutasin seepeale Google otsinguribale “kui vanalt peaks beebi roomama” ja jõudsin omadega ühte legendaarsesse perefoorumisse. See, mis sealt vastu vaatas, oli aga päris šokeeriv. Esimene vastus on veel viisakas: “Minu põnn hakkas roomama 5-kuuselt.” Sealt edasi läheb asi käest ära ning järgmine külastaja on juba endast väljunud: “Millest sa aru ei saanud? Küsiti KESKMIST vanusevahet! 6-7 kuud on keskmine vanus!”

Sellele kõigele järgneb juba korralik võistlus, kus mitmed külastajad rõõmustavad stiilis “Meie Linda-Charlotte ei ole veel poole aastanegi, aga juba tahab esimesi sammukesi teha!” Ühesõnaga klassikaline klaviatuurivõitlus, mida tänapäeval kommentaariumites ja foorumites ikka teha armastatakse.

Selle kõige peale panin vastava foorumiakna muidugi kinni, saades ise veelkord kinnitust, et ei tasu tõesti enda pead igasuguse tühja-tähjaga koormata. Põhiline on see, et beebi ise on rõõmus ja küll nad kõik arenevad omas tempos. Kuni ükski arstitädi ei ütle, et nüüd mingist arengufaasist on Beebi maas ja sellega peaks tegelema, ei tasu ka ise pea ees kuhugi internetimülgastesse diagnoose ja muresid otsima minna.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kes areneb 6 kuuga rohkem – isa või beebi?

Meie Beebi on märkamatult saanud 6-kuuseks. Kuigi selle aja jooksul on ühest väikesest magavast pambust kasvanud välja juba täitsa aktiivne tegelane, tunnen kohati, et viimase poole aastaga olen ehk veelgi enam arenenud ja õppinud hoopis mina.

Kui väikelaste esimeste elukuude arenguetappide kohta leiad internetiavarustest ilmselt tuhandeid artikleid, siis milliseid õppetunde ja avastusi kätkeb suur elumuutus endas isade jaoks?

Sa ei ole enam vankriga liikudes teistele (ega beebile) ohuks

Ma mäletan esimest paari päeva, kui beebiga lõunauneks õue jalutama läksin. Iga äärekivi ja trepiaste tundus Munamäe kõrgune ja juba 10 meetrit enne takistuseni jõudmist mõtlesid, et siia meie kena jalutuskäik nüüd jääbki.

Samuti ei mõistnud ma, miks need vankrirattad kuidagi pöörata ei taha ning iga väiksemgi manööver tähendas, et esirattad vähemalt meetri kõrgusele tõusid. Kõrvalvaatajad samal ajal kõrval imestamas, et miks see kohmakas isa oma beebivankriga Simple Sessioni trikke imiteerida üritab.

Nüüd on lood õnneks vähe paremad ja väike äärekivi või auguline tee ei tähenda, et beebi samal ajal vankris üles-alla lendlema hakkaks.

Sa oskad beebide vanust peale vaadates hinnata

Kui veel möödunud suvel oleks keegi näidanud mulle pilte 2-kuusest ja 2-aastasest lapsest ning palunud pakkuda nende vanust, siis oleks ma ehk kergelt mühatanud ja öelnud: “Noh, suht vastsündinud tunduvad mõlemad.”

Nüüd on lood aga pisut teisiti. Kogu beebimaailm ei ole enam päris tume maa ja kui enda või elukaaslase Instagrami feedis mõni beebipilt silma jääb, siis vanuse pakkumisel ma enam päris häbisse ei jää. Naise pilk on minu silmast küll veel kogenum, aga nii palju ma siiski juba olen õppinud, et kui beebi veel istuda ei oska, siis “Mitmendas klassis ta juba käib?” tema vanematelt küsida ei tasu.

Aasta tagasi oleks ma selle pildi pealkirjaks pannud midagi stiilis “Naeratav laps, eeldatav vanus vahemikus 2 kuud – 2 aastat”. Nüüd on emotsioon seda pilti vaadates aga umbes selline “Oi vaata, kui suur tüdruk meie 6-kuune beebi juba on!”

Mida osavamaks sa mähkmete vahetamises muutud, seda keerulisemaks beebi selle protseduuri teeb

Siinkohal meenub seik sünnitusmajast, kui beebi meid ühe esimese pruuni üllatusega rõõmustas. Meie olime seepeale muidugi ähmi täis, koorisime end ja beebit täitsa paljaks ning nii me siis seal duši all kolmekesi Aadama ja Eeva ülikondades rõõmsalt sulistasime.

Nüüd, kui säärased üllatused juhtuvad vähemalt 2-3 korda päevas, siis sellist pidulikku protseduuri alati ette võtta ei suudaks ega tahaks. Õnneks on inimesed õppimisvõimelised ja kogu mähkmevahetus on minu ja naise poolelt juba oluliselt nobedam ja osavam.

Paraku on nobedamaks ja osavamaks muutunud ka Beebi. Kui esimesed kuu-kaks võisid sa mähkmetega pusida mitu minutit ja poolunes beebi ei teinud seepeale teist nägugi, siis nüüd läheb põhiline aur mähkimislaual hoopis väikese maailmaavastaja kinnihoidmisele.

Lapsevanemad ilmselt mõistavad millest ma räägin. Neile, kes sellisesse elufaasi veel jõudnud pole, võin lühidalt öelda, et ühe pooleaastase beebi mähkimislaual kinnihoidmine sarnaneb oma olemuselt ehk mõnel küla jaanipeol nähtule. Sina oled antud juhul kurja turvamehe rollis. Takistad üht jäärapäist tegelast, kes korduvalt juba ürituselt välja on visatud, kuid visa hingena ikkagi üle aia tagasi jaanilõkke äärde pääseda soovib. Sa võid talle küll seletada, et proovime nüüd paigal püsida või teda üht- ja teistpidi kinni hoida. Kui aga üks kindlameelne kodanik (olgu selleks siis beebi või külasimmani puhul nokastanud taadikene) on otsustanud, et tema oma soovitud kohta pääsema peab, siis üldjuhul ei takistada teda ei vallid ega kraavid.

Kelle jaoks jutt väga metafoorseks läks, siis lapse kontekstis tähendab see seda, et hetkel, kui vanem hakkab beebi mähkmeid külgedelt kinni panema, otsustab sinu armas järglane 90% kordadest, et just nüüd on õige hetk kõhuli pöörata ja oma mänguasja poole küünitama hakata. Ning kui te oma beebit sel õndsal üritusel takistada üritate ja tagasi selili tirite, võite kindel olla, et vastu tuleb üks pahane jorin, mis tahaks kurta, et miks sa mul elada ei lase.

Lõpetuseks võin boonusfaktina lisada, et sarnane Heiki Nabi maadlusvõtete kasutamine on vajalik ka igapäevasel õueminekul, kui talveriiete selga ajamine beebile ühe suure piinamismeetodina tundub ja sina põgeneda üritavat jõmpsikat kinni üritad hoida.

Lapse riietamine in a nutshell

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

6-kuuse beebi kiri isale

Need, kes minu blogi pikemalt on jälginud, mäletavad ehk postitust, kus panin kirja mõtted, mida sooviksin tütrele edasiseks eluks edasi anda. Kui toona oli Beebi vaid ühekuune, siis nüüdseks on ta meie päevi naeru ja nutuga täitnud juba ligi pool aastat.

Et sellise väärika tähiseni jõudmist kuidagi meenutada, hakkasin ühel päeval mõtlema sellest, mida küll väikesed beebid meile öelda tahaksid, kui nad vaid rääkida oskaksid? Mõned teist ehk teavad sellist “suurepärast meistriteost” nagu Look Who’s Talking, kus John Travolta ja üks naine, kelle nime ma ei mäleta, kasvatavad üheskoos last. See laps ei ole aga mingi tavaline beebi ning kõiki tema mõtteid saavad filmi vaatajad ka pealelugeja hääle abil kuulda. Õnneks või kahjuks päriselus selline asi ei toimi, aga ilukirjanduslikus võtmes oleks ehk tore fantaseerida, mida beebid meile siiski öelda tahaksid👇.

Hoiatus! Alljärgneva puhul on tegu fiktsiooniga ja nii üllatav kui see ka poleks, siis tegelikult meie beebi veel kirjutada ega rääkida ei oska.

“Nonii, nüüd panen ma kõik oma mõtted kirja!”

Tšau issi,

Ma täpselt ei tea, kaua ma nüüd sinu ja emmega elanud olen, aga nii palju ma mäletan, et kui me sünnitusmajast koju tulime, oli ilm palju soojem. Nüüd topite te mind õue minnes iga kord paksult riidesse ja ausalt öeldes mulle see riietumisprotsess eriti ei meeldi. Aga kuna sina ja emme panete ka alati jope ja salli selga, siis ju on see hetkel vajalik.

Üldiselt te mulle täitsa meeldite ja kuigi ma kohati arvan, et ma saaks üksi ka täitsa kenasti hakkama, siis tegelikult tuleb mul nutt ja üksildus päris ruttu peale, kui sina või emme teises toas olete.

Kui mina ja emme oleme koos sisuliselt iga päev, siis sellest ma täpselt aru ei saa, miks sina 5 korda nädalas juba hommikul kodust ära pead minema. Emme palub mul sulle küll akna peal ilusti lehvitada, aga see, kuhu sa täpselt edasi lähed, on minu jaoks natuke segane. Vähemalt koju tulles oled sa rõõmus ja lehvitad mulle vahvasti – see mulle meeldib! Siis sa näitad mulle mänguasju ning üritad vist seletada, et sellepärast sa vahepeal ära käidki, et mina endale uusi kaisumõmmisid ja lutte saaksin.

Üks asi, millest ma veel väga aru ei saa, on kogu see söömise värk. Kui emme piim mulle väga meeldib, siis sinu näpud miskipärast nii hästi ei maitse. Nii et, kui vähegi võimalik, proovi teha nii, et ka sealt see maitsev piim välja hakkaks tulema. Viimasel ajal olete te mulle lusikaga ka mingeid värvilisi püreesid sisse kühveldama hakanud. Need on küll natuke imeliku maitsega, aga vähemalt teevad kõhu täis. Ja miks sina ja emme iga õhtu hoopis mingeid teisi asju sööte? Ma loodan, et mina ka varsti neid emme-issi sööke proovida saan.

Mõni soovitus oleks mul sinule ja emmele veel. Kuna ma ise veel kõndida ei oska, siis mulle väga meeldib, kui te minuga vahepeal õue lähete. Isegi, kui ma algul pahandan, siis on see sellepärast, et ma olen toas juba liiga ära väsinud. Ega ma täpselt aru ei saa, kui kaua ja kus te täpselt minuga jalutate, aga õues on hea värske õhk ja uni on seal palju magusam kui toas. Vahepeal ärkan ma aga hoopis mõnes võõras kohas ja siis olen ma natuke segaduses. Ma võin küll natukene aega ka mõne teise onu või tädi süles olla, aga kõige rõõmsam olen ma ikkagi sinu ja emmega oma kodus. Seal on mulle kõik tuttav, minu kaisujänku on siin ning teie oma imelike nägude ja häältega olete ka vahel päris naljakad.

Ma saan aru, et sina ja emme tahate vahel natuke ka omavahel rääkida ja televiisorit vaadata. Aga miks te minul üldse seda värvilist ekraani piiluda ei luba? See tundub palju huvitavam, kui see ilane koer, mille ma juba 100 korda läbi närinud olen. Kui suuremaks saan, siis kauplen kindla peale teilt päris oma teleka välja.

Ja lõpetuseks see une värk. Miks te iga õhtu mind sinna pulkadega puuri topite ja ise seda beebivoodiks kutsute? Kas te pole juba aru saanud, et teie pehmes voodis emme ja issi vahel on mul palju parem magada?

Meie pere tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Beebi pidupäev, kui ta sai segamatult suurt ekraani vahtida

Kas tööl käimine on isade jaoks õnnis puhkus?

Kui on üks viis, kuidas kindlalt oma elukaaslasega tülli minna, siis kutsu ta pärast pikka päeva köögilaua taha ning asu temaga väitlema teemal “Kumma roll sinu arust keerulisem ja väsitavam on – kas töölkäiva isa või lapsega kodus oleva ema oma?”.

Teine hea viis, kuidas kalli naise vererõhku tõsta, on uksest sisse marssides väsinud silmadele teatada: “Oh, sa ei kujuta ette ka, kui raske ja kurnav päev mul just tööl oli!”. Praktikas ma neid lauseid siiski katsetada ei soovita, aga väikese arutelu ema-isa rollidest avaks siinkohal siiski.

Enamikes peredes on vast tänapäevaks kadunud see arusaam, kus mehe ainus roll on tööl käia ja leib lauale tuua, pärast mida saab ta tagumiku diivanile visata ning õlu näpus telekat vaatama hakata. Naine kasvatagu samal ajal last, hoidku kodu korras, tehku söök valmis ja hoidku jumal, kui tal peaks mõni isiklik ambitsioon või huvi väljaspool kodu nelja seina olema. Isa võib lapsega tegeleda siis, kui tal tõesti energiat natuke üle juhtub olema ning telekast parasjagu midagi tarka ei tule.

Selle asemel on ema-isa rollid tänapäeval heas mõttes ühtlustumas ning lapse kasvatamist nähakse ikkagi tiimitööna, mis minu hinnangul on kindlasti positiivne nähtus. Kuidas aga “vaesed mehed” selle ühiskonna nihkega toime peaksid tulema? Nagu öeldud, see mis vanasti oli okei, tänapäeval enam pigem ei päde ning pärast kurnavat tööpäeva tuleb kodus natuke ka isa mängida.

Teate ju küll neid tööpäevi, kus koju jõudes millekski energiat ei ole ja ainus asi, millega keha ja aju jõuab tegeleda, on Netflixist lemmikseriaali neljandat korda ülevaatamine. Need, kes lapsevanemad pole, ei kujuta ilmselt ettegi, kuidas sellistel õhtutel peaksid sa leidma veel jõudu, et 3-4 tundi ka väikesele ilmakodanikule enda tähelepanu jagada.

Happy wife, happy life

Mis seal salata, eks enne lapse sündi oli ka endal väike hirm selle ees, et kuidas töö- ja pereelu ühildamine täpselt õnnestub. Enda puhul olen aga tähele pannud seda klišeed, et “kes palju teeb, see palju jõuab”. Mitte, et töölkäiva isa roll nüüd midagi erakordset oleks, aga varasema diivanil laisklemise võid mõneks ajaks ära unustada küll. Tulebki lihtsalt peas prioriteedid ümber seada, et kodus oldud aja jooksul võiks sinu tähelepanu suures osas ikkagi kuuluda naisele ja lapsele. Kui seda balanssi hoida suudad, oled sa lõpuks ka ise õnnelikum. Töölkäivad isad-emad vast teavad, et unetute ööde ja väsitavate päevade puhul ununeb see kurnatus ära hetkel, kui koduuksest sisse astudes sinu poole piiluvaid rõõmsaid lapsesilmi näed.

Töötava isa rollist rääkides meenus mulle ka Tõnis Niinemetsa tsitaat “Hommik Anuga” saates, et tööl käimine on tema jaoks tegelikult omamoodi puhkus. Eesti Päevalehele lisas sama mees ka ühe seisukoha, mis mulle isiklikult vägagi sümpatiseeris: “Paratamatult on [emadel] väsitav olla kodus nelja seina vahel, vestluspartneriteks alla kolmeaastased inimesed. Seda nähes saad aru, et kuskilt otsast tuleb hoogu maha tõmmata. Kui lähed koju ja vaatad, et täna pole jõutud asju ära koristada, siis saad aru, et vist oli keeruline päev. Ei ole nii, et kodusolek on ainult pillerkaar. Üks hetk hakkad aru saama, et teatud vanuses lastega ei ole ema amet sugugi lihtne. Selleks peaksid kõik isad seda vähemalt üks nädal proovima. See on päris kontimurdev ülesanne.”

Ma olen nende seisukohtadega vägagi nõus, sest isegi, kui isa tunneb end kohati väsinuna, peab ta meeles hoidma, et kodust last kasvatava ema roll on samuti ülimalt suur töö ja ka temal on õigus puhkusele. Seega, töölt koju tulles proovi oma ego pisut alla suruda ja ulata naisele abikäsi, olgu see siis kodutöödega või lapse “kantseldamisega” – happy wife, happy life, eksole?

“Kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka!”

Ja need mehed, kes ikka tahavad natuke moka otsast kurta, et kurat pärast tööd võiks ikka lasta mul puhata ka, siis proovige võimalusel võtta nädal või kaks…fuck it, miks mitte isegi kolm või kuus kuud (lapsehoolduspuhkuse jagamine seda ju võimaldab) ja sättige elu nii, et teie võtate enda hoolde kõik kodutööd ja lapse kasvatamise. Nii olgu tagatud, et õhtul, kui naine töölt koju tuleb, on toit laual, tolm võetud, prügi välja viidud ning lapse silmad ja mähkmed sealjuures kuivad. Olen võrdlemisi kindel, et saate vaid mõne päevaga aimduse, et ega üks suur nunnu roosa õhupall see igapäevaelu beebiga kodus ikka ei ole.

Teisalt toimiks säärane eksperiment suure tõenäosusega ka vice versa. Ehk kui lapsehoolduspuhkuse ajast ka ema mõneks kuuks töölainele saata, näeb vast temagi, et isegi, kui esialgu võib tööle minek tunduda päris hea vahelduse ja ahvatlusena, siis mõne aja möödudes, kui tekib sisse juba teatav rutiin, suurem koormus ja stress, ei ole alati lihtne koduuksest sisse astudes hea vanema nuppu automaatselt sisse lülitada.

Lõpetuseks tuleks tagasi ka pealkirjas esitatud küsimuse juurde – kas lapse kõrvalt tööl käimine on siis omamoodi puhkus? Enda kogemuse põhjal vastaksin sellele “jah” ja “ei” üheaegselt. Ühest küljest on töölkäival lapsevanemal tõesti see eelis, et ta saab pereelu rutiinist tihedamalt välja ning kui sul vähegi vedanud on, saad ju suures osas tööl tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub, milles sa end kasulikuna tunned ning kus sinu kõrval leidub loodetavasti ka tore kollektiiv. Teisalt, nagu öeldud, olgu su töö ükskõik kui tore, kuhjuvad aeg-ajalt pinged ja stress igal ametikohal ning alati ei pruugi olla lihtne töömõtete kõrvalt otse idüllilisse pereellu sukelduda.

Minu soe soovitus olekski see, et isegi, kui ema või isa mõtleb vahel oma peas, et kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka, siis tegelikult on omad head ja vead ning rõõmud ja mured mõlemal rollil – nii beebiga kodus oleva vanema kui töölkäiva vanema omal. Häid ja halbu päevi tuleb ette mõlemal puhul. Oluline on seda lapsevanematel mõista, üksteist toetada ja küll säilib siis ka harmooniline mehe ja naise ning õnnelike lapsevanemate suhe:).

Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Cheers!

Hea isa peab vahel sõpradega õlut jooma ning hea ema sõbrannadega veini mekutama

Viimasel ajal olen märganud, kuidas erinevad pered katsetavad tarkvanem.ee lehelt leitavat nädalakava ning mulle ausalt öeldes väga meeldib, et säärane teema üles on võetud. Nagu mu kallis naine ka hiljuti ütles, siis “lapse kasvatamine on 92% ajast väga tore ja lahe, aga vahel ajab mõni asi ikka natuke närvi küll.”

Usun, et nii mõnigi lapsevanem noogutas siinkohal mõttes kaasa, sest kui suures plaanis annab lapse kasvatamine ja tema arengu jälgimine sulle palju suurepäraseid emotsioone, siis kahtlemata tuleb aeg-ajalt sisse ka perioode, kus tunned, et tass on pooltühi ja energiat eriti millekski ei jagu. Kuna aga 4-kuusele beebile on hea ja halva käitumise piire väga raske seletada ja temal veel keerulisem neid piire mõista, siis tundub kõige lihtsam muuta hoopis enda tuju ja seda, kuidas sa erinevatele olukordadele reageerid.

Muidugi on raske kõiki olukordi positiivsena näha, kui ööuni on pehmelt öeldes poolikuks jäänud. Aga sel hetkel, kui väsimus ning sellest tulenev kehvem tuju tahaks peas närvid krussi ajada, saad sa ju tegelikult ratsionaalselt aru, et ega su 4-kuune beebi meelega sind öösel 5 korda üles ei ajanud. Kuidas siis säärastel puhkudel see ratsionaalne mõistus kuskilt sügavast ajusopist üles leida?

Vastus sellele küsimusele on teoorias lihtne, praktikas ehk pisut keerulisem. Üldiselt usun, et iga lapsevanem võiks püüelda selle poole, et neil oleks mõni huvi või tegevus ka väljapool kodu nelja seina. Nagu öeldud, pakub lapsevanemaks olemine sulle suurema osa ajast mitmeid lõbusaid ja ainulaadseid hetki, aga sel momendil, kui lained pea kohal kokku löövad, oleks hea, kui mõlemal lapsevanemal oleks oma võimalus ja viis, kuidas pinged maha laadida ja kasvõi 5 või 10 minutiks emme/issi rollist välja astuda.

Kuidas pingeid maandada?

See, kuidas see pingete mahalaadimine täpsemalt välja näeb, oleneb juba iga lapsevanema enda vajadustest ja võimalustest. Mõnele piisab ühest külmast dušist või soojast vannist rahus ja vaikuses. Teisel on vaja mõneks päevaks pimedasse metsa telkima minna. Kolmas tahab end välja rahmeldada trennis. Neljas saab kokku sõpradega, ajab natuke lolli juttu, kuulab teiste muresid ja tõstab ehk paar klaasigi.

Mis iganes see viis on, olen ma üpris veendunud, et kui olete korra oma zen-maailmas ära käinud ning hetkeks emme/issi rollile “off” nuppu vajutanud, tulete koju tagasi veel rõõmsamana, vaatate oma last ja kaasat mängimas või magamas ning saate aru, kui vedanud teil tegelikult on.

Enda näite puhul võin öelda, et see, milline pingete maandamise viis parasjagu sobiv on, sõltub täiesti päevast. Ega igal õhtul ei saa ju kodus öelda, et tšau, ma lähen nüüd sõpradega jalgpalli vaatama ning õlut jooma, vaadake ise, kuidas magama saate ja ma tulen juba siis, kui kodus valitseb õnnis vaikus. Näiteks tavalisel tööpäeval võib tihti imesid teha ka see, kui mõlemad lapsevanemad saavad korra rahulikult pesus ära käia ja vannis ehk mõne lehekülje raamatutki lugeda. See 15-20 minutit mõlema vanema jaoks leida ei tohiks ju olla eriti suur kunst.

Ja naised, uskuge mind – isegi, kui te arvate, et laps kuidagi teieta ei funktsioneeri, siis küll tuleb ka kõige saamatum isa oma lapsega paarkümmend minutit toime ja lõpuks on see kasulik teile kõigile kolmele. Ema saab natukene rahulikult omapead olla, vannitoast väljub ka mehe jaoks õnnelikum naine ning laps õpib samal ajal tundma seda karvast onu, kes kogu aeg emme kõrval tolgendab ja end miskipärast “issiks” kutsub.

Meie tegemistega saad kursis olla ka Instagramis ja Facebookis.

Proovige oma (veini)klaasid ikka pooltäis hoida

Minu elu kõige toredamad ja väsitavamad 90 päeva

Beebi S. sai nädala algul 3-kuuseks ning vaadates tagasi möödunud 90 päevale, võib vast öelda, et niivõrd sündmusterohket ja rõõmsat, kuid samas ka väsitavat 3-kuulist perioodi minu elus varasemalt olnud pole. Siin siis mõned tähelepanekud ja õppetunnid, mis ehk ka mõnd tulevast lapsevanemat suureks elumuutuseks ette valmistada aitavad👇:

1. päev: 9 ja pool kuud ootust on läbi ning pärast 16-tunnist möllu on Beebi lõpuks käes. Sünnitustoast väljudes öeldakse, et “tulge siis ikka varsti jälle!“. Naeratame viisakalt ja vastame: “Nojah, vaatame seda nalja.” Perepalatisse jõudes imetleme Mariiniga oma väikest maailmaimet kuni mingi hetk kõik kolmekesi ühte voodisse magama jääme.

2. päev: Kogu sünnitusprotsess ja muu palatis toimuv möll on võtnud piisavalt energiat, et ega päris kohale veel ei jõuagi, et nüüd oled mänginud end sellisesse olukorda, kus ühed väikesed silmad vähemalt järgmised 18 aastat just Sinule loodavad. Ööunne jäädes ja toatulesid kustutades hakkab Beebi ilmselt hirmust nutma ja seeläbi saad esimest korda reaalselt aimu, et edaspidi hakkavadki kõik teie otsused lähtuma just sellest väikesest printsessist, kes muust maailmast ööd ega mütsi ei jaga, kuid mingite sisemiste instinktidega just oma emmele ja issile loota teab.

3. päev: 10 minutit rahulikku söömist või duši all käimist? Kui seni tundus see igapäevaelu tavalise rutiini osa, siis nüüd hakkad aina rohkem hindama ja märkama ka selliseid väikeseid asju elus.

5. päev: Esimene nädalavahetus lapsevanematena – ütle head aega lihtsalt voodis lösutamisele! Kuigi Beebi esimestel elupäevadel väga nõudlik ei ole ning magab ka täitsa tublisti, siis selliseid hetki, kus naisega lihtsalt kahekesi voodis pikutad ja taustaks mõnda seriaali viiendat korda üle vaatad, enam lähiajal sa ilmselt ei näe. Need hetked, kus korteri beebiosakonnas on vaikus, proovid ära kasutada võimalikult efektiivselt – olgu see siis kodu koristamine, asjade sorteerimine, meilide vaatamine või trenniskäik.

Rahulik pereõhtu Netflixi seltsis? Pigem ei.

9. päev: Vaikselt hakkab kohale jõudma, et kuigi päevad Beebiga võivad tunduda pikad, siis nädalad ja kuud lähevad lõpuks ikkagi kiirelt. Proovi ühiseid hetki koos Beebiga jäädvustada! Meie tegime näiteks sel päeval ära esimesed “ilufotod” koos värske pereliikmega.

13. päev: Tekib meeldiv rutiin ja hakkad vaikselt sellele beebiasjale juba pihta saama. Mähkmevahetusel enam silm ka ei pilgu – pealuu sisse on juurdunud, et Karupoeg Puhhi pilt mähkmetel käib ettepoole ja Notsu pilt taha!

15. päev: Just siis, kui hakkad värske pereeluga harjuma ning iga väikest hetke nautima, on isapuhkus läbi ja nüüd on aeg tagasi tööle minna.

17. päev: Kardad, kuidas beebi- ja tööelu ühildamisega hakkama saad, aga kõik toimib täitsa kenasti! Öeldakse ju, et õnnelik inimene on see, kes läheb hommikul hea meelega tööle ning tuleb õhtul rõõmsana koju. Ühel päeval töölt koju jalutades tuleb see ütelus meelde ja mõtled endamisi, et nii lihtne see elu valem vist ongi!

30. päev: Iga kodust välja saamine on suur üritus ja paras organiseerimine. Beebiga nädalavahetuseks vanavanematele külla? Kui pealtnäha tundub see lihtne ülesanne, siis lõpuks on organiseerimist vaat et sama palju, kui kahekesi Aasiasse reisimisel. Võta kaasa turvatool. Võta kaasa käru, kus Beebi õues magada saaks. Võta kaasa puhtad mähkmed. Võta kaasa varuriided “kakastroofi” ennetamiseks. Võta kaasa mõni mänguasi, mis Beebit lohutada võiks. Jnejne. Lõpuks on asjade nimekiri ja kott nii pungil, justkui läheksid välismaale mitmeks kuuks elama.

45. päev: Prioriteedid muutuvad ja hakkad aina enam und väärtustama. Kui enne sättisid õhtuid tihti nii, et vaatad kell 22 algava jalkamatši ära ja sätid end südaöö paiku magama, siis nüüd hakkab tukk nii sulle kui Beebile peale tükkima juba Ringvaate keskel. Lõpuks venitate kuidagi AK spordiuudisteni välja. Parematel päevadel jõuad ära vaadata ka lotokolmapäeva, jalgpallimängu esimese poolaja või pool Netflixi sarjast.

60. päev: Tunned end kogu beebiasjade maailmas juba tõelise ninjana. Parimad mähkmed? No question – muidugi Huggies Elite Soft! Parimad riided? Need, mis mugavalt trukkidega kinni-lahti käivad! Parim unetekitaja? Õues jalutamine! Mitu D-vitamiini tilka beebile iga päev andma peab? Viis!

75. päev: Ärkad nädalavahetuse hommikul ja näed sõprade kaks tundi tagasi üles pandud Instagram story’sid mõnest baarist? Kui vanasti võisid seepeale tunda pisut “FOMO” (fear of missing out), siis nüüd hindad seda, kui saad mõnusalt kolmekesi ärgata, pannkooke ja kohvi nautida ning seepeale telekast “Hommik Anuga” peale panna. Kes oleks mõni aasta tagasi arvanud, et minu ideaalne pühapäeva hommik nüüd selline välja näeb? Mitte mina.

85. päev: Kinos on mõni hea uus film või teatris mõni huvitav lavastus? Kui enne võisid vabalt kasvõi kogu PÖFFi programmi ära vaadata, siis nüüd valid väga hoolikalt selle ühe filmi/lavastuse kuu peale, kui vanavanemad lapsehoidjaks kutsud ja ise natuke tuulutama lähed. Mis nendest teistest headest filmidest saab? Noh, loodame, et aasta pärast jõuavad need ka teleekraanile!

90. päev: Sa oled ära õppinud, et lapsekasvatamisel on nii paremaid kui halvemaid päevi. Isegi, kui mõnikord on see väike jõnglane tekitanud sulle väikese unevõla, armastad sa iga sentimeetrit temast ja imestad, kuidas selline kolmekuune Beebi sulle niivõrd hinge on pugenud. Sa saad aru, et kuigi ta rääkida veel ei oska, on ta sulle õpetanud ja meelde tuletanud elu suurimad põhitõed, nagu näiteks hetkes elamine ja selle hindamine. Sa mõistad ja tunnetad lõpuks mida tähendab unconditional love, sest oleksid iga hetk valmis selle väikse punnpõse jaoks kasvõi kuu ja tähed taevast alla tooma, pingutades iga päev selle nimel, et teie kõigi kolme tulevik ikka naeru, armastust ja rõõmu täis oleks!❤️

P.S. Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Noh, mis sa minult selle 3 kuuga õppinud oled?”

“Noh, mitu unetut ööd teil juba olnud on?”

Kui siin-seal meie uus elukorraldus vastsündinuga jututeemaks tuleb, on paratamatult ikka esimeste küsimuste seas ka klassika: “Noh, kuidas teil siis unega on? Mitu unetud ööd olnud on ja kas titt üldse magada ka laseb?”. Inimeste uudishimu on ju tegelikult arusaadav ja kui ise enne isaks saamist mõne värske lapsevanemaga kokku puutusin, oli ka minu üks esimesi küsimusi see, et kas üldse magada enam saad. Tütre isana huvitavad mind nüüd mõne teise värske vanemaga kohtudes aga hoopis sellised küsimused: “Kuidas siis poisil kah mähet vahetada on? Pissi lendab siia-sinna?“. Aga ega see ka vist väga parem conversation starter ole…

Igatahes, kuna ma beebipoisi mähkmevahetusest rääkida hetkel ei oska, siis võtab teemaks värskete lapsevanemate unerutiini. Nagu ma ka varasemalt mõne lausega olen maininud, siis hetkel tundub, et meid on õnnistatud päris hea unega beebiga ja drastilist energiataseme langemist ma senise kahe ja poole kuuga (veel) täheldanud pole. “Ah, küll läheb hullemaks,” on meile korduvalt öeldud ja küllap kordab seda mõtet nii mõnigi lugeja ka ekraani taga.

Aga alustame meie pere unenägudega siis algusest. Kui Beebiga haiglast koju pääsesime, oli tütrekese uni enamasti päris magus ja suurema osa ajast ta sõi ning suikus seejärel kas meie kätel või oma voodis/kärus unne. Ajapikku on Preili muidugi maailma asjadest aina rohkem huvituma hakanud ning selle tulemusena on ka ärkveloleku ajad järk-järgult pikemaks läinud. Näiteks, kui esimese kuu jooksul vajusid Beebi silmad õue minnes kinni momentaalselt, siis viimasel ajal meeldib talle enne 20-30 minutit värvilisi lehti ja muud õues toimuvat imetleda, pärast mida siis magus unenäomaailm lõpuks ikka võitu saab.

Inese “15 magamata ööd” lauluga me hetkel veel ei suhestu

Harv juhus, kui Beebi S. rahulolevalt emme rinnal magama jäi.

Toas magamisega on Beebil natuke keerulisem ja need mõned päevad, kui kehva ilmaga välja jalutama pole jõudnud, siis ega tita väga uinuda ei taha. Nii et pro tip praegustele ja tulevastele lapsevanematele – kui vähegi võimalik, proovige ikka iga päev vähemalt tunnike leida, et õues üks väike ring teha. Kui Beebi selle jooksul juba unne suigub, võite vaikselt tuppa tagasi kärutada ja küll siis tita juba kärus edasi magab. Vähemalt meie puhul on selline plaan toiminud, et õueunele lisandub Beebil vähemalt tunnike-kaks veel ka koridoris oma kärus edasi tududes. Ise proovige siis muidugi kärule alati piisavalt lähedal olla, et kuulda, kui Beebi üles ärkab ja uuesti süüa nõuab.

Eile juhtus meil ka selline lugu, et nihutasime päevase õueskäigu natukese varasemaks kui muidu ja seetõttu oli Beebil kella 18-19 vahel uuesti uni peal. Kuna ööuneks oli veel natuke vara ja toas ta ka uinuda ei tahtnud, siis olin juba valmis temaga väikesele õuetiirule minema, aga kuna Beebi oli õueriideid selga pannes siiski silma kinni visanud, pääsesime seekord sellise lahendusega, kus tita lihtsalt õueriietega kärusse magama panime. Aga see oli vast algajate õnn ja pikaajaliselt selline Beebi “lollitamine” pigem ei toimi. Vähemalt üheks õhtuks pääsesin mina siiski vihma kätte minemisest ja sain kuiva jalaga tuppa tagasi tulla:).

Ööuni on muidugi täiesti eraldi kunst ja siinkohal taaskord minu tervitused ja kiitused värsketele emmedele, kes hektilist und trotsides beebide kõhtu täis suudavad hoida. Kuidas siis meie peres lood õhtuse magamajäämise ja hommikuse ärkamisega on? Nii mitmedki inimesed on silmad imestusest punni löönud, kui ütlen, et meie Beebi ööuni algab keskmiselt kella 21-22 vahel ning ärkamine toimub 8-9 vahel. Siia vahele mahub ju ligikaudu 12 magusat tundi, mille jooksul ka ise välja puhata saad!

Nii lihtne see muidugi päris ei ole, sest sellesse vahemikku kuuluvad ka mitmed toitmised – mõnikord 2-3 korda, teinekord ka 5-6 korda, aga üldiselt oleme ikkagi Mariiniga rahul, et ööune alguse ja ärkamise vahel on meil hetkel piisavalt aega, kus isegi mitmel korral ärgates saad ka ise keskeltläbi 7-8 tundi magada. Aga et need tunnid ka täis tuleks, on iga päev vaja aina enam kavalust – näiteks oleme viimastel õhtutel pidanud Beebi võimalikult tugevalt teki sisse “kookonisse” mässima, sest muidu kipub ta end ise oma jalgade ja käte siputamisega jälle üles äratama. Ja need hommikud, kus tita ehk natuke varem ärkab, aitab enamasti see, kui ta tunniks-kaheks emme-issi kõrvale tuua, kus siis meie tema und “valvame” ja häälitsuste korral luti lohutuseks suhu saame panna.

Ja lõpetuseks. Kui enne sünnitust lugesime erinevatest beebiajakirjadest värskete lapsevanemate suurimast õudusunenäost nimega koolikud, siis ptüi, ptüi, ptüi, (see oli siis kolm korda üle õla sülitamine), aga hetkel tundub, et meie pere on mingil põhjusel õnnistatud ja väikesel Beebil suuremaid gaasivalusid, mis und segaks, seni olnud pole. Ja selle üle oleme me äärmiselt tänulikud, sest isegi kui varem või hiljem suurem trall unega peale hakkab, on Beebi S. lasknud meil vähemalt esimestel kuudel uue elukorraldusega järk-järgult harjuda ja loodetavasti on tänu sellele ka järgmiste sammude tegemine meil natuke lihtsam.

P.S. Seda, kuidas meil igapäevaselt läheb, näed ka Facebookist ja Instagramist.

Kas lapsevanemaks olemist on võimalik õppida?

Kuidas saada heaks lapsevanemaks? Mida peaks lapsele ette lugema, et ta tulevikus doktorantuuri astuks? Millised beebiharjutused teevad sinu lapsest tulevase olümpiavõitja?

Need on jälle suvalised näited küsimustest, mida internetiavarustest ühel või teisel kujul leida võib. Ühesõnaga, nii palju, kui on lapsevanemaid, on ka muresid ja küsimusi ning on ju tegelikult loogiline, et ikka soovitakse oma järglasele muretut lapsepõlve ja ilusat tulevikku. Kui palju aga meie pere lapse tulekuks ette valmistus?

Ütlen kohe ära, et üleliia suured ettemuretsejad me ei ole, kuid nagu ilmselt enamikes peredes, on ka meil naispool pisut kalkuleerivam, samal ajal kui isa rohkem freestyle’ib ja leiab, et kui kaine mõistusega asjadesse suhtuda, siis küll ka laps mõistlik välja kukub.

Muidugi ei suhtunud me asjadesse ka päris nii, et “ah, kui laps lõpuks sünnib, küll siis vaatab edasi,” ning umbes kuu enne due date’i sai külastatud ka mõnda beebikooli loengut. Esimene loeng oli siis vastsündinu hooldusest ning teine sünnitamise protsessist. Beebihoolduse (on sellele mingi parem sõna ka? hetkel kõlab nagu autohooldus) loengust on mul tagantjärele meeles see, et pidime kahepeale ligi poolteist tundi suutma süles hoida meie kätte usaldatud väikest nukku. Mõiste mekoonium oli mulle miskipärast tuttav juba varasemast, aga loengust tuleb veel meelde ka juhend, kuidas selle vastsündinu nabaga ikkagi ümber peab käima. Oma peas mõtlesin muidugi, et loodetavasti on meie beebi selline, kellel nabaväät suhteliselt kiiresti ära kukub, sest selle hooldus ei tundunud kirjelduse järgi üldse lõbus ja kartsin, et kindlasti teen midagi valesti. Tagantjärele võin öelda, et ei olnud selles hoolduses samuti hullu midagi, meil nabaväädiga mingeid hädasid ei tekkinud ja ca 2 nädalaga kukkus see juba ära ka.

Kui sünnitus juba käib, siis ega beebikooli PowerPointi slaidid väga meenuma ei kipu

Väike Beebi S. paistab emmet-issit usaldavat küll

Sünnitamise võludest ja valudest rääkivast loengust ei ole mul tagantjärele meeles ausalt öeldes suurt midagi, aga eks siit-sealt sai ju Delfi Naisteka vastavasisulisi artikleid loetud küll ja nagu siinse blogi esimene postitus ka kirjeldas, läks meie sünnitus küll pikalt, aga ei olnud seal mehe seisukohast peale väsimuse hullu midagi. Samuti ei mäleta ma, et oleksin kordagi öelnud Mariinile, et teeme nüüd nii nagu loengus räägiti.

Aga see ei ole üldse etteheide konkreetsetele loengutele ja enda kindlustunde kasvatamiseks kuluvad need ära küll. Need tädid, kes loenguid läbi viisid, olid küll väga tublid ja asjalikud, aga ma usun, et kui selline suur sündmus, nagu sünnitus lõpuks kätte jõuab, on sul niikuinii kõik eelnevalt õpitu peast pühitud ja tegutsed oma naturaalsetele instinktidele tuginedes. Lisaks olid meil sünnitustoas abiks väga toredad arstid, kes vajadusel hingamistehnikaid ja muud säärast õpetasid ning meelde tuletasid.

Umbes sarnase muretu ning let’s see how things go suhtumisega oleme proovinud sättida ka oma elu väikse Beebiga. Muidugi jäävad siit-sealt silma erinevad beebiartiklid, mida silmadega üle loed, kuid ega me nüüd regulaarselt aega sellele ei pühenda, et valmistuda näiteks ette selleks, kuidas meie väike tütreke ikka kunagi lasteaia minnes sõpru leiaks. Elame päev korraga ja naudime igat hetke, kui Beebi S. jälle mõnda oma uut oskust demonstreerib. Samuti on ju vastsündinutel ette nähtud igakuised arstikülastused, kus vaadatakse, et kõik näitajad ikka normis oleks ja seni on meie Beebi need “testid” edukalt neljadele-viitele läbinud.

Mulle tundub, et igasuguste raamatute ja foorumite asemel (muidugi võib ka neid mõistuse piires sirvida – minugi öökapilt leiab hetkel õnnelikuks lapsevanemaks olemise know-how ) on parim õpetaja ikkagi elu ise. Näiteks mul endal ei olnud enne beebi sündi suures plaanis õrna aimugi, mida isaks olemine ja vastsündinu eest hoolitsemine reaalselt tähendab. Aga see ongi vast selline elukestev õpe, kus sina ja Beebi õpite asju jooksvalt ning olete igal õhtul magama minnes jälle grammikese võrra targemad, kuidas homne päev veelgi lihtsam ja rõõmsameelsem olla võiks. Lõppude lõpuks võid sa ju kuulata ja lugeda teiste arvamusi ja seisukohti lõpmatuseni, aga nii palju, kui mina sellest beebimaailmast aru saan, on iga väike lapseke ikkagi omamoodi ja mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Seega julgeks ma praegustele ja tulevastele lapsevanematele soovitada, et vähem põdemist ja närveerimist on hea nii teile kui lapsele ning usaldage julgemalt beebi sünniga kaasa tulevat vanemainstinkti:).

P.S. Meie igapäeva tegemistega saad kursis olla ka Facebookis ja Instagramis.

Te saite lapse maja ja autot omamata – mis teil viga on?

Okei, tegelikult keegi meie juurde sellise küsimusega tulnud pole, aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et tänapäeval lükatakse lapsesaamist aina edasi ja enne perelisa saamist ei kaaluta, kui pole oma maja koos suure tagahooviga, korralikku maasturit, millega Viimsist tööle sõita ning pangakontol vähemalt viie-või kuuekohalist summat. Meie lähenemine oli igatahes pisut teistsugune ja kuigi korralikud töökohad olid meil mõlemal enne lapse sündi juba olemas, siis teisi eelmainitud klassikalisi asju, mis peaksid tõestama, et oled elus edukas ja tubli, meil ette näidata polnud.

Ma ei ütle, et üks lähenemine on teisest parem või halvem, aga vähemalt meie pere usub (ehk isegi pisut sinisilmselt), et küll jõuab nende eramajade, viimase seeria autode ja finantsvabaduse poole püüelda ka siis, kui su kõrval tuterdab üks maailma avastada sooviv väike plikake. Don’t get me wrong, mina ja Mariin ei ole ka sellised inimesed, kes on veendumusel, et ainuõige on toituda ainult oma aia saadustest ning kõik materiaalne on kuri ja paha. Ma usun, et säärasel ökoinimese-valgekrae mõõdupuul asume meie kuskil keskel, kus ehk üleöö kuhugi Lõuna-Eestisse mahepõllundusega tegelema ei läheks, aga samas pole meie unistus ka kõige suurem katusekorter kuskil Kadriorus (kui seal üldse katusekortereid leidub?).

Ühesõnaga, nagu juba vast aru saite, siis hetkel on meie elukorraldus selline, kus ühtegi pangalaenu ega autoliisingut kallal pole. Miks siis niimoodi?

Väike Beebi S. tundub rahul olevat ka praeguse elukorraldusega.

Esiteks eluasemest – muidugi on meil Beebi sünniga seoses plaan soetada ka oma kodu, kus väike ilmakodanik saaks päris enda toa, aga hetkel, kui Beebi liigutamine piirdub käte ja jalgade siputamisega ning pea raputamisega, paistab ta rahul olevat ka oma väikese titanurgakesega emme-issiga samas ruumis. Oleme mõelnud, et aktiivsemalt hakkame oma pesa soetamisele keskenduma mõne kuu pärast, et siis ideaalis järgmisel kevadel/suvel, kui Beebi ehk ka aktiivsemalt liigutama hakkab, juba kuhugi kolmekesi sisse kolida. Seni naudime sellist elukorraldust, kus saame elada kesklinnas, kõik käe-jala juures ja sealjuures tänu sugulussidemetele vaid sisuliselt kommunaalkulude eest maksta. Nii saame kodu soetamiseks raha hoogsamalt kõrvale panna, kui mõnes üürikorteris elades ja kuigi praegune pesa on ehk väiksem, kui klassikalisel kolmeliikmelisel perel, on ta meile täitsa armas ja kuni väike preili veel ringi roomata ega joosta oska, mahume siia kenasti ka kolmekesi ära.

Fun fact: möödunud talvel, kui toimus casting “Naabrist parema” saatesse, oli meil väike plaan ka sinna kandideerida, aga kuna me ei teadnud, kuidas Mariini rasedus täpselt kulgeb ja mina, kes pole ka suurim meistrimees, olin vaikselt töökohta vahetamas, jäi see plaan toona soiku.

Aga AUTO? Kuidas te siis tööl käite ja Beebit tulevikus lasteaia ja judo/kergejõustiku/võrkpalli treeningute vahel transportida kavatsete? Jällegi, ei ole me nii sinisilmsed, et Beebit suvel näiteks maale vanaema-vanaisa juurde rattakorvis vedama hakkame, aga küll tuleb siingi kõik omal ajal. Näiteks hetkel olen mina vaikselt lõpetamas autokooli. Miks ma seda kunagi juba gümnaasiumi või ülikooli ajal ei teinud? Ise ka ei tea, aga ju ei tundnud siis suurt vajadust, kõik muu tundus põnevam ja sain oma käimised linnasiseselt ka kuidagi teistmoodi tehtud. Samuti on meie pere ühel vanemal (khm, mitte minul) vähemalt load olemas ja kui tekibki vajadus mõneks pikemaks sõiduks, saame kelleltki kas autot laenata või siis autorenti kasutada. Juurtega me siia kesklinna kõrghoonete vahele igatahes istutatud pole ja pole seni ükski käik auto puudumise tõttu tegemata jäetud. Linnasiseselt saab ju täitsa kenasti ka ühistranspordiga või jalgsi liikuda ning tihti jõuad kohale väiksema närvi- ja rahakuluga. Aga nagu öeldud, eks tuleb see neljarattaline meie perre ka varem või hiljem.

Ühesõnaga, olgu sul mõtteis lapsesaamine, esimese kodu ostmine, töökoha vahetus, välismaale kolimine või muu suurem elumuutus, siis üks variant on see, et sa jääd ootama ideaalseid tingimusi, et kui mul on “see” ja “too” käes, siis on kõik suurepärane ja ma saan teha järgmise sammu elus. Aga ma usun, et niimoodi mõeldes võidki sa neid ideaalseid tingimusi ootama jääda. Vähemalt enda senise kogemuse pealt oskan öelda, et beebi ootus ja sünd motiveerib mind igas eluvaldkonnas varasemast oluliselt rohkem pingutama. Vahel mõtlen, et 26-aastase poissmehena oleks elu ilmselt selline, et käiksin tööl, elaksin kuskil kesklinna üürikorteris, mataksin pool oma palgast sinna ja kõrvale panna midagi eriti ei viitsiks. Praegune elu beebiga sunnib aga heas mõttes ka tulevikule mõtlema. Nii olen sel aastal vahetanud töökohta, läinud autokooli, taasalustanud ülikooliõpinguid ja hakanud mõtlema ka oma elukoha ja auto ostule. Seda suures osas just seetõttu, et väiksel Beebil oleks tulevik võimalikult tore ja murevaba. Võib vist öelda, et vastutus kellegi teise ees on edasiviiv jõud:).

P.S. Kes veel ei tea, siis me tegutseme nüüd ka Instagramis.