10 asja, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et tütre jaoks teen

Meie väike plika sai hiljuti 10 kuu vanuseks. Ja nagu mitme teise minisünnipäeva puhul, mõtlesin, et oleks tore vaadata tagasi möödunud ajale ja meenutada, mida tütreke mulle siis selle ajaga õpetanud on.

Nii et siin see on – nimekiri 10 asjast, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et ühe väikese inimese jaoks olen valmis tegema👇.

1) Laulad valutavate hammastega lapsele kell 2 öösel poolteist tundi järjest “mõmm-mõmm, nutab karujõmm“, nii et endal juba suu kuiv.

2) Kõnnid lapsega kaks tundi paduvihmas ja vastutuules, et tema samal ajal mõnusalt magada ja välja puhata saaks.

3) Kui kell 4 öösel, keset kõige magusamat und, beebi väikesed jalad sind kõhtu taovad, ei liiguta sa last, vaid kobid ise veelgi rohkem voodinurka, nii et üks käsi ja jalg juba üle voodi ääre ulatuvad.

4) Kui maailmas leidub üks inimene, kes sind öösel 4-5 korda äratab, aga hommikul ikka kõige armsam tegelane tundub, siis on see just sinu tütar.

5) Ükskõik millise teise inimese puhul võiks olla üpriski häiriv, kui ta sinu lemmiksärgi mustaks teeb või telefoni maha pillates sinna väikese kriimu tekitab. Oma lapse puhul võtad seda aga asjade loomuliku kulguna ja tead, et see on “isa-tütre lepingusse” sisse kirjutatud.

6) Pole olemas paremat motivaatorit kui oma laps. Enne lapse sündi otsisin täiskasvanuelus 7+aastat motivatsiooni, et hakata mõtlema oma kodu, autolubade ja muu säärase peale, mis sinust “täiskasvanu” teevad. Beebi sündides tekib sulle ühe väikese inimese näol aga automaatselt üks suur motivaator, mis sind pidevalt parema “mina” poole sunnivad.

7) Veri on paksem kui vesi. Kui enne lapse sündi oli minu maailmapildis eelkõige “mina, mina ja veelkord mina”, siis nüüd pead oma südames ka ühele väikesele tegelasele ruumi tegema. Ma ei ütleks, et ma enne tütre sündi nüüd maailma kõige hoolivam ja tähelepanelikum inimene oleks olnud. Ega ole seda ka praegu, kaugel sellest. Küll aga näen selles valdkonnas pidevalt väikest arengut. Sest nii klišee kui see ka poleks, saad sa päris ruttu pärast beebi sündi aru, et kõige olulisem on see, et sinu lapsel kõik hästi oleks.

8) Sinu Youtube’i kontol ei ole soovitatud videote all enam viimased klubihitid, vaid nüüd troonivad seal esirinnas sellised vahvad teosed nagu “BabyShark 10 hour version“. Sest, mis oleks parim tähelepanu hajutaja, kui lapsel vaja küüsi lõigata või teda pärast kukkumist lohutada😄?

9) Õhtul diivanil lösutades sirvid sa spordiuudiste asemel beebifoorumeid. “Kuidas lohutada last, kel tulevad hambad?”, “Beebi arengufaasid”, “Milline päikesekaitsekreem on lapsele parim?”, “Lõbusad tegevused 10-kuuse lapsega” on märkamatult muutunud sinu viimasteks otsinguteks Google’is.

10) Beebi mugavus tuleb enne sinu mugavust ja soove. Kausis on 5 maasikat – mitu neist jääb sulle ja mitu lapsele? Õige vastus: lapsele jääb 5 maasikat. Sina tahad vaadata telekat, aga laps tahab 567. korda Karupoja seiklustest lugeda? Sina tahad hommikul edasi magada, aga laps tahab sinu peal ronida? Võid vast aimata, kelle tahe nendes olukordades peale jääb😄. Ning jah, tütreke, ära muretse – ma olen juba arvestanud ka sellega, et kui sa tulevikus minu juurde kell 10 õhtul jutuga “mul on homme kooli jaoks rohelist plastiliini ja 20 joonega vihikut vaja”, siis küll ma need asjad ka sulle ära toon. Sest noh, isa ja tütre värk eks.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas ma pean varsti Uudo Sepa kombel šokolaadi põletama?

Riiklik eriolukord on kestnud juba poolteist kuud ja tahad sa seda või mitte, on suurem osa meist “sunnitud” oma lähedastega suhtlema rohkem kui eales varem. Kui Uudo Sepp hiljuti tunnistas, et tema suhtele sai karantiin ja pidev ninapidi koos olemine ilmselt saatuslikuks, siis kas meiegi peres on peagi oht, et kingitud šokolaad põlema süttib ning seejärel sillalt alla visatakse?

Ühesõnaga – kuidas on meie pereharmooniat mõjutanud fakt, et ligi 50 päeva ja enam kui 1000 tundi on ühed ja samad näod sulle päeval, lõunal ja õhtul vastu vaadanud? Kas säärane kommuunielu võrdub mesinädalatega, mida meil kunagi olnud pole (lapsevanemad ilmselt juba aimavad, et vastus on ei😄)? Või oleme hoopis avastanud, et sinu teine pool hingab kuidagi ärritavalt, sööb liiga valjult ja oskab kogu aeg vale koha peal seista?

Ütlen kohe alustuseks ära, et õnneks või kahjuks kumbagi äärmusesse meie pere siiski laskunud pole. Ei ole me nautinud meeletuid mesinädalaid ega samuti pole meie koduseinte vahel vallandunud kolmandat maailmasõda. Võiks isegi öelda, et olukord on (üllatavalt) rahulik ja stabiilne. Aga kindlasti on ka meil paremaid ja halvemaid päevi.

Kui ärkad “kontorilauast” paari meetri kaugusel…

Ma arvan, et ehk kõige keerulisem faas oli vähemalt minu puhul siis, kui eriolukorrast oli möödunud paar nädalat. See tähendas, et esialgne kodukontori “romantika” oli lahtunud ning raske oli end ümber lülitada rütmist pere-töö-pere-töö, kui “pere” ja “töö” üksteisest praktikas paari meetri kaugusel asusid😄. Sellele kõigele lisandusid ühel hetkel veel minu virtuaalsed ülikooliloengud ja meie ühised koduotsingud. Ühesõnaga, oli keeruline kõike korraga hallata, kui töömeilide saatmine, loengute kuulamine, kinnisvaraportaalides surfamine, lõuna söömine ning beebi toitmine toimusid kõik ühe ja sama laua taga.

Selle kõige juures häiriski mind vast enim fakt, et tegelikult tahaks ju kogu selle päeva vältel parema meelega hoopis oma tütart nunnutada ja naisega näiteks Netflixi vaadata. Aga noh, uued ajad ja reaalsused ning oleme vaikselt ka praeguse elukorraldusega sina peale saamas:).

Kuidas me siis koduseinte vahel enam-vähem sellist rütmi oleme suutnud hoida, et üksteise närvirakke päris ära söönud pole? Alustuseks on kindlasti suureks abiks see, et Mariin on hetkel veel ju emapuhkusel ja saab päeva esimeses pooles enamasti ise meie 8-kuusel inimtaimel silma peal hoida. Nagu koroonakriisi alguses ka kirjutasin, siis kahtlemata oleks praegune olukord oluliselt keerulisem, kui me mõlemad peaksime pidevalt tööasjadega tegelema ning samal ajal kuidagi ka lasteaiakasvatajaks või matemaatikaõpetajaks kehastuma.

Teine “võti”, mida proovime ka vahel edukamalt, vahel vähemedukamalt rakendada, on avatud kommunikatsioon. See tähendab, et mina annan teada, kui mõni aeganõudvam tööülesanne ees on ja sel ajal natuke vaikust ja keskendumist vaja on. Teisest küljest proovin julgustada naist ka mind “appi hüüdma”, kui juhe korra päeval kokku jookseb ja ma ise Beebi valvamise enda peale saan võtta. Lisaks proovin päeval abistada mõne lihtsama kodutööga, nagu nõudepesu, pesu kuivama panemine või prügi väljaviimine. Nii suudame tööpäeva lõpuni ka väikeses korteris kuidagi nii eksisteerida, kus ühel ei tekiks tunnet, et “ma ei saa üldse keskenduda” ja teisel omakorda tunnet, et “mida sa päev läbi seal arvutis passid.”

Kolmas “võti”, millest ka eelnevalt korduvalt rääkinud olen, on see “oma aja leidmine“. Aga kuidas sa oma aega leiad, kui kõik kinod, jõusaalid, restoranid ja muud põnevad asutused hetkel kinni on? Enda puhul tunnen, et värske vaimu hoidmiseks pean ma nädalas 2-3 korda ühe jooksutiiru tegema. Nii saad mõtte hetkeks mujale ja mis seal salata, ega vöökoht ka seda ideed kodus istumise kõrvalt maha laida. Samuti proovin pärast igat tööpäeva Beebi vankrisse sättida ja temaga samuti ühe tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu värskes õhus teha. Beebi saab sel ajal magada ning naine minu ja lapse näolapist mõneks ajaks puhkust. Win-win.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Kuidas beebiga karantiinis olles aega sisustada?

Praegusel karantiiniajal on internet täis erinevaid artikleid, mis soovitavad 125 lõbusat tegevust, mida oma lastega kodus teha. Neid avades tabab mind aga paraku pettumus, sest soovitused “Filmi Tik-toke”, “Kuula podcaste” või “Tee Louvre’i muuseumis virtuaaltuur” ei kõla just selliste asjadena, mida meie peagi 8-kuuseks saav Beebi väga hinnata oskaks.

Viimasel ajal on aga näha, et meie väikesel tegelasel hakkab ümbritseva maailma vastu aina suurem huvi tekkima küll. On ta nüüd ju paar nädalat ka aktiivsete roomajate seltsi kuulunud ja see tähendab, et enam ei otsusta vaid emme ja issi, kuhu väike Beebi oma käed sirutada saab. Sõjaväelase kombel maadligi hiilides jõuab ta nüüd täitsa ise kõiksugustesse põnevatesse kohtadesse, kuhu enne teda miskipärast ei lubatud. On see siis voodialune, kapialune või muu säärane põnev koht, kust kogu tolmu endaga kaasa tõmmata saab.

Muidugi on väga intrigeerivad ka need kohad, kuhu jõudes emme ja issi ühest suust “EI!” hüüavad. Kui terve tuba on täis värvilisi mänguasju, siis lõppude lõpuks pakuvad ju ikka enim huvi hoopis sellised asjad nagu pistikupesad, telekapuldid, põrandaliistud ja välisjalanõud. Et enamus beebi poolt välja pakutud ideed on kas a) ohtlikud, või b) ebahügieenilised, olemegi viimastel päevadel hakanud pead murdma selle üle, kuidas tütrekese maailmaavastamise soove nelja seina vahel võimalikult hästi täita.

Playstationid, Legod ja pusled peavad veel ootama

Beebi üritas poker face’i teha

Enda ja tulevaste isade jaoks pean kurbusega teatama, et 8 kuud ei ole veel paraku see vanus, kus saad beebiga Playstationit või kaarte mängima hakata. Samuti jääb beebi sind küsivate silmadega vaatama, kui peaksid tema ette panema 200-tükilise pusle või suure Lego mängukomplekti. Parimal juhul pistab 8-kuune need väikesed tükid suhu ja sind ootab ees sõit EMO-sse, mida samuti praegusel ajal pigem vältida sooviks.

Seega, mida võtta ette ühe väikese rüblikuga, kelle süda aina enam maailma avastada soovib, kuid kelle oskused ja teadmised veel paljude üldtuntud mängudega kaasa ei tule? Näiteks meie Beebi puhul võin öelda, et igasugused pehmed mänguasjad, millega katsikutele tulnud sugulased ja sõbrad teid esialgu üle külvavad, hakkavad 7-8 kuu kandis vaikselt oma väärtust tita silmis kaotama. Mõned pehmed kaisumõmmid võivad küll veel uinumisel kaasa aidata, aga kui jõuab kätte põrandal mängimise aeg, kehtib põhimõte “mida valjem, seda parem.”

See tähendab, et sinu ja naabrite kahjuks on nüüdsest hinnas kõiksugu mänguasjad, mis kokkupuutel põranda või seinaga võimalikult kõva häält teevad. Sest, mis sa ikka sellest valgest koerast kaisutad, kui temast mingit häält välja ei tule? Palju ägedam on ju vastu põrandat togida asju, mis alumistele naabritele kenasti “kopp-kopp-kopp” teevad (õnneks praeguses kodus meil endil alumised naabrid puuduvad😄).

Parimad mänguasjad on paberkotid ja plastpudelid?!

Natuke vaiksematest tegevustest meeldib Beebile õnneks ka peituse mängimine ja raamatute lugemine. Kuigi sinule võib pärast 1000. korda juba vaikselt meelde jääda, mis mõmmiga loo lõpus juhtub, siis Beebile on säärane korduv ettelugemine vägagi arendav. Seega ära heida meelt ja kui enda jaoks asi natuke üksluiseks muutub, võid ju mõned laused enda jaoks huvitavamaks “tõlkida”:).

Leludega seoses meenub ka see, et paar päeva tagasi libastusime naisega ning tellisime Beebile esimesed mänguasjad. Mitte, et tal enne neid olnud poleks (te peaks meie põrandat nägema), aga kuni beebi pooleaastaseks saamiseni võid rahulikult arvestada, et iga külaline, kes uksest sisse astub, hoiab suure tõenäosusega enda käes ka mõnda väikest mänguasja. Seega praeguse hetkeni ei näinud me vajadust, et põrandale veel lisa karujõmme soetada.

Kuna Beebi mängulust aga aina kasvab, siis otsustamisegi, et proovime ära ka mõned mänguasjad, mis väidetavalt sinu lapse taju ja meeli ennenägematu kiirusega arendama hakkavad. Eks näis, aga eestlaslik negatiivsus minus ütleb, et suure tõenäosusega jääb see mõnekümne eurone mänguasi ilmselt toa nurka ja Beebi silma panevad endiselt särama kodukootud lelud.

Näiteks kehastus tütreke ühel päeval suure vaimustusega trummariks, mis reaalsuses tähendas lusikaga supipottide tagumist. Samuti on Beebi silmis suures hinnas plastikpudel, mille sees tatar lõbusalt üles-alla hüppab ja samal ajal kõriseb. Ja kui sul peaks ühel hetkel tekkima kihk minna oma 7-8-kuu vanuse beebiga Vembu-Tembumaale või batuudikeskusesse (kuigi ega needki kohad vist hetkel avatud ole), siis võid rahulikult selle pileti- ja limpsiraha rahakotti tagasi panna. Alla aastane vaimustub minu kogemuse põhjal sama entusiastlikult ka sellest, kui talle põrandale paberkottidest ja muudest kilisevatest-kolisevatest asjadest “labürint” ehitada.

Ühesõnaga, tihti on Beebi silmis parimad lelud hoopis need, mis tegelikult mänguasjad pole.

Kuna aga mänge pole kunagi liiga palju, siis küsiks lõpetuseks, et ehk on kellelgi veel mõni hea nipp/mäng, mida alla aastase beebiga koduseinte vahel proovida?😊

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas meie beebil on midagi viga?*

*See on küsimus, mis vaevab ühel või teisel hetkel ilmselt kõiki lapsevanemaid.

“Vaata, sealt beebigrupist väike Milvi juba kõnnib, laulab ja luuletab! Miks meie beebi juba sama ei tee? Kas tal on midagi viga?”

“Meie beebi magab liiga vähe – huvitav, kas ta on haige? Meie beebi magab liiga palju – huvitav, kas tal on palavik?

Sellised mured on igasugustes foorumites ja beebigruppides suhteliselt igapäevased. Ja mis seal salata, ei ole säärasest muretsemise patust päris puhas ka meie pere.

Oleme küll proovinud hoida võimalikult ratsionaalset joont ja iga turtsatuse peale erinevate haiguste sümptomeid Google’sse ei löö. Aga paratamatult tahad ikka oma beebile parimat ja nii juhtubki, et muretsed aeg-ajalt rohkem kui asi väärt.

Kust läheb aga piir mõistliku muretsemise ja ülemõtlemise vahel?

“Arvate, et ma peaks juba roomama jah? Mul on niisama ka päris mõnus põrandal lebotada!”

Ega siin ühest ja õiget vastust ei ole, aga mulle tundub, et üldiselt kalduvad värsked beebiemmed- ja issid tänapäeval pigem sinna ülemuretsejate poole. Kõik sotsiaalmeedias ja mujal internetiavarustes leitav tähendab, et ükskõik millisele teooriale võid sa päris lihtsalt ka kuskilt mingisuguse kinnituse saada.

Näiteks meie peres on hetkel aktuaalne teema see, kas Beebi peaks juba natuke aktiivsemalt roomama või mitte. Mina ise sellele väga mõelnud polnud, kuni naine mõni nädal tagasi ütles, et noh mõned augustis sündinud titad juba roomavad ja huvitav millal meie võsuke siis sinnamaani jõuab.

Kirjutasin seepeale Google otsinguribale “kui vanalt peaks beebi roomama” ja jõudsin omadega ühte legendaarsesse perefoorumisse. See, mis sealt vastu vaatas, oli aga päris šokeeriv. Esimene vastus on veel viisakas: “Minu põnn hakkas roomama 5-kuuselt.” Sealt edasi läheb asi käest ära ning järgmine külastaja on juba endast väljunud: “Millest sa aru ei saanud? Küsiti KESKMIST vanusevahet! 6-7 kuud on keskmine vanus!”

Sellele kõigele järgneb juba korralik võistlus, kus mitmed külastajad rõõmustavad stiilis “Meie Linda-Charlotte ei ole veel poole aastanegi, aga juba tahab esimesi sammukesi teha!” Ühesõnaga klassikaline klaviatuurivõitlus, mida tänapäeval kommentaariumites ja foorumites ikka teha armastatakse.

Selle kõige peale panin vastava foorumiakna muidugi kinni, saades ise veelkord kinnitust, et ei tasu tõesti enda pead igasuguse tühja-tähjaga koormata. Põhiline on see, et beebi ise on rõõmus ja küll nad kõik arenevad omas tempos. Kuni ükski arstitädi ei ütle, et nüüd mingist arengufaasist on Beebi maas ja sellega peaks tegelema, ei tasu ka ise pea ees kuhugi internetimülgastesse diagnoose ja muresid otsima minna.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kes areneb 6 kuuga rohkem – isa või beebi?

Meie Beebi on märkamatult saanud 6-kuuseks. Kuigi selle aja jooksul on ühest väikesest magavast pambust kasvanud välja juba täitsa aktiivne tegelane, tunnen kohati, et viimase poole aastaga olen ehk veelgi enam arenenud ja õppinud hoopis mina.

Kui väikelaste esimeste elukuude arenguetappide kohta leiad internetiavarustest ilmselt tuhandeid artikleid, siis milliseid õppetunde ja avastusi kätkeb suur elumuutus endas isade jaoks?

Sa ei ole enam vankriga liikudes teistele (ega beebile) ohuks

Ma mäletan esimest paari päeva, kui beebiga lõunauneks õue jalutama läksin. Iga äärekivi ja trepiaste tundus Munamäe kõrgune ja juba 10 meetrit enne takistuseni jõudmist mõtlesid, et siia meie kena jalutuskäik nüüd jääbki.

Samuti ei mõistnud ma, miks need vankrirattad kuidagi pöörata ei taha ning iga väiksemgi manööver tähendas, et esirattad vähemalt meetri kõrgusele tõusid. Kõrvalvaatajad samal ajal kõrval imestamas, et miks see kohmakas isa oma beebivankriga Simple Sessioni trikke imiteerida üritab.

Nüüd on lood õnneks vähe paremad ja väike äärekivi või auguline tee ei tähenda, et beebi samal ajal vankris üles-alla lendlema hakkaks.

Sa oskad beebide vanust peale vaadates hinnata

Kui veel möödunud suvel oleks keegi näidanud mulle pilte 2-kuusest ja 2-aastasest lapsest ning palunud pakkuda nende vanust, siis oleks ma ehk kergelt mühatanud ja öelnud: “Noh, suht vastsündinud tunduvad mõlemad.”

Nüüd on lood aga pisut teisiti. Kogu beebimaailm ei ole enam päris tume maa ja kui enda või elukaaslase Instagrami feedis mõni beebipilt silma jääb, siis vanuse pakkumisel ma enam päris häbisse ei jää. Naise pilk on minu silmast küll veel kogenum, aga nii palju ma siiski juba olen õppinud, et kui beebi veel istuda ei oska, siis “Mitmendas klassis ta juba käib?” tema vanematelt küsida ei tasu.

Aasta tagasi oleks ma selle pildi pealkirjaks pannud midagi stiilis “Naeratav laps, eeldatav vanus vahemikus 2 kuud – 2 aastat”. Nüüd on emotsioon seda pilti vaadates aga umbes selline “Oi vaata, kui suur tüdruk meie 6-kuune beebi juba on!”

Mida osavamaks sa mähkmete vahetamises muutud, seda keerulisemaks beebi selle protseduuri teeb

Siinkohal meenub seik sünnitusmajast, kui beebi meid ühe esimese pruuni üllatusega rõõmustas. Meie olime seepeale muidugi ähmi täis, koorisime end ja beebit täitsa paljaks ning nii me siis seal duši all kolmekesi Aadama ja Eeva ülikondades rõõmsalt sulistasime.

Nüüd, kui säärased üllatused juhtuvad vähemalt 2-3 korda päevas, siis sellist pidulikku protseduuri alati ette võtta ei suudaks ega tahaks. Õnneks on inimesed õppimisvõimelised ja kogu mähkmevahetus on minu ja naise poolelt juba oluliselt nobedam ja osavam.

Paraku on nobedamaks ja osavamaks muutunud ka Beebi. Kui esimesed kuu-kaks võisid sa mähkmetega pusida mitu minutit ja poolunes beebi ei teinud seepeale teist nägugi, siis nüüd läheb põhiline aur mähkimislaual hoopis väikese maailmaavastaja kinnihoidmisele.

Lapsevanemad ilmselt mõistavad millest ma räägin. Neile, kes sellisesse elufaasi veel jõudnud pole, võin lühidalt öelda, et ühe pooleaastase beebi mähkimislaual kinnihoidmine sarnaneb oma olemuselt ehk mõnel küla jaanipeol nähtule. Sina oled antud juhul kurja turvamehe rollis. Takistad üht jäärapäist tegelast, kes korduvalt juba ürituselt välja on visatud, kuid visa hingena ikkagi üle aia tagasi jaanilõkke äärde pääseda soovib. Sa võid talle küll seletada, et proovime nüüd paigal püsida või teda üht- ja teistpidi kinni hoida. Kui aga üks kindlameelne kodanik (olgu selleks siis beebi või külasimmani puhul nokastanud taadikene) on otsustanud, et tema oma soovitud kohta pääsema peab, siis üldjuhul ei takistada teda ei vallid ega kraavid.

Kelle jaoks jutt väga metafoorseks läks, siis lapse kontekstis tähendab see seda, et hetkel, kui vanem hakkab beebi mähkmeid külgedelt kinni panema, otsustab sinu armas järglane 90% kordadest, et just nüüd on õige hetk kõhuli pöörata ja oma mänguasja poole küünitama hakata. Ning kui te oma beebit sel õndsal üritusel takistada üritate ja tagasi selili tirite, võite kindel olla, et vastu tuleb üks pahane jorin, mis tahaks kurta, et miks sa mul elada ei lase.

Lõpetuseks võin boonusfaktina lisada, et sarnane Heiki Nabi maadlusvõtete kasutamine on vajalik ka igapäevasel õueminekul, kui talveriiete selga ajamine beebile ühe suure piinamismeetodina tundub ja sina põgeneda üritavat jõmpsikat kinni üritad hoida.

Lapse riietamine in a nutshell

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas tööl käimine on isade jaoks õnnis puhkus?

Kui on üks viis, kuidas kindlalt oma elukaaslasega tülli minna, siis kutsu ta pärast pikka päeva köögilaua taha ning asu temaga väitlema teemal “Kumma roll sinu arust keerulisem ja väsitavam on – kas töölkäiva isa või lapsega kodus oleva ema oma?”.

Teine hea viis, kuidas kalli naise vererõhku tõsta, on uksest sisse marssides väsinud silmadele teatada: “Oh, sa ei kujuta ette ka, kui raske ja kurnav päev mul just tööl oli!”. Praktikas ma neid lauseid siiski katsetada ei soovita, aga väikese arutelu ema-isa rollidest avaks siinkohal siiski.

Enamikes peredes on vast tänapäevaks kadunud see arusaam, kus mehe ainus roll on tööl käia ja leib lauale tuua, pärast mida saab ta tagumiku diivanile visata ning õlu näpus telekat vaatama hakata. Naine kasvatagu samal ajal last, hoidku kodu korras, tehku söök valmis ja hoidku jumal, kui tal peaks mõni isiklik ambitsioon või huvi väljaspool kodu nelja seina olema. Isa võib lapsega tegeleda siis, kui tal tõesti energiat natuke üle juhtub olema ning telekast parasjagu midagi tarka ei tule.

Selle asemel on ema-isa rollid tänapäeval heas mõttes ühtlustumas ning lapse kasvatamist nähakse ikkagi tiimitööna, mis minu hinnangul on kindlasti positiivne nähtus. Kuidas aga “vaesed mehed” selle ühiskonna nihkega toime peaksid tulema? Nagu öeldud, see mis vanasti oli okei, tänapäeval enam pigem ei päde ning pärast kurnavat tööpäeva tuleb kodus natuke ka isa mängida.

Teate ju küll neid tööpäevi, kus koju jõudes millekski energiat ei ole ja ainus asi, millega keha ja aju jõuab tegeleda, on Netflixist lemmikseriaali neljandat korda ülevaatamine. Need, kes lapsevanemad pole, ei kujuta ilmselt ettegi, kuidas sellistel õhtutel peaksid sa leidma veel jõudu, et 3-4 tundi ka väikesele ilmakodanikule enda tähelepanu jagada.

Happy wife, happy life

Mis seal salata, eks enne lapse sündi oli ka endal väike hirm selle ees, et kuidas töö- ja pereelu ühildamine täpselt õnnestub. Enda puhul olen aga tähele pannud seda klišeed, et “kes palju teeb, see palju jõuab”. Mitte, et töölkäiva isa roll nüüd midagi erakordset oleks, aga varasema diivanil laisklemise võid mõneks ajaks ära unustada küll. Tulebki lihtsalt peas prioriteedid ümber seada, et kodus oldud aja jooksul võiks sinu tähelepanu suures osas ikkagi kuuluda naisele ja lapsele. Kui seda balanssi hoida suudad, oled sa lõpuks ka ise õnnelikum. Töölkäivad isad-emad vast teavad, et unetute ööde ja väsitavate päevade puhul ununeb see kurnatus ära hetkel, kui koduuksest sisse astudes sinu poole piiluvaid rõõmsaid lapsesilmi näed.

Töötava isa rollist rääkides meenus mulle ka Tõnis Niinemetsa tsitaat “Hommik Anuga” saates, et tööl käimine on tema jaoks tegelikult omamoodi puhkus. Eesti Päevalehele lisas sama mees ka ühe seisukoha, mis mulle isiklikult vägagi sümpatiseeris: “Paratamatult on [emadel] väsitav olla kodus nelja seina vahel, vestluspartneriteks alla kolmeaastased inimesed. Seda nähes saad aru, et kuskilt otsast tuleb hoogu maha tõmmata. Kui lähed koju ja vaatad, et täna pole jõutud asju ära koristada, siis saad aru, et vist oli keeruline päev. Ei ole nii, et kodusolek on ainult pillerkaar. Üks hetk hakkad aru saama, et teatud vanuses lastega ei ole ema amet sugugi lihtne. Selleks peaksid kõik isad seda vähemalt üks nädal proovima. See on päris kontimurdev ülesanne.”

Ma olen nende seisukohtadega vägagi nõus, sest isegi, kui isa tunneb end kohati väsinuna, peab ta meeles hoidma, et kodust last kasvatava ema roll on samuti ülimalt suur töö ja ka temal on õigus puhkusele. Seega, töölt koju tulles proovi oma ego pisut alla suruda ja ulata naisele abikäsi, olgu see siis kodutöödega või lapse “kantseldamisega” – happy wife, happy life, eksole?

“Kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka!”

Ja need mehed, kes ikka tahavad natuke moka otsast kurta, et kurat pärast tööd võiks ikka lasta mul puhata ka, siis proovige võimalusel võtta nädal või kaks…fuck it, miks mitte isegi kolm või kuus kuud (lapsehoolduspuhkuse jagamine seda ju võimaldab) ja sättige elu nii, et teie võtate enda hoolde kõik kodutööd ja lapse kasvatamise. Nii olgu tagatud, et õhtul, kui naine töölt koju tuleb, on toit laual, tolm võetud, prügi välja viidud ning lapse silmad ja mähkmed sealjuures kuivad. Olen võrdlemisi kindel, et saate vaid mõne päevaga aimduse, et ega üks suur nunnu roosa õhupall see igapäevaelu beebiga kodus ikka ei ole.

Teisalt toimiks säärane eksperiment suure tõenäosusega ka vice versa. Ehk kui lapsehoolduspuhkuse ajast ka ema mõneks kuuks töölainele saata, näeb vast temagi, et isegi, kui esialgu võib tööle minek tunduda päris hea vahelduse ja ahvatlusena, siis mõne aja möödudes, kui tekib sisse juba teatav rutiin, suurem koormus ja stress, ei ole alati lihtne koduuksest sisse astudes hea vanema nuppu automaatselt sisse lülitada.

Lõpetuseks tuleks tagasi ka pealkirjas esitatud küsimuse juurde – kas lapse kõrvalt tööl käimine on siis omamoodi puhkus? Enda kogemuse põhjal vastaksin sellele “jah” ja “ei” üheaegselt. Ühest küljest on töölkäival lapsevanemal tõesti see eelis, et ta saab pereelu rutiinist tihedamalt välja ning kui sul vähegi vedanud on, saad ju suures osas tööl tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub, milles sa end kasulikuna tunned ning kus sinu kõrval leidub loodetavasti ka tore kollektiiv. Teisalt, nagu öeldud, olgu su töö ükskõik kui tore, kuhjuvad aeg-ajalt pinged ja stress igal ametikohal ning alati ei pruugi olla lihtne töömõtete kõrvalt otse idüllilisse pereellu sukelduda.

Minu soe soovitus olekski see, et isegi, kui ema või isa mõtleb vahel oma peas, et kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka, siis tegelikult on omad head ja vead ning rõõmud ja mured mõlemal rollil – nii beebiga kodus oleva vanema kui töölkäiva vanema omal. Häid ja halbu päevi tuleb ette mõlemal puhul. Oluline on seda lapsevanematel mõista, üksteist toetada ja küll säilib siis ka harmooniline mehe ja naise ning õnnelike lapsevanemate suhe:).

Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Cheers!

Hea isa peab vahel sõpradega õlut jooma ning hea ema sõbrannadega veini mekutama

Viimasel ajal olen märganud, kuidas erinevad pered katsetavad tarkvanem.ee lehelt leitavat nädalakava ning mulle ausalt öeldes väga meeldib, et säärane teema üles on võetud. Nagu mu kallis naine ka hiljuti ütles, siis “lapse kasvatamine on 92% ajast väga tore ja lahe, aga vahel ajab mõni asi ikka natuke närvi küll.”

Usun, et nii mõnigi lapsevanem noogutas siinkohal mõttes kaasa, sest kui suures plaanis annab lapse kasvatamine ja tema arengu jälgimine sulle palju suurepäraseid emotsioone, siis kahtlemata tuleb aeg-ajalt sisse ka perioode, kus tunned, et tass on pooltühi ja energiat eriti millekski ei jagu. Kuna aga 4-kuusele beebile on hea ja halva käitumise piire väga raske seletada ja temal veel keerulisem neid piire mõista, siis tundub kõige lihtsam muuta hoopis enda tuju ja seda, kuidas sa erinevatele olukordadele reageerid.

Muidugi on raske kõiki olukordi positiivsena näha, kui ööuni on pehmelt öeldes poolikuks jäänud. Aga sel hetkel, kui väsimus ning sellest tulenev kehvem tuju tahaks peas närvid krussi ajada, saad sa ju tegelikult ratsionaalselt aru, et ega su 4-kuune beebi meelega sind öösel 5 korda üles ei ajanud. Kuidas siis säärastel puhkudel see ratsionaalne mõistus kuskilt sügavast ajusopist üles leida?

Vastus sellele küsimusele on teoorias lihtne, praktikas ehk pisut keerulisem. Üldiselt usun, et iga lapsevanem võiks püüelda selle poole, et neil oleks mõni huvi või tegevus ka väljapool kodu nelja seina. Nagu öeldud, pakub lapsevanemaks olemine sulle suurema osa ajast mitmeid lõbusaid ja ainulaadseid hetki, aga sel momendil, kui lained pea kohal kokku löövad, oleks hea, kui mõlemal lapsevanemal oleks oma võimalus ja viis, kuidas pinged maha laadida ja kasvõi 5 või 10 minutiks emme/issi rollist välja astuda.

Kuidas pingeid maandada?

See, kuidas see pingete mahalaadimine täpsemalt välja näeb, oleneb juba iga lapsevanema enda vajadustest ja võimalustest. Mõnele piisab ühest külmast dušist või soojast vannist rahus ja vaikuses. Teisel on vaja mõneks päevaks pimedasse metsa telkima minna. Kolmas tahab end välja rahmeldada trennis. Neljas saab kokku sõpradega, ajab natuke lolli juttu, kuulab teiste muresid ja tõstab ehk paar klaasigi.

Mis iganes see viis on, olen ma üpris veendunud, et kui olete korra oma zen-maailmas ära käinud ning hetkeks emme/issi rollile “off” nuppu vajutanud, tulete koju tagasi veel rõõmsamana, vaatate oma last ja kaasat mängimas või magamas ning saate aru, kui vedanud teil tegelikult on.

Enda näite puhul võin öelda, et see, milline pingete maandamise viis parasjagu sobiv on, sõltub täiesti päevast. Ega igal õhtul ei saa ju kodus öelda, et tšau, ma lähen nüüd sõpradega jalgpalli vaatama ning õlut jooma, vaadake ise, kuidas magama saate ja ma tulen juba siis, kui kodus valitseb õnnis vaikus. Näiteks tavalisel tööpäeval võib tihti imesid teha ka see, kui mõlemad lapsevanemad saavad korra rahulikult pesus ära käia ja vannis ehk mõne lehekülje raamatutki lugeda. See 15-20 minutit mõlema vanema jaoks leida ei tohiks ju olla eriti suur kunst.

Ja naised, uskuge mind – isegi, kui te arvate, et laps kuidagi teieta ei funktsioneeri, siis küll tuleb ka kõige saamatum isa oma lapsega paarkümmend minutit toime ja lõpuks on see kasulik teile kõigile kolmele. Ema saab natukene rahulikult omapead olla, vannitoast väljub ka mehe jaoks õnnelikum naine ning laps õpib samal ajal tundma seda karvast onu, kes kogu aeg emme kõrval tolgendab ja end miskipärast “issiks” kutsub.

Meie tegemistega saad kursis olla ka Instagramis ja Facebookis.

Proovige oma (veini)klaasid ikka pooltäis hoida

Ma olen ikka täitsa pehmoks muutunud

Tabasin end eelmisel nädalal mõttelt, et isadus on mind päris märkimisväärselt “pehmemaks” muutnud. Ja ma ei räägi siinkohal suurenevast vöökohast, kuigi ka antud valdkonnas olen mõned aastad tagasi kindlasti paremaid päevi näinud. Nimelt olen märganud, et kogu maailma mured ja igasugused kurvad lood, mida jõulu eel erinevatest abivajajatest räägitakse, lähevad mulle korda rohkem kui eales varem.

Ma ei väida, et enne lapse saamist olin ma nüüd jääkülma südamega klassikaline macho-mees, kes hommikusöögiks mootoriõli jõi, seejärel garaaži autot putitama läks ning õhtuks kuuspaki õlut ära jõi ja valitsust kiruma hakkas. Olin ma ju ka enne lapse sündi pigem “loova inimese” väärtustega, kuid nüüd märkan aina enam, et kui kuskil jääb silma mõni lugu, kus üheks pooleks on laps, lapsevanem või isegi loom, kelle eluteele on tulnud mõni takistus, läheb minu süda härdaks ja silmad tahavad vägisi märjaks kiskuda.

Esimeseks näiteks sel kolmapäeval nähtud “Pealtnägija” lugu koaaladest, kelle tervisele ja elukeskkonnale Austraaliat laastavad maastikutulekahjud suurt ohtu kujutavad. Loo lõpus toodi välja, mida kõike ka meie siin väikses Eestis selliste asjade vältimiseks ja ennetamiseks teha saaksime ning muidugi hakkasid ka ise tõsisemalt mõtlema sellele, millise keskkonna meie oma lastele ja tulevastele põlvedele pärandame. Kahtlemata on säärased probleemid teada olnud ka varem, aga paratamatult läheb see lugu veelgi rohkem korda, kui samal ajal vaatavad sulle otsa oma tütrekese kaks süütut silmakest, kellele ikka tulevikus kõige-kõige paremat tahaksid.

Isahormoonid (?!) möllavad

Teine näide on möödunud nädala lõpust, kui töö raames toimunud seminari käigus näidati meile kahte videot lastest, keda on ühel või teisel põhjusel taga kiusatud. Esimene lugu oli Downi sündroomiga väikesest poisist, kes löödi oma jalgpallitiimist välja, sest ta oli pisut agressiivne ega osanud oma tundeid sõnades väljendada. Teine lugu rääkis 10-aastasest tüdrukust, keda tema nahavärvi tõttu taga kiusati ning teistel lastel temaga mängimine keelati. Kuna mõlemad lapsed olid ühte- või teistpidi seotud kohaliku jalgpalliklubiga, kutsus see sama klubi need lapsed tutvuma nende meeskonnaga, kus siis väike poiss ja tüdruk said tutvuda enda iidolitega ja nad võeti tuhandete inimeste poolt väga soojalt vastu. Nii ütleski näiteks Downi sündroomiga poisi ema, et see, mida jalgpalliklubi tema poja heaks korraldas, osutus lõpuks väikese Woody elu parimaks päevaks.

Ja mida mina nende videote nägemise järel tegin? Pidin endalegi ootamatult võitlema sellega, et mitmekümne inimese ees mitte valjult nutma hakata, kuigi kurgu põhjast tahtsid delfiinihääled välja pääseda. Sama lugu on aeg-ajalt hommikul tööle minnes, kui sotsiaalmeedias või uudistes mõni lugu väikeste ilmakodanike kurvast saatusest silma jääb ja sina siis seal bussiistmel kahe niiske silmaga istud. Ma pole ise veel lõpuni aru saanud, miks mu keha (ja silmad) viimasel ajal nii reageerivad, aga üheks põhjuseks on kindlasti see, et isasüda hakkab ikka paratamatult mõtlema, et mis siis, kui minu enda lapsega midagi säärast juhtuks?

Teine põhjus, mille mu aju genereeris, on vast see, et kui emade puhul räägitakse palju emotsioonidest ja hormoonidest, mida rasedus, sünnitus ning lapsevanemaks saamine vallandavad, siis seda, kuidas samad sündmused isa ajukeemiat mõjutavad, ma eelnevalt väga uurinud polnud. Ja ega sellest vist väga palju kirjutatud pole ka. Kiire guugeldamine siiski näitas, et õnneks või kahjuks pole ma ainus hull ja neid, keda säärased “probleemid” valdavad, leidub veel. Nii et jah, ega siin polegi midagi muud teha, kui aktsepteerida, et nüüdsest olen ma natuke “pehmom” ja worst that can happen, on see, et Jõulutunnel ja muud säärased projektid saavad edaspidi minult pisut suurema tähelepanu. Samuti olen ma iga kell pigem see “pehmo”, kelle jaoks tema tütre naeratus on maailma kõige armsam asi ja kes ei karda näidata oma tundeid, külvates oma last kallistuste ja armastustega pidevalt üle. Teine variant on muidugi see, et ootad ülikooli lõpuni, kui tütrele esimest korda vaikselt mühkad: “Noh, kallis ja tubli oled.”

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kui palju lapse saamine maksab?

Ma ütlen ausalt, et aasta tagasi ei oleks ma pealkirjas esitatud küsimusele osanud vastata eriti midagi ja kuna pimeduses ekslevaid tulevasi lapsevanemaid leidub praegu ja tulevikus ilmselt veel, mõtlesin heita valgust väiksele tabuteemale nimega raha. Nii et need mehed ja naised, kes ühel hetkel avastavad end vannitoast kahe triibuga rasedustesti silmitsemas ja seepeale Google’isse “how much does having a baby cost?” löövad, siis siit postitusest leiate ka ühe Eesti pere puhtalt subjektiivse ja isiklikule kogemusele tugineva arvamuse👇:

Alustuseks ütlen kohe ära, et kogu see beebibisness on tänasel päeval kasvanud päris suureks ja laiaks ning väga lihtne on kogu sellesse pulli end ära kaotada. Muidugi tahad ju oma võsukesele parimat, aga kus läheb see mõistlikkuse piir? Kui sisuliselt iga beebivanker ja turvatool lubab, et ta on läbinud kõikvõimalikud turvatestid ning just nende tooteid kasutades astub su laps tulevikus 30% suurema tõenäosusega ülikooli, siis mille põhjal sa otsustad, kas soetada endale 100€ või 1000€ maksev vanker?

Ega mul sellele kõigele ühte kindlat vastust ei ole, aga kui meil siin üldiselt aina enam võideldakse suure tarbimiskultuuri vastu, siis usun, et kogu beebimajandus on ka hea viis, kus oma ökojalajälge pisut vähendada. Ma ei ütle, et meie pere on siinkohal musternäidis, aga üldises pildis oleme proovinud hoida suunda, kus iga beebile selga ja jalga minev asi ei pea tulema otse poeletilt. Nii oleme näiteks beebivankri, lamamistooli ja mitmed riided ostnud nö “teiselt ringilt” või saanud mõnelt tuttavalt.

Näiteks BabyBjörni bouncer, mida olete ilmselt päris tihti ka meie beebipiltidel näinud, läks meile kasutatuna maksma 90€ ja on liialdamata olnud meie pere üks paremaid investeeringuid. Kiirelt guugeldades maksaks sarnane tool poes ligi 150€. Samamoodi ostsime kasutatuna Emmaljunga vankri, mis poes maksaks üle 1000€, kuid mille meie saime kätte 400 euroga – win!

Meie pere üks suuremaid abilisi – ergonoomiline babybouncer, kuhu lapse näiteks söömise ajaks kiikuma saad panna
#NotSponsored #WishItWas

Seega juba nende kahe näitega võid säästa üle 600 euro. Sama kehtib riiete puhul, mille kasutusaeg on beebi kiire kasvamise tõttu väga lühike ja tihti jõuab beebi mõnda ilusat 30 eurost riideeset kanda vaid 1-2 korda. Vahel jäävad need riided üldse kappi ja beebi ei jõua neid kanda kordagi. Seega on ka siin mõistlik silma peal hoida erinevatel gruppidel, kus vähekasutatud või üldse kasutamata beebiriideid müüakse ja nii saad jällegi tuntava kopika kokku hoida. Samuti teed rahalise poole kõrval väikese sammu ka mõistlikuma tarbimise suunas:).

Muidugi on meil ka mõned päris uued asjad (nt turvatool, kandekott, beebivoodi ja lutipudel), aga needki oleme tihti mõnelt sugulaselt või lähedaselt sõbralt nii-öelda beebikingiks saanud. Kui nii lahket suguvõsa või sõpru kohe võtta pole, siis tuleb muidugi kulutada enda rahakotti, aga ka siis ei pea alati vilkuvate reklaamide ning säravaimate (ja kallimate) brändidega kaasa minema – kuuldavasti magasin mina omal ajal nii mõnedki lõunauned ja autosõidud banaanikastis ning mingisuguseid füüsilisi ega emotsionaalseid traumasid ma tänasel päeval seetõttu täheldanud pole. Okei, enam pole ka kuumad 90ndad ja ilmselt banaanikast enam päris in pole, aga you get the point, eks?!

Mille peale siis üldse raha kulub?!

Ma julgeks öelda, et suurim kulu lapse esimesel eluaastal ongi kogu see pull, mille pead ostma juba enne beebi sündi. Aga nagu eelnevalt juba välja toodud sai, võid siin vastavalt võimalustele ja soovidele hakkama saada nii mõne tuhande kui mõnesaja euroga. Kuna vastsündinu toitub enamikel juhtudel ainult rinnapiimast, siis igasuguste püreede, kohukeste, kamapallide jms kulu peale sa esimesed pool aastat väga mõtlema ei pea (meie beebile õnneks rinnapiimabaar sobib – kui teie peres peaks tekkima “tissistreik”, siis tulevad mängu ka igasugused piimapulbrid).

Mänguasju pole me samuti vist ise ostnud seni mitte ühtegi, vaid saanud need samuti katsikule tulnud sõpradelt kingiks. Kas siis üldse millegi peale raha kulub?! Natuke ikka küll. Näiteks võiksid osta apteegist beebile D-vitamiini tilgad, aga selle saad ka enamasti vähema kui 10 euroga kätte. Üldse võid sa endale julgelt ära teha mõne apteegi kliendikaardi, sest sinna on sulle asja ka edaspidi, kui mängu tulevad nohurohud, probiootikumid ja kõik muu sinna põnevasse maailma kuuluv. Kõige suurem jooksev kuluallikas on aga suure tõenäosusega mähkmed, mida kulub julgelt vähemalt pakk kuus, kui mitte enam. Esimesed mähkmed saad kätte umbes 5 euroga. Sealt edasi kasvab hind iga suurusega samuti ca 5 eurot (aga selle eest saad ka rohkem mähkmeid – juhuu!) ehk esialgu üle 20 euro paki peale väga kuluda ei tohiks ja kui kollaseid kleebiseid kaubanduskeskustes märkad, võid ka need 20-30% odavamalt kätte saada.

Seega kulud esimene poolaasta üleliia suured ei ole ning need jooksvad väljaminekud peaks teoreetiliselt ära katma ka lapsehooldustasu, mis meie puhul on veel näiteks ~ 40 eurot (septembrist ja sealt edasi sündinud laste puhul on süsteem juba teine). Lisaks on riigi poolt ette nähtud sünnitoetus, mis tänasel päeval on 320 eurot lapse kohta. Selle eest saadki osta näiteks turvatooli või muud vajalikku:).

Lapse kasvades väljaminekud muidugi suurenevad ja ajapikku tekivad siia juurde erinevad huviringid, ehk mõned arstivisiidid ja muu säärane, aga usun, et pika peale planeerides ei pea sa olema mõne suurfirma CEO, et lapse peale kuluvaga üldplaanis toime tulla. Kindlasti on iga pere võimalused erinevad ja ette võib tulla igasuguseid ootamatusi, kuid mõistlik rahaplaneerimine koos erinevate riigipoolsete toetustega lubavad mul senise kogemuse põhjal öelda, et kui mõnel noorpaaril perelisa plaanis on, siis ärge rahaasjade pärast üleliia stressake. Lapsele on põhiline, et ta oleks perre oodatud ning tema vanemad rõõmsad. Ning ma olen päris veendunud, et 3-kuusel beebil pole suurt vahet, kas ta käru maksab 100 või 500 eurot ning kas ta ajab piima peale 3 või 30 eurosele riietusele.

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Vankriga jalutades targaks ja terveks!

Elu beebiga muudab paratamatult sinu elurütmi ning prioriteete ümber seades jääb tihti nii mõnigi eelnev hobi natuke tahaplaanile. Minu jaoks on üks suurimaid väljakutseid pärast lapse sündi olnud see, kuidas leida kõige muu kõrvalt aega, et käia regulaarselt trennis ning proovida hoida värskena ka vaimu (lugeda raamatuid, olla piisavalt värskes õhus jne).

Sest kuigi dad bod ehk kerge õllekõht on vist kohati taas moodi minemas, proovin ise sellest trendist veel mõned aastad hoiduda. Nagu öeldakse – terves kehas, terve vaim – ning ma usun tõsiselt, et see, kes suudab oma peas ja kehas asjad korras hoida, on lõppude lõpuks ka oluliselt parem ja õnnelikum lapsevanem enda võsukesele.

Pealtnäha ei tundu selle balansi saavutamisel ju midagi väga keerulist – kui tööpäev lõpeb tavaliselt kella 17 paiku, siis võiks enne uinumist jääda siia vahele veel 6 magusat tundi, kus võid teha, mida iganes hing ihaldab. Jah, ma võin ju minna otse töölt jõusaali/õue jooksma, käia seejärel pesus, teha tassike teed ning lugeda tunnikese küünlavalgel mõnda nendest kümnetest raamatutest, mis enne jõulude tulekut poelettidele jõudnud on. Siis on märkamatult kell 20.30, sööks veel midagi kerget, vaataks pisut telekat ja uinuks – lihtne eks?!

Aga EI, mu sõbrad. Tähelepanelikumad võisid juba märgata, et eelnevast loetelust puudusid sellised märksõnad nagu laps ja naine. Kuigi minu kallis elukaaslane on väga mõistev ja lubab mul soovi korral vabalt ka omi asju ajada, siis usun, et pikas plaanis ei mõjuks see peremudelile väga hästi, kui end trennis ja tööl ära väsitanud paps regulaarselt 4-5 korda nädalas kell 20.00 uksest sisse astub, naisele musi annab, lapsele korra tuti-pluti teeb ning siis ise surmväsinult voodisse pikali viskab. Samal ajal lootes, et ehk naine teie väikese tütrekese ka kuidagi unemaale kussutada suudab.

Et sellisel elurütmil ma väga pikka perspektiivi ei näe, mõtlesin välja lahenduse, mis võiks hästi sobida nii mulle, naisele kui Beebile. Midagi geniaalset ega maailmamuutvat selles plaanis ei ole, aga nagu öeldakse, siis tihti peitubki lihtsuses võlu. Nii et mehed (ja ka naised), kes sama mure käes on vaevelnud, siis trummipõrin….lahendus keha ja vaimu värskena hoidmiseks on Beebiga jalutamas käimine! Jah, nii lihtne see ongi!

Samal ajal kui Beebi vankris magab, saab issi teha kerget (aju)trenni

Nimelt olen viimasel ajal proovinud tööpäeva õhtuti ja nädalavahetuseti võtta vähemalt tunni-kaks, et naisele Beebiga müttamisest pisut puhkust anda ja titaga üks väikene tiir õues teha. Suures plaanis on selline plaan meie peres toiminud kenasti – kuna kella 18 paiku on Beebi niikuinii natuke väsinud, kulubki talle sel ajal ära üks väikene jalutuskäik, kus ta tunnikeseks silma kinni saab lasta ning seeläbi ka õhtul rõõmsam laps on. Mina saan aga samal ajal veeta aega oma väikese tütrekesega, teha täis oma vajalikud 10 000 päevast sammu ning kuna mõne aja möödudes muutus vaikuses kõndimine või SkyPlus’i hittide kuulamine pisut üksluiseks, olen enda jaoks avastanud erinevad podcastid, mis Beebi uinumise ajal kenasti aega mööda saata aitavad.

Seega omab lihtne jalutuskäik mitmeid suuri plusse meie kõigi kolme jaoks:

✅Naine, kes peab muidu suurema osa päevast Beebiga müttama, saab sel ajal olla pisut omaette ning mõtted mujale viia
✅Mina saan veeta aega tütrega, teha samal ajal kerget trenni ning värskendada vaimu läbi õues viibimise ja erinevate podcastide kuulamise
✅Beebi saab viibida värskes õhus, piiluda vankrist natuke oma kärujuhti ehk issit ning teha vajadusel üks väike uni

Ja kuna siinkirjutajal hakkab homsest nädalane puhkus, mõtlesin selle “elustiili” juurutamise jaoks endale välja ka väikese challenge’i. Nimelt proovin ma järgneva 7 päeva jooksul:

  • Teha iga päev vähemalt 10 000 sammu ehk kokku 70 000 sammu nädalas
  • Kuulata iga päev õues olles vähemalt tund aega mõnda huvitavat podcasti (soovitused oodatud!)
  • Lugeda läbi vähemalt üks raamat

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.