Minu elu kõige toredamad ja väsitavamad 90 päeva

Beebi S. sai nädala algul 3-kuuseks ning vaadates tagasi möödunud 90 päevale, võib vast öelda, et niivõrd sündmusterohket ja rõõmsat, kuid samas ka väsitavat 3-kuulist perioodi minu elus varasemalt olnud pole. Siin siis mõned tähelepanekud ja õppetunnid, mis ehk ka mõnd tulevast lapsevanemat suureks elumuutuseks ette valmistada aitavad👇:

1. päev: 9 ja pool kuud ootust on läbi ning pärast 16-tunnist möllu on Beebi lõpuks käes. Sünnitustoast väljudes öeldakse, et “tulge siis ikka varsti jälle!“. Naeratame viisakalt ja vastame: “Nojah, vaatame seda nalja.” Perepalatisse jõudes imetleme Mariiniga oma väikest maailmaimet kuni mingi hetk kõik kolmekesi ühte voodisse magama jääme.

2. päev: Kogu sünnitusprotsess ja muu palatis toimuv möll on võtnud piisavalt energiat, et ega päris kohale veel ei jõuagi, et nüüd oled mänginud end sellisesse olukorda, kus ühed väikesed silmad vähemalt järgmised 18 aastat just Sinule loodavad. Ööunne jäädes ja toatulesid kustutades hakkab Beebi ilmselt hirmust nutma ja seeläbi saad esimest korda reaalselt aimu, et edaspidi hakkavadki kõik teie otsused lähtuma just sellest väikesest printsessist, kes muust maailmast ööd ega mütsi ei jaga, kuid mingite sisemiste instinktidega just oma emmele ja issile loota teab.

3. päev: 10 minutit rahulikku söömist või duši all käimist? Kui seni tundus see igapäevaelu tavalise rutiini osa, siis nüüd hakkad aina rohkem hindama ja märkama ka selliseid väikeseid asju elus.

5. päev: Esimene nädalavahetus lapsevanematena – ütle head aega lihtsalt voodis lösutamisele! Kuigi Beebi esimestel elupäevadel väga nõudlik ei ole ning magab ka täitsa tublisti, siis selliseid hetki, kus naisega lihtsalt kahekesi voodis pikutad ja taustaks mõnda seriaali viiendat korda üle vaatad, enam lähiajal sa ilmselt ei näe. Need hetked, kus korteri beebiosakonnas on vaikus, proovid ära kasutada võimalikult efektiivselt – olgu see siis kodu koristamine, asjade sorteerimine, meilide vaatamine või trenniskäik.

Rahulik pereõhtu Netflixi seltsis? Pigem ei.

9. päev: Vaikselt hakkab kohale jõudma, et kuigi päevad Beebiga võivad tunduda pikad, siis nädalad ja kuud lähevad lõpuks ikkagi kiirelt. Proovi ühiseid hetki koos Beebiga jäädvustada! Meie tegime näiteks sel päeval ära esimesed “ilufotod” koos värske pereliikmega.

13. päev: Tekib meeldiv rutiin ja hakkad vaikselt sellele beebiasjale juba pihta saama. Mähkmevahetusel enam silm ka ei pilgu – pealuu sisse on juurdunud, et Karupoeg Puhhi pilt mähkmetel käib ettepoole ja Notsu pilt taha!

15. päev: Just siis, kui hakkad värske pereeluga harjuma ning iga väikest hetke nautima, on isapuhkus läbi ja nüüd on aeg tagasi tööle minna.

17. päev: Kardad, kuidas beebi- ja tööelu ühildamisega hakkama saad, aga kõik toimib täitsa kenasti! Öeldakse ju, et õnnelik inimene on see, kes läheb hommikul hea meelega tööle ning tuleb õhtul rõõmsana koju. Ühel päeval töölt koju jalutades tuleb see ütelus meelde ja mõtled endamisi, et nii lihtne see elu valem vist ongi!

30. päev: Iga kodust välja saamine on suur üritus ja paras organiseerimine. Beebiga nädalavahetuseks vanavanematele külla? Kui pealtnäha tundub see lihtne ülesanne, siis lõpuks on organiseerimist vaat et sama palju, kui kahekesi Aasiasse reisimisel. Võta kaasa turvatool. Võta kaasa käru, kus Beebi õues magada saaks. Võta kaasa puhtad mähkmed. Võta kaasa varuriided “kakastroofi” ennetamiseks. Võta kaasa mõni mänguasi, mis Beebit lohutada võiks. Jnejne. Lõpuks on asjade nimekiri ja kott nii pungil, justkui läheksid välismaale mitmeks kuuks elama.

45. päev: Prioriteedid muutuvad ja hakkad aina enam und väärtustama. Kui enne sättisid õhtuid tihti nii, et vaatad kell 22 algava jalkamatši ära ja sätid end südaöö paiku magama, siis nüüd hakkab tukk nii sulle kui Beebile peale tükkima juba Ringvaate keskel. Lõpuks venitate kuidagi AK spordiuudisteni välja. Parematel päevadel jõuad ära vaadata ka lotokolmapäeva, jalgpallimängu esimese poolaja või pool Netflixi sarjast.

60. päev: Tunned end kogu beebiasjade maailmas juba tõelise ninjana. Parimad mähkmed? No question – muidugi Huggies Elite Soft! Parimad riided? Need, mis mugavalt trukkidega kinni-lahti käivad! Parim unetekitaja? Õues jalutamine! Mitu D-vitamiini tilka beebile iga päev andma peab? Viis!

75. päev: Ärkad nädalavahetuse hommikul ja näed sõprade kaks tundi tagasi üles pandud Instagram story’sid mõnest baarist? Kui vanasti võisid seepeale tunda pisut “FOMO” (fear of missing out), siis nüüd hindad seda, kui saad mõnusalt kolmekesi ärgata, pannkooke ja kohvi nautida ning seepeale telekast “Hommik Anuga” peale panna. Kes oleks mõni aasta tagasi arvanud, et minu ideaalne pühapäeva hommik nüüd selline välja näeb? Mitte mina.

85. päev: Kinos on mõni hea uus film või teatris mõni huvitav lavastus? Kui enne võisid vabalt kasvõi kogu PÖFFi programmi ära vaadata, siis nüüd valid väga hoolikalt selle ühe filmi/lavastuse kuu peale, kui vanavanemad lapsehoidjaks kutsud ja ise natuke tuulutama lähed. Mis nendest teistest headest filmidest saab? Noh, loodame, et aasta pärast jõuavad need ka teleekraanile!

90. päev: Sa oled ära õppinud, et lapsekasvatamisel on nii paremaid kui halvemaid päevi. Isegi, kui mõnikord on see väike jõnglane tekitanud sulle väikese unevõla, armastad sa iga sentimeetrit temast ja imestad, kuidas selline kolmekuune Beebi sulle niivõrd hinge on pugenud. Sa saad aru, et kuigi ta rääkida veel ei oska, on ta sulle õpetanud ja meelde tuletanud elu suurimad põhitõed, nagu näiteks hetkes elamine ja selle hindamine. Sa mõistad ja tunnetad lõpuks mida tähendab unconditional love, sest oleksid iga hetk valmis selle väikse punnpõse jaoks kasvõi kuu ja tähed taevast alla tooma, pingutades iga päev selle nimel, et teie kõigi kolme tulevik ikka naeru, armastust ja rõõmu täis oleks!❤️

P.S. Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Noh, mis sa minult selle 3 kuuga õppinud oled?”

“Noh, mitu unetut ööd teil juba olnud on?”

Kui siin-seal meie uus elukorraldus vastsündinuga jututeemaks tuleb, on paratamatult ikka esimeste küsimuste seas ka klassika: “Noh, kuidas teil siis unega on? Mitu unetud ööd olnud on ja kas titt üldse magada ka laseb?”. Inimeste uudishimu on ju tegelikult arusaadav ja kui ise enne isaks saamist mõne värske lapsevanemaga kokku puutusin, oli ka minu üks esimesi küsimusi see, et kas üldse magada enam saad. Tütre isana huvitavad mind nüüd mõne teise värske vanemaga kohtudes aga hoopis sellised küsimused: “Kuidas siis poisil kah mähet vahetada on? Pissi lendab siia-sinna?“. Aga ega see ka vist väga parem conversation starter ole…

Igatahes, kuna ma beebipoisi mähkmevahetusest rääkida hetkel ei oska, siis võtab teemaks värskete lapsevanemate unerutiini. Nagu ma ka varasemalt mõne lausega olen maininud, siis hetkel tundub, et meid on õnnistatud päris hea unega beebiga ja drastilist energiataseme langemist ma senise kahe ja poole kuuga (veel) täheldanud pole. “Ah, küll läheb hullemaks,” on meile korduvalt öeldud ja küllap kordab seda mõtet nii mõnigi lugeja ka ekraani taga.

Aga alustame meie pere unenägudega siis algusest. Kui Beebiga haiglast koju pääsesime, oli tütrekese uni enamasti päris magus ja suurema osa ajast ta sõi ning suikus seejärel kas meie kätel või oma voodis/kärus unne. Ajapikku on Preili muidugi maailma asjadest aina rohkem huvituma hakanud ning selle tulemusena on ka ärkveloleku ajad järk-järgult pikemaks läinud. Näiteks, kui esimese kuu jooksul vajusid Beebi silmad õue minnes kinni momentaalselt, siis viimasel ajal meeldib talle enne 20-30 minutit värvilisi lehti ja muud õues toimuvat imetleda, pärast mida siis magus unenäomaailm lõpuks ikka võitu saab.

Inese “15 magamata ööd” lauluga me hetkel veel ei suhestu

Harv juhus, kui Beebi S. rahulolevalt emme rinnal magama jäi.

Toas magamisega on Beebil natuke keerulisem ja need mõned päevad, kui kehva ilmaga välja jalutama pole jõudnud, siis ega tita väga uinuda ei taha. Nii et pro tip praegustele ja tulevastele lapsevanematele – kui vähegi võimalik, proovige ikka iga päev vähemalt tunnike leida, et õues üks väike ring teha. Kui Beebi selle jooksul juba unne suigub, võite vaikselt tuppa tagasi kärutada ja küll siis tita juba kärus edasi magab. Vähemalt meie puhul on selline plaan toiminud, et õueunele lisandub Beebil vähemalt tunnike-kaks veel ka koridoris oma kärus edasi tududes. Ise proovige siis muidugi kärule alati piisavalt lähedal olla, et kuulda, kui Beebi üles ärkab ja uuesti süüa nõuab.

Eile juhtus meil ka selline lugu, et nihutasime päevase õueskäigu natukese varasemaks kui muidu ja seetõttu oli Beebil kella 18-19 vahel uuesti uni peal. Kuna ööuneks oli veel natuke vara ja toas ta ka uinuda ei tahtnud, siis olin juba valmis temaga väikesele õuetiirule minema, aga kuna Beebi oli õueriideid selga pannes siiski silma kinni visanud, pääsesime seekord sellise lahendusega, kus tita lihtsalt õueriietega kärusse magama panime. Aga see oli vast algajate õnn ja pikaajaliselt selline Beebi “lollitamine” pigem ei toimi. Vähemalt üheks õhtuks pääsesin mina siiski vihma kätte minemisest ja sain kuiva jalaga tuppa tagasi tulla:).

Ööuni on muidugi täiesti eraldi kunst ja siinkohal taaskord minu tervitused ja kiitused värsketele emmedele, kes hektilist und trotsides beebide kõhtu täis suudavad hoida. Kuidas siis meie peres lood õhtuse magamajäämise ja hommikuse ärkamisega on? Nii mitmedki inimesed on silmad imestusest punni löönud, kui ütlen, et meie Beebi ööuni algab keskmiselt kella 21-22 vahel ning ärkamine toimub 8-9 vahel. Siia vahele mahub ju ligikaudu 12 magusat tundi, mille jooksul ka ise välja puhata saad!

Nii lihtne see muidugi päris ei ole, sest sellesse vahemikku kuuluvad ka mitmed toitmised – mõnikord 2-3 korda, teinekord ka 5-6 korda, aga üldiselt oleme ikkagi Mariiniga rahul, et ööune alguse ja ärkamise vahel on meil hetkel piisavalt aega, kus isegi mitmel korral ärgates saad ka ise keskeltläbi 7-8 tundi magada. Aga et need tunnid ka täis tuleks, on iga päev vaja aina enam kavalust – näiteks oleme viimastel õhtutel pidanud Beebi võimalikult tugevalt teki sisse “kookonisse” mässima, sest muidu kipub ta end ise oma jalgade ja käte siputamisega jälle üles äratama. Ja need hommikud, kus tita ehk natuke varem ärkab, aitab enamasti see, kui ta tunniks-kaheks emme-issi kõrvale tuua, kus siis meie tema und “valvame” ja häälitsuste korral luti lohutuseks suhu saame panna.

Ja lõpetuseks. Kui enne sünnitust lugesime erinevatest beebiajakirjadest värskete lapsevanemate suurimast õudusunenäost nimega koolikud, siis ptüi, ptüi, ptüi, (see oli siis kolm korda üle õla sülitamine), aga hetkel tundub, et meie pere on mingil põhjusel õnnistatud ja väikesel Beebil suuremaid gaasivalusid, mis und segaks, seni olnud pole. Ja selle üle oleme me äärmiselt tänulikud, sest isegi kui varem või hiljem suurem trall unega peale hakkab, on Beebi S. lasknud meil vähemalt esimestel kuudel uue elukorraldusega järk-järgult harjuda ja loodetavasti on tänu sellele ka järgmiste sammude tegemine meil natuke lihtsam.

P.S. Seda, kuidas meil igapäevaselt läheb, näed ka Facebookist ja Instagramist.

Kas lapsevanemaks olemist on võimalik õppida?

Kuidas saada heaks lapsevanemaks? Mida peaks lapsele ette lugema, et ta tulevikus doktorantuuri astuks? Millised beebiharjutused teevad sinu lapsest tulevase olümpiavõitja?

Need on jälle suvalised näited küsimustest, mida internetiavarustest ühel või teisel kujul leida võib. Ühesõnaga, nii palju, kui on lapsevanemaid, on ka muresid ja küsimusi ning on ju tegelikult loogiline, et ikka soovitakse oma järglasele muretut lapsepõlve ja ilusat tulevikku. Kui palju aga meie pere lapse tulekuks ette valmistus?

Ütlen kohe ära, et üleliia suured ettemuretsejad me ei ole, kuid nagu ilmselt enamikes peredes, on ka meil naispool pisut kalkuleerivam, samal ajal kui isa rohkem freestyle’ib ja leiab, et kui kaine mõistusega asjadesse suhtuda, siis küll ka laps mõistlik välja kukub.

Muidugi ei suhtunud me asjadesse ka päris nii, et “ah, kui laps lõpuks sünnib, küll siis vaatab edasi,” ning umbes kuu enne due date’i sai külastatud ka mõnda beebikooli loengut. Esimene loeng oli siis vastsündinu hooldusest ning teine sünnitamise protsessist. Beebihoolduse (on sellele mingi parem sõna ka? hetkel kõlab nagu autohooldus) loengust on mul tagantjärele meeles see, et pidime kahepeale ligi poolteist tundi suutma süles hoida meie kätte usaldatud väikest nukku. Mõiste mekoonium oli mulle miskipärast tuttav juba varasemast, aga loengust tuleb veel meelde ka juhend, kuidas selle vastsündinu nabaga ikkagi ümber peab käima. Oma peas mõtlesin muidugi, et loodetavasti on meie beebi selline, kellel nabaväät suhteliselt kiiresti ära kukub, sest selle hooldus ei tundunud kirjelduse järgi üldse lõbus ja kartsin, et kindlasti teen midagi valesti. Tagantjärele võin öelda, et ei olnud selles hoolduses samuti hullu midagi, meil nabaväädiga mingeid hädasid ei tekkinud ja ca 2 nädalaga kukkus see juba ära ka.

Kui sünnitus juba käib, siis ega beebikooli PowerPointi slaidid väga meenuma ei kipu

Väike Beebi S. paistab emmet-issit usaldavat küll

Sünnitamise võludest ja valudest rääkivast loengust ei ole mul tagantjärele meeles ausalt öeldes suurt midagi, aga eks siit-sealt sai ju Delfi Naisteka vastavasisulisi artikleid loetud küll ja nagu siinse blogi esimene postitus ka kirjeldas, läks meie sünnitus küll pikalt, aga ei olnud seal mehe seisukohast peale väsimuse hullu midagi. Samuti ei mäleta ma, et oleksin kordagi öelnud Mariinile, et teeme nüüd nii nagu loengus räägiti.

Aga see ei ole üldse etteheide konkreetsetele loengutele ja enda kindlustunde kasvatamiseks kuluvad need ära küll. Need tädid, kes loenguid läbi viisid, olid küll väga tublid ja asjalikud, aga ma usun, et kui selline suur sündmus, nagu sünnitus lõpuks kätte jõuab, on sul niikuinii kõik eelnevalt õpitu peast pühitud ja tegutsed oma naturaalsetele instinktidele tuginedes. Lisaks olid meil sünnitustoas abiks väga toredad arstid, kes vajadusel hingamistehnikaid ja muud säärast õpetasid ning meelde tuletasid.

Umbes sarnase muretu ning let’s see how things go suhtumisega oleme proovinud sättida ka oma elu väikse Beebiga. Muidugi jäävad siit-sealt silma erinevad beebiartiklid, mida silmadega üle loed, kuid ega me nüüd regulaarselt aega sellele ei pühenda, et valmistuda näiteks ette selleks, kuidas meie väike tütreke ikka kunagi lasteaia minnes sõpru leiaks. Elame päev korraga ja naudime igat hetke, kui Beebi S. jälle mõnda oma uut oskust demonstreerib. Samuti on ju vastsündinutel ette nähtud igakuised arstikülastused, kus vaadatakse, et kõik näitajad ikka normis oleks ja seni on meie Beebi need “testid” edukalt neljadele-viitele läbinud.

Mulle tundub, et igasuguste raamatute ja foorumite asemel (muidugi võib ka neid mõistuse piires sirvida – minugi öökapilt leiab hetkel õnnelikuks lapsevanemaks olemise know-how ) on parim õpetaja ikkagi elu ise. Näiteks mul endal ei olnud enne beebi sündi suures plaanis õrna aimugi, mida isaks olemine ja vastsündinu eest hoolitsemine reaalselt tähendab. Aga see ongi vast selline elukestev õpe, kus sina ja Beebi õpite asju jooksvalt ning olete igal õhtul magama minnes jälle grammikese võrra targemad, kuidas homne päev veelgi lihtsam ja rõõmsameelsem olla võiks. Lõppude lõpuks võid sa ju kuulata ja lugeda teiste arvamusi ja seisukohti lõpmatuseni, aga nii palju, kui mina sellest beebimaailmast aru saan, on iga väike lapseke ikkagi omamoodi ja mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Seega julgeks ma praegustele ja tulevastele lapsevanematele soovitada, et vähem põdemist ja närveerimist on hea nii teile kui lapsele ning usaldage julgemalt beebi sünniga kaasa tulevat vanemainstinkti:).

P.S. Meie igapäeva tegemistega saad kursis olla ka Facebookis ja Instagramis.

Te saite lapse maja ja autot omamata – mis teil viga on?

Okei, tegelikult keegi meie juurde sellise küsimusega tulnud pole, aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et tänapäeval lükatakse lapsesaamist aina edasi ja enne perelisa saamist ei kaaluta, kui pole oma maja koos suure tagahooviga, korralikku maasturit, millega Viimsist tööle sõita ning pangakontol vähemalt viie-või kuuekohalist summat. Meie lähenemine oli igatahes pisut teistsugune ja kuigi korralikud töökohad olid meil mõlemal enne lapse sündi juba olemas, siis teisi eelmainitud klassikalisi asju, mis peaksid tõestama, et oled elus edukas ja tubli, meil ette näidata polnud.

Ma ei ütle, et üks lähenemine on teisest parem või halvem, aga vähemalt meie pere usub (ehk isegi pisut sinisilmselt), et küll jõuab nende eramajade, viimase seeria autode ja finantsvabaduse poole püüelda ka siis, kui su kõrval tuterdab üks maailma avastada sooviv väike plikake. Don’t get me wrong, mina ja Mariin ei ole ka sellised inimesed, kes on veendumusel, et ainuõige on toituda ainult oma aia saadustest ning kõik materiaalne on kuri ja paha. Ma usun, et säärasel ökoinimese-valgekrae mõõdupuul asume meie kuskil keskel, kus ehk üleöö kuhugi Lõuna-Eestisse mahepõllundusega tegelema ei läheks, aga samas pole meie unistus ka kõige suurem katusekorter kuskil Kadriorus (kui seal üldse katusekortereid leidub?).

Ühesõnaga, nagu juba vast aru saite, siis hetkel on meie elukorraldus selline, kus ühtegi pangalaenu ega autoliisingut kallal pole. Miks siis niimoodi?

Väike Beebi S. tundub rahul olevat ka praeguse elukorraldusega.

Esiteks eluasemest – muidugi on meil Beebi sünniga seoses plaan soetada ka oma kodu, kus väike ilmakodanik saaks päris enda toa, aga hetkel, kui Beebi liigutamine piirdub käte ja jalgade siputamisega ning pea raputamisega, paistab ta rahul olevat ka oma väikese titanurgakesega emme-issiga samas ruumis. Oleme mõelnud, et aktiivsemalt hakkame oma pesa soetamisele keskenduma mõne kuu pärast, et siis ideaalis järgmisel kevadel/suvel, kui Beebi ehk ka aktiivsemalt liigutama hakkab, juba kuhugi kolmekesi sisse kolida. Seni naudime sellist elukorraldust, kus saame elada kesklinnas, kõik käe-jala juures ja sealjuures tänu sugulussidemetele vaid sisuliselt kommunaalkulude eest maksta. Nii saame kodu soetamiseks raha hoogsamalt kõrvale panna, kui mõnes üürikorteris elades ja kuigi praegune pesa on ehk väiksem, kui klassikalisel kolmeliikmelisel perel, on ta meile täitsa armas ja kuni väike preili veel ringi roomata ega joosta oska, mahume siia kenasti ka kolmekesi ära.

Fun fact: möödunud talvel, kui toimus casting “Naabrist parema” saatesse, oli meil väike plaan ka sinna kandideerida, aga kuna me ei teadnud, kuidas Mariini rasedus täpselt kulgeb ja mina, kes pole ka suurim meistrimees, olin vaikselt töökohta vahetamas, jäi see plaan toona soiku.

Aga AUTO? Kuidas te siis tööl käite ja Beebit tulevikus lasteaia ja judo/kergejõustiku/võrkpalli treeningute vahel transportida kavatsete? Jällegi, ei ole me nii sinisilmsed, et Beebit suvel näiteks maale vanaema-vanaisa juurde rattakorvis vedama hakkame, aga küll tuleb siingi kõik omal ajal. Näiteks hetkel olen mina vaikselt lõpetamas autokooli. Miks ma seda kunagi juba gümnaasiumi või ülikooli ajal ei teinud? Ise ka ei tea, aga ju ei tundnud siis suurt vajadust, kõik muu tundus põnevam ja sain oma käimised linnasiseselt ka kuidagi teistmoodi tehtud. Samuti on meie pere ühel vanemal (khm, mitte minul) vähemalt load olemas ja kui tekibki vajadus mõneks pikemaks sõiduks, saame kelleltki kas autot laenata või siis autorenti kasutada. Juurtega me siia kesklinna kõrghoonete vahele igatahes istutatud pole ja pole seni ükski käik auto puudumise tõttu tegemata jäetud. Linnasiseselt saab ju täitsa kenasti ka ühistranspordiga või jalgsi liikuda ning tihti jõuad kohale väiksema närvi- ja rahakuluga. Aga nagu öeldud, eks tuleb see neljarattaline meie perre ka varem või hiljem.

Ühesõnaga, olgu sul mõtteis lapsesaamine, esimese kodu ostmine, töökoha vahetus, välismaale kolimine või muu suurem elumuutus, siis üks variant on see, et sa jääd ootama ideaalseid tingimusi, et kui mul on “see” ja “too” käes, siis on kõik suurepärane ja ma saan teha järgmise sammu elus. Aga ma usun, et niimoodi mõeldes võidki sa neid ideaalseid tingimusi ootama jääda. Vähemalt enda senise kogemuse pealt oskan öelda, et beebi ootus ja sünd motiveerib mind igas eluvaldkonnas varasemast oluliselt rohkem pingutama. Vahel mõtlen, et 26-aastase poissmehena oleks elu ilmselt selline, et käiksin tööl, elaksin kuskil kesklinna üürikorteris, mataksin pool oma palgast sinna ja kõrvale panna midagi eriti ei viitsiks. Praegune elu beebiga sunnib aga heas mõttes ka tulevikule mõtlema. Nii olen sel aastal vahetanud töökohta, läinud autokooli, taasalustanud ülikooliõpinguid ja hakanud mõtlema ka oma elukoha ja auto ostule. Seda suures osas just seetõttu, et väiksel Beebil oleks tulevik võimalikult tore ja murevaba. Võib vist öelda, et vastutus kellegi teise ees on edasiviiv jõud:).

P.S. Kes veel ei tea, siis me tegutseme nüüd ka Instagramis.

Kas lapse saamine tapab muu sotsiaalse elu täiesti ära?

Väike Beebi S. on meie peres olnud juba veidi üle 7 nädala ning kuna nende 50+ päevaga on sisse kujunenud ka väikestviisi tore rutiin, on sobiv aeg teha väike kokkuvõte ja vaadata, kuidas see viiekilone neiu meie elu siis muutnud on.

Üks peamiseid küsimusi/hirme, mida lapsesaamisega seostatakse on vast see, et kas väikese tite kõrvalt on võimalik üldse muud elu elada või käib kõik rütmis nutt-lutt-mähkmevahetus-magamakussutamine? Lühike vastus on see, et iga beebi on kahtlemata erinev, aga vähemalt seni on meie väike tütreke bravuuri ja rahulolematust üles näidanud minimaalselt ning lubanud emmel-issil vajadusel ka oma toimetustega tegeleda.

Kuigi Beebi S. armastab kõige enam kodusolemist ja siin on tema turvatunne ning naeratus kõige suurem, siis on meie graafik ühe vastsündinu jaoks olnud täitsa tihe ja erinevaid kohti avastades väike plika suurt nutukontserti püsti pole pannud. Oleme küll lugenud ja kuulnud, et värsket ilmakodanikku päris igale poole tassida ei tasuks ning alustuseks tuleks tal lasta harjuda oma kodu nelja seinaga, aga päris vati sees me teda senise pooleteise kuu jooksul kasvatanud pole.

Kuna olime enda sõprusringkonnas ühed esimesed lapsevanemad, siis oli külastuskalender esimeste nädalate jooksul pärast haiglast koju saamist päris tihe ning minu 2-nädalase isaduspuhkuse ajal leidus vaat et iga päev keegi, kes soovis näha, milline siis üks vastsündinu reaalselt välja näeb. Proovisime graafikut hoida aga nii, et enama kui ühe seltskonnaga Beebi S. päevas tutvuma ei peaks ja kui mõni hetk tunduski, et neid, kes titat oma süles nunnutada tahaksid on liiga palju, tõmbasime külastustele mõneks ajaks natukene pidurit. Ja kuna beebi uutele onudele-tädidele suurema osa ajast niikuinii oma magamisoskust demonstreeris, saime selle kiirema aja üpriski valutult üle elatud.

Fun fact (ilmselt küll ainult lapsevanemate jaoks) – 41 nädalat ja 5 päeva emme kõhus küpsenud Beebi otsustas siia ilma sündida juba ühe väikese hambaga, millele on tänaseks ka teine kaaslane kõrvale kasvanud. Nägime Elu24-s artiklit, kuidas imestati, et Inglismaal sündis hambaga beebi ning ka arstid ütlesid, et selline asi juhtub tavaliselt ühel beebil mitmest tuhandest. Eks näis, mis nägu tehakse, kui me oktoobris arstitädile ütleme, et nüüd on suus juba kaks hammast (Dr. Google sellist juhtumit nii väikese beebi puhul ei tuvastanudki). Foto: Mona Õispuu

Nüüd, kui mina jälle tööl käin, oleme rütmi proovinud hoida enamasti nii, et tööpäeva õhtud veedame kodus rahulikult kolmekesi ja kui emme teeb köögis süüa või issi lõpetab mõnda tööasja, siis on tital ikka üks vanem, kes teda nunnutab, beebijuttu ajab ja vajadusel lutti ulatab. Nädalavahetustel proovime natuke ka välismaailmaga tutvuda ja õues jalutades näiteks mõnes kohvikus käia. Samuti sai septembri algul ära peetud Mariini ja Beebi ühine sünnipäevapidu, kus tita end hoolimata mitmekümnest külalisest jälle ilusti üleval pidas ja suurema osa ajast värskes õhus magamist nautis. Lisaks on Beebi tänaseks ära näinud mõlema vanaema-vanaisa kodud, sõitnud trammi-bussiga nii Koplisse kui Mustamäele, üle tunni aja saiajärjekorras seisnud (maganud) ning distantsilt isegi 1-2 välikontserti nautinud (ise muidugi jälle mõnusalt distantsil tududes).

Kui kogu eelneva põhjal tundub meie elu ehk suhteliselt mannavahune, siis kindlasti on ka meil paremaid ja natuke halvemaid päevi, aga hetkel võime küll rõõmustada, et elumuutus Beebiga on olnud valutum ja sujuvam kui ehk kartsime ja arvasime. Näiteks viimased 1-2 päeva on Beebi uni olnud natukene katkendlikum kui varem, aga unetuid öid me veel tundma pole pidanud. Muidugi on minul isana seda ka natukene lihtsam kirjutada, sest esimesed pool aastat on beebi esmane öövajadus ikkagi emme rinnal söömine ja paraku piimatootmise oskust isadele (veel) antud pole. Siin tulebki kiita kõiki värskeid emmesid ja muidugi eriti soojad (virtuaal)kallid- ja musid minu enda elukaaslasele teele saata❤️ – vinget tööd teete, naised!

Ja kui lõpetuseks vastata küsimusele, kui palju raskemaks meie elu Beebiga siis läinud on, võib öelda et ligi 5 kilogrammi jagu. Aga vähemalt sama palju kilosid on juurde tulnud ka tingimusteta armastust, õppimist ja avastamisrõõmu.

P.S. Meie tegemistega saad nüüd kursis olla ka Instagramis. Pane “follow”, kui on huvi aeg-ajalt enda feedis sääraseid pilte näha 👇

Beebi S. pikutamas

Kiri minu tütrele

Kallis tütreke,

Sa oled nüüd ühe kuu vanune ja kuigi ma tean, et sa minust veel aru ei saa, mõtlesin ma sinu esimese minisünnipäeva tarbeks kirja panna mõtted, mida sinuga kooselatud esimesed 30 päeva minus tekitanud on ja mida kõike loodan ma sinuga üheskoos tulevikus veel teha. Ma ei tea, kas selleks ajaks, kui sa lugeda ja maailma mõtestada oskad, ma sulle seda teksti siin näidata julgen, aga vähemalt hetkel tundub see hea idee, et ehk on meil kunagi tore üheskoos lugeda, mida sinu toona noor ja rumal isa 6. septembril 2019. aastal sinust ja maailmast ja meist mõtles.

Kuigi me ei oska veel omavahel sõnadega suhelda, olen ma selle esimese kuuga sind juba väga armastama hakanud ja tean või vähemalt arvan teadvat, mida sa ühe või teise näoilme või häälitusega öelda proovid. Kui sa mõnda aega käte ja jalgadega siputad ning õrnalt häälitsed, tean, et on aeg sind sülle võtta ja sinuga toas väike tants teha. Kui sa hakkad unne suikuma, aga silmad kinni kergelt ikkagi häält teed, tean, et on aeg sulle lohutuseks lutt suhu panna. Kui sa palaval suvepäeval toas kuidagi uinuda ei taha, tean, et on aeg sinuga mõnda lähedasse parki kärutada ning sul värskes õhus suikuda lasta. Kui sul tekib pähe hapu nägu ja keha imelikult väänlema hakkab, tean, et on aeg su kõhtu masseerida ja sind natukene üles tõsta. Ja kui selle tegevuse käigus üks kergendav puuks püksis ära käib, tean, et on aeg mähkmed ära vahetada. Ja kui mõnikord on sinu pahameel natuke pikem ja tugevam ning ükski eelnev tegevus ei paista aitavat, tean, et pean su emme rinnale piimarestorani saatma.

Kuna enne sinu sündi mul beebidega suurem kokkupuude puudus, kartsin, et see faas, kus sa oma emotsioone vaid häälte ja nägudega edasi suudad anda, on minu jaoks üpriski keeruline. Siiski on meie esimene kuu näidanud, et selline tore asi nagu isainstinkt hakkab Sind nähes koheselt tööle ja ma teen 99% ajast kõiki eelmainitud toiminguid hea meelega ning loodetavasti oled sa ka ise minu tantsude, laulude ja mähkmevahetamise tehnikaga rahul. Minul on igatahes sinuga seni väga tore olnud ja sa oled olnud üle ootuste hea beebi.

Fotod: Mona Õispuu

Seda enam ootan ma väga, et näha, kuidas sa meie silma all aina suuremaks inimeseks kasvad ning oma esimesed roomamised, tipa-tapad ja sõnad selgeks õpid. Ma tean, et minu süda pisut valutab ja samal ajal rõõmustab, kui sa kunagi esimest korda lasteaia või kooli uksest sisse astud. Samal ajal saan ju ka aru, et see kõik on vajalik, et sinust üks vahva ilmakodanik sirguks. Samuti loodan, et ükskõik, mis eluetapp sul käsil on, suudad sa seda kõike teha suure südame ja avatud meelega, avastamaks seeläbi, mis asi siin maailmas on see, mis just Sinu hingele kõike lähedasem tundub. Ma tean, et kindlasti ootavad meid sel teel ees ka raskemad hetked, kuid ma loodan, et kui need elu vingerpussid meie ette satuvad, usaldad sa mind piisavalt, et ükskõik milliseid muresid või rõõme ka minuga jagada soovid. Selle kõige juures ära unusta, et ükskõik kui suur üks mure või rõõm ühel hetkel tunduda võib, siis elu toimib õnneks või kahjuks juba niimoodi, et kõik möödub ja meie peame olemasolevast hetkest lihtsalt maksimumi võtma.

Elu võlusid ja valusid koos kogedes ja läbi elades loodan sulle õpetada seda, et iga inimene siin maailmas on erinev, aga see ei tähenda, et me kellestki seetõttu vähem arvata võiksime. Ma loodan, et isegi kui varateismelisena võib kambavaimus kellessegi või millessegi vastandumine tunduda tore idee, siis olen üpriski kindel, et kunagi hiljem sa seda kahetseks ja mõistad, et igal sinu sõnal võib olla mõju mõne teise inimese kujunemisloos. Veelgi enam loodan, et kui mõni negatiivne hinnang peakski sinu tuju alla tooma, hoia alati meeles, et ühe inimese arvamus või üks kehvasti läinud kontrolltöö ei vähenda sinu väärtust inimesena. Muidugi on haridustee ja kõik muu sinna juurde käiv oluline, aga sellest ehk veel olulisem on see, milline on sinu kasvamine ning suhtumine ja iseloom selle kõige käigus. Ning kui sinu süda ütleb, et just see tee – see miski, mida mõned inimesed otsivad ehk isegi veel 30-40-aastaselt – viib sind õnnelikkuseni, on sul piisavalt julgust, et seda rada ka tallata ja mitte lasta end teiste inimese arvamustest alla tuua. Olgu sinu valitud teeks siis traditsiooniline karjäär, reisimine ümber maailma või täiesti millegi uue loomine, püüab selleks ajaks juba ca 50-aastane issi ikka sind mõista ja sulle sel teekonnal nõu ja jõuga abiks olla.

Lõppude lõpuks usun ma, et kui sa midagi väga-väga soovid ja oled nõus selle nimel ka pingutama, siis on sul võimalik siin maailmas kõike saavutada. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 8-aastasena on saada just NEED roosad krõpsudega tossud, siis usun, et kui sa oled nõus ka ise selle nimel pingutama, siis üheskoos me selle unistuse ka täidame. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 18-aastasena on pääseda just SELLELE erialale, siis usun ma, et koos pingutusega täitub ka see unistus. Kui 30-aastasena on sinu kõige-kõige suurem unistus elada just SELLES majas, siis üheskoos suure-suure pingutusega on ka see unistus täidetav. Kui 50-aastasena on sinu kõige-kõige suurem soov elada just SELLES riigis, siis olen veendunud, et üheskoos pingutusega on sunnitud ka see unistus sinuni jõudma. Ma võin seda rida veel näidetega pikendada, aga sa vist saad mu mõttest juba aru, eks?

Aga hästi, need on kõik juba tulevikujutud. Hetkel sina magad ja mina kirjutan ning naudime seda hetke, milles me praegu oleme. Küll meil on aega veel kõiki eelmainitud asju kogeda ja õppida.

Armastusega,
Issi