Vankriga jalutades targaks ja terveks!

Elu beebiga muudab paratamatult sinu elurütmi ning prioriteete ümber seades jääb tihti nii mõnigi eelnev hobi natuke tahaplaanile. Minu jaoks on üks suurimaid väljakutseid pärast lapse sündi olnud see, kuidas leida kõige muu kõrvalt aega, et käia regulaarselt trennis ning proovida hoida värskena ka vaimu (lugeda raamatuid, olla piisavalt värskes õhus jne).

Sest kuigi dad bod ehk kerge õllekõht on vist kohati taas moodi minemas, proovin ise sellest trendist veel mõned aastad hoiduda. Nagu öeldakse – terves kehas, terve vaim – ning ma usun tõsiselt, et see, kes suudab oma peas ja kehas asjad korras hoida, on lõppude lõpuks ka oluliselt parem ja õnnelikum lapsevanem enda võsukesele.

Pealtnäha ei tundu selle balansi saavutamisel ju midagi väga keerulist – kui tööpäev lõpeb tavaliselt kella 17 paiku, siis võiks enne uinumist jääda siia vahele veel 6 magusat tundi, kus võid teha, mida iganes hing ihaldab. Jah, ma võin ju minna otse töölt jõusaali/õue jooksma, käia seejärel pesus, teha tassike teed ning lugeda tunnikese küünlavalgel mõnda nendest kümnetest raamatutest, mis enne jõulude tulekut poelettidele jõudnud on. Siis on märkamatult kell 20.30, sööks veel midagi kerget, vaataks pisut telekat ja uinuks – lihtne eks?!

Aga EI, mu sõbrad. Tähelepanelikumad võisid juba märgata, et eelnevast loetelust puudusid sellised märksõnad nagu laps ja naine. Kuigi minu kallis elukaaslane on väga mõistev ja lubab mul soovi korral vabalt ka omi asju ajada, siis usun, et pikas plaanis ei mõjuks see peremudelile väga hästi, kui end trennis ja tööl ära väsitanud paps regulaarselt 4-5 korda nädalas kell 20.00 uksest sisse astub, naisele musi annab, lapsele korra tuti-pluti teeb ning siis ise surmväsinult voodisse pikali viskab. Samal ajal lootes, et ehk naine teie väikese tütrekese ka kuidagi unemaale kussutada suudab.

Et sellisel elurütmil ma väga pikka perspektiivi ei näe, mõtlesin välja lahenduse, mis võiks hästi sobida nii mulle, naisele kui Beebile. Midagi geniaalset ega maailmamuutvat selles plaanis ei ole, aga nagu öeldakse, siis tihti peitubki lihtsuses võlu. Nii et mehed (ja ka naised), kes sama mure käes on vaevelnud, siis trummipõrin….lahendus keha ja vaimu värskena hoidmiseks on Beebiga jalutamas käimine! Jah, nii lihtne see ongi!

Samal ajal kui Beebi vankris magab, saab issi teha kerget (aju)trenni

Nimelt olen viimasel ajal proovinud tööpäeva õhtuti ja nädalavahetuseti võtta vähemalt tunni-kaks, et naisele Beebiga müttamisest pisut puhkust anda ja titaga üks väikene tiir õues teha. Suures plaanis on selline plaan meie peres toiminud kenasti – kuna kella 18 paiku on Beebi niikuinii natuke väsinud, kulubki talle sel ajal ära üks väikene jalutuskäik, kus ta tunnikeseks silma kinni saab lasta ning seeläbi ka õhtul rõõmsam laps on. Mina saan aga samal ajal veeta aega oma väikese tütrekesega, teha täis oma vajalikud 10 000 päevast sammu ning kuna mõne aja möödudes muutus vaikuses kõndimine või SkyPlus’i hittide kuulamine pisut üksluiseks, olen enda jaoks avastanud erinevad podcastid, mis Beebi uinumise ajal kenasti aega mööda saata aitavad.

Seega omab lihtne jalutuskäik mitmeid suuri plusse meie kõigi kolme jaoks:

✅Naine, kes peab muidu suurema osa päevast Beebiga müttama, saab sel ajal olla pisut omaette ning mõtted mujale viia
✅Mina saan veeta aega tütrega, teha samal ajal kerget trenni ning värskendada vaimu läbi õues viibimise ja erinevate podcastide kuulamise
✅Beebi saab viibida värskes õhus, piiluda vankrist natuke oma kärujuhti ehk issit ning teha vajadusel üks väike uni

Ja kuna siinkirjutajal hakkab homsest nädalane puhkus, mõtlesin selle “elustiili” juurutamise jaoks endale välja ka väikese challenge’i. Nimelt proovin ma järgneva 7 päeva jooksul:

  • Teha iga päev vähemalt 10 000 sammu ehk kokku 70 000 sammu nädalas
  • Kuulata iga päev õues olles vähemalt tund aega mõnda huvitavat podcasti (soovitused oodatud!)
  • Lugeda läbi vähemalt üks raamat

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Meie Beebi on järgnevatel kuudel kui lõbusas joobes sõber?!?

Kuna meie Beebi saab nädala pärast 3-kuuseks, hakkasin huvi tundma, millised arengufaasid meid ees ootamas on ja kiire googeldamine lubab eeldada, et järgnevad kuud võiksid olla üks suur lust ja lillepidu🥳!

Nii, et kes pole meil seni julgenud külas käia, siis tundub, et nüüd on õige aeg – erinevad artiklid lubavad, et Beebi peaks 3.-6. elukuul olema suurema osa ajast ülimalt sotsiaalne ning lõbusas tujus. Juhuu!

Jällegi, muidugi on iga beebi erinev ja päris ette hõisata veel ei julge, aga kuna meie tütreke on ka seni täitsa rõõmsameelne plika olnud, ootan mõõduka elevuse ja optimismiga eelseisvaid kuid, kus muidu masendavana ja väsitavana tunduva pimeda talveaja aitab ehk mööda saata aina sagenev ning valjenev beebilalin- ja naer.

Beebi S.-il tunduvad ees ootavat põnevad ajad!

Toon ka siin välja mõned beebi 3.-6. elukuu arengufaasid, mille internetiavarustest leidsin ja mis vähemalt minu isasüdame panid küll härduma. Ning kas ainult minule tundub allolev kirjeldus sobilik ka mõnele sõbrale, kes on reede õhtul paar õlut lubanud ning end sellisesse lõbusasse olekusse sättinud?

Järgnevatel kuudel sinu beebi:

  • Hakkab valjult naerma ja kiljuma
  • Naeratab palju
  • Teeb aina rohkem häälitsusi ja üritab sinu kõnele vastata
  • Näitab, et ta naudib elu, siputades käsi ja jalgu
  • Talle meeldivad inimesed ja nendega suhtlemine aina rohkem
  • On ümbritsevast aina rohkem huvitatud
  • Võib öösel korraga 6-8 tundi magada
  • Üritab rippuvaid objekte puudutada, kuid ei saa neid enamasti kätte
  • Saab aru, et käed on tema omad ja hakkab oma sõrmedega mängima
  • Suudab asju lühikese aja jooksul käes hoida
  • Saab sinuga suhtlemisest ja naeratamisest niivõrd palju rõõmu, et hakkab seda tegema ka võõrastega

No kas pole mitte nunnu?! Mina lugesin neid ridu igatahes suure heldimusega ja ootan huviga, mida tütreke meile järgnevatel kuudel näidata kavatseb. Just täna öösel suutis Beebi näiteks magada järjest ca 7 tundi, mis on eriti hea uudis minu kallile Mariinile, kes pole alates augusti algusest vist nii pikalt järjest unemaal viibida saanudki.

Samuti on Beebi viimastel nädalatel hakanud aina rohkem toredalt “veiderdama” ja iseloomu näitama, mis tähendab, et kui ma töölt koju jõuan, meeldib mulle titakesega alustuseks pikemalt “juttu rääkida”. Ka endale on päris motiveeriv, kui Beebi sellele kõigele naeratuste ja häälitsustega vastab. Kõrvalt võib meie dialoog muidugi päris kummaline välja paista, aga meie saame oma jutud aetud ja päevase suhtlusvajaduse kätte:).

P.S. Seda, kuidas meil igapäevaselt läheb, näed ka Facebookist ja Instagramist.

Kas lapse saamine tapab muu sotsiaalse elu täiesti ära?

Väike Beebi S. on meie peres olnud juba veidi üle 7 nädala ning kuna nende 50+ päevaga on sisse kujunenud ka väikestviisi tore rutiin, on sobiv aeg teha väike kokkuvõte ja vaadata, kuidas see viiekilone neiu meie elu siis muutnud on.

Üks peamiseid küsimusi/hirme, mida lapsesaamisega seostatakse on vast see, et kas väikese tite kõrvalt on võimalik üldse muud elu elada või käib kõik rütmis nutt-lutt-mähkmevahetus-magamakussutamine? Lühike vastus on see, et iga beebi on kahtlemata erinev, aga vähemalt seni on meie väike tütreke bravuuri ja rahulolematust üles näidanud minimaalselt ning lubanud emmel-issil vajadusel ka oma toimetustega tegeleda.

Kuigi Beebi S. armastab kõige enam kodusolemist ja siin on tema turvatunne ning naeratus kõige suurem, siis on meie graafik ühe vastsündinu jaoks olnud täitsa tihe ja erinevaid kohti avastades väike plika suurt nutukontserti püsti pole pannud. Oleme küll lugenud ja kuulnud, et värsket ilmakodanikku päris igale poole tassida ei tasuks ning alustuseks tuleks tal lasta harjuda oma kodu nelja seinaga, aga päris vati sees me teda senise pooleteise kuu jooksul kasvatanud pole.

Kuna olime enda sõprusringkonnas ühed esimesed lapsevanemad, siis oli külastuskalender esimeste nädalate jooksul pärast haiglast koju saamist päris tihe ning minu 2-nädalase isaduspuhkuse ajal leidus vaat et iga päev keegi, kes soovis näha, milline siis üks vastsündinu reaalselt välja näeb. Proovisime graafikut hoida aga nii, et enama kui ühe seltskonnaga Beebi S. päevas tutvuma ei peaks ja kui mõni hetk tunduski, et neid, kes titat oma süles nunnutada tahaksid on liiga palju, tõmbasime külastustele mõneks ajaks natukene pidurit. Ja kuna beebi uutele onudele-tädidele suurema osa ajast niikuinii oma magamisoskust demonstreeris, saime selle kiirema aja üpriski valutult üle elatud.

Fun fact (ilmselt küll ainult lapsevanemate jaoks) – 41 nädalat ja 5 päeva emme kõhus küpsenud Beebi otsustas siia ilma sündida juba ühe väikese hambaga, millele on tänaseks ka teine kaaslane kõrvale kasvanud. Nägime Elu24-s artiklit, kuidas imestati, et Inglismaal sündis hambaga beebi ning ka arstid ütlesid, et selline asi juhtub tavaliselt ühel beebil mitmest tuhandest. Eks näis, mis nägu tehakse, kui me oktoobris arstitädile ütleme, et nüüd on suus juba kaks hammast (Dr. Google sellist juhtumit nii väikese beebi puhul ei tuvastanudki). Foto: Mona Õispuu

Nüüd, kui mina jälle tööl käin, oleme rütmi proovinud hoida enamasti nii, et tööpäeva õhtud veedame kodus rahulikult kolmekesi ja kui emme teeb köögis süüa või issi lõpetab mõnda tööasja, siis on tital ikka üks vanem, kes teda nunnutab, beebijuttu ajab ja vajadusel lutti ulatab. Nädalavahetustel proovime natuke ka välismaailmaga tutvuda ja õues jalutades näiteks mõnes kohvikus käia. Samuti sai septembri algul ära peetud Mariini ja Beebi ühine sünnipäevapidu, kus tita end hoolimata mitmekümnest külalisest jälle ilusti üleval pidas ja suurema osa ajast värskes õhus magamist nautis. Lisaks on Beebi tänaseks ära näinud mõlema vanaema-vanaisa kodud, sõitnud trammi-bussiga nii Koplisse kui Mustamäele, üle tunni aja saiajärjekorras seisnud (maganud) ning distantsilt isegi 1-2 välikontserti nautinud (ise muidugi jälle mõnusalt distantsil tududes).

Kui kogu eelneva põhjal tundub meie elu ehk suhteliselt mannavahune, siis kindlasti on ka meil paremaid ja natuke halvemaid päevi, aga hetkel võime küll rõõmustada, et elumuutus Beebiga on olnud valutum ja sujuvam kui ehk kartsime ja arvasime. Näiteks viimased 1-2 päeva on Beebi uni olnud natukene katkendlikum kui varem, aga unetuid öid me veel tundma pole pidanud. Muidugi on minul isana seda ka natukene lihtsam kirjutada, sest esimesed pool aastat on beebi esmane öövajadus ikkagi emme rinnal söömine ja paraku piimatootmise oskust isadele (veel) antud pole. Siin tulebki kiita kõiki värskeid emmesid ja muidugi eriti soojad (virtuaal)kallid- ja musid minu enda elukaaslasele teele saata❤️ – vinget tööd teete, naised!

Ja kui lõpetuseks vastata küsimusele, kui palju raskemaks meie elu Beebiga siis läinud on, võib öelda et ligi 5 kilogrammi jagu. Aga vähemalt sama palju kilosid on juurde tulnud ka tingimusteta armastust, õppimist ja avastamisrõõmu.

P.S. Meie tegemistega saad nüüd kursis olla ka Instagramis. Pane “follow”, kui on huvi aeg-ajalt enda feedis sääraseid pilte näha 👇

Beebi S. pikutamas

Kiri minu tütrele

Kallis tütreke,

Sa oled nüüd ühe kuu vanune ja kuigi ma tean, et sa minust veel aru ei saa, mõtlesin ma sinu esimese minisünnipäeva tarbeks kirja panna mõtted, mida sinuga kooselatud esimesed 30 päeva minus tekitanud on ja mida kõike loodan ma sinuga üheskoos tulevikus veel teha. Ma ei tea, kas selleks ajaks, kui sa lugeda ja maailma mõtestada oskad, ma sulle seda teksti siin näidata julgen, aga vähemalt hetkel tundub see hea idee, et ehk on meil kunagi tore üheskoos lugeda, mida sinu toona noor ja rumal isa 6. septembril 2019. aastal sinust ja maailmast ja meist mõtles.

Kuigi me ei oska veel omavahel sõnadega suhelda, olen ma selle esimese kuuga sind juba väga armastama hakanud ja tean või vähemalt arvan teadvat, mida sa ühe või teise näoilme või häälitusega öelda proovid. Kui sa mõnda aega käte ja jalgadega siputad ning õrnalt häälitsed, tean, et on aeg sind sülle võtta ja sinuga toas väike tants teha. Kui sa hakkad unne suikuma, aga silmad kinni kergelt ikkagi häält teed, tean, et on aeg sulle lohutuseks lutt suhu panna. Kui sa palaval suvepäeval toas kuidagi uinuda ei taha, tean, et on aeg sinuga mõnda lähedasse parki kärutada ning sul värskes õhus suikuda lasta. Kui sul tekib pähe hapu nägu ja keha imelikult väänlema hakkab, tean, et on aeg su kõhtu masseerida ja sind natukene üles tõsta. Ja kui selle tegevuse käigus üks kergendav puuks püksis ära käib, tean, et on aeg mähkmed ära vahetada. Ja kui mõnikord on sinu pahameel natuke pikem ja tugevam ning ükski eelnev tegevus ei paista aitavat, tean, et pean su emme rinnale piimarestorani saatma.

Kuna enne sinu sündi mul beebidega suurem kokkupuude puudus, kartsin, et see faas, kus sa oma emotsioone vaid häälte ja nägudega edasi suudad anda, on minu jaoks üpriski keeruline. Siiski on meie esimene kuu näidanud, et selline tore asi nagu isainstinkt hakkab Sind nähes koheselt tööle ja ma teen 99% ajast kõiki eelmainitud toiminguid hea meelega ning loodetavasti oled sa ka ise minu tantsude, laulude ja mähkmevahetamise tehnikaga rahul. Minul on igatahes sinuga seni väga tore olnud ja sa oled olnud üle ootuste hea beebi.

Fotod: Mona Õispuu

Seda enam ootan ma väga, et näha, kuidas sa meie silma all aina suuremaks inimeseks kasvad ning oma esimesed roomamised, tipa-tapad ja sõnad selgeks õpid. Ma tean, et minu süda pisut valutab ja samal ajal rõõmustab, kui sa kunagi esimest korda lasteaia või kooli uksest sisse astud. Samal ajal saan ju ka aru, et see kõik on vajalik, et sinust üks vahva ilmakodanik sirguks. Samuti loodan, et ükskõik, mis eluetapp sul käsil on, suudad sa seda kõike teha suure südame ja avatud meelega, avastamaks seeläbi, mis asi siin maailmas on see, mis just Sinu hingele kõike lähedasem tundub. Ma tean, et kindlasti ootavad meid sel teel ees ka raskemad hetked, kuid ma loodan, et kui need elu vingerpussid meie ette satuvad, usaldad sa mind piisavalt, et ükskõik milliseid muresid või rõõme ka minuga jagada soovid. Selle kõige juures ära unusta, et ükskõik kui suur üks mure või rõõm ühel hetkel tunduda võib, siis elu toimib õnneks või kahjuks juba niimoodi, et kõik möödub ja meie peame olemasolevast hetkest lihtsalt maksimumi võtma.

Elu võlusid ja valusid koos kogedes ja läbi elades loodan sulle õpetada seda, et iga inimene siin maailmas on erinev, aga see ei tähenda, et me kellestki seetõttu vähem arvata võiksime. Ma loodan, et isegi kui varateismelisena võib kambavaimus kellessegi või millessegi vastandumine tunduda tore idee, siis olen üpriski kindel, et kunagi hiljem sa seda kahetseks ja mõistad, et igal sinu sõnal võib olla mõju mõne teise inimese kujunemisloos. Veelgi enam loodan, et kui mõni negatiivne hinnang peakski sinu tuju alla tooma, hoia alati meeles, et ühe inimese arvamus või üks kehvasti läinud kontrolltöö ei vähenda sinu väärtust inimesena. Muidugi on haridustee ja kõik muu sinna juurde käiv oluline, aga sellest ehk veel olulisem on see, milline on sinu kasvamine ning suhtumine ja iseloom selle kõige käigus. Ning kui sinu süda ütleb, et just see tee – see miski, mida mõned inimesed otsivad ehk isegi veel 30-40-aastaselt – viib sind õnnelikkuseni, on sul piisavalt julgust, et seda rada ka tallata ja mitte lasta end teiste inimese arvamustest alla tuua. Olgu sinu valitud teeks siis traditsiooniline karjäär, reisimine ümber maailma või täiesti millegi uue loomine, püüab selleks ajaks juba ca 50-aastane issi ikka sind mõista ja sulle sel teekonnal nõu ja jõuga abiks olla.

Lõppude lõpuks usun ma, et kui sa midagi väga-väga soovid ja oled nõus selle nimel ka pingutama, siis on sul võimalik siin maailmas kõike saavutada. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 8-aastasena on saada just NEED roosad krõpsudega tossud, siis usun, et kui sa oled nõus ka ise selle nimel pingutama, siis üheskoos me selle unistuse ka täidame. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 18-aastasena on pääseda just SELLELE erialale, siis usun ma, et koos pingutusega täitub ka see unistus. Kui 30-aastasena on sinu kõige-kõige suurem unistus elada just SELLES majas, siis üheskoos suure-suure pingutusega on ka see unistus täidetav. Kui 50-aastasena on sinu kõige-kõige suurem soov elada just SELLES riigis, siis olen veendunud, et üheskoos pingutusega on sunnitud ka see unistus sinuni jõudma. Ma võin seda rida veel näidetega pikendada, aga sa vist saad mu mõttest juba aru, eks?

Aga hästi, need on kõik juba tulevikujutud. Hetkel sina magad ja mina kirjutan ning naudime seda hetke, milles me praegu oleme. Küll meil on aega veel kõiki eelmainitud asju kogeda ja õppida.

Armastusega,
Issi

5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul

“10 märki, mis näitavad, et su laps on geenius,” “7 iseloomuomadust, mis näitavad, milline võileib just sinule sobilik on,” “5 märki, et peaksid KOHE vett jooma,” “8 käitumismalli, mis vihjavad, et su sõbranna võib sinu lõunasööki omale himustada,” “5 märki, et su kass võib olla stressis” – tunduvad tuttavad pealkirjad eks?

Online-meediat sirvides võib pea iga päev komistada mõne säärase pealkirja otsa ja kuigi kõik seesugused artiklid vähendavad tükk-tüki haaval inimeste süvenemisvõimet, on need mingil kummalisel kombel ka väga loetavad. Ajakirjanduse nö “kiirtoit” – hea vähem kui minutiga läbi lugeda, korra naerda ja siis vähem kui minutiga jälle ära unustada. Kuna tähelepanu säärased pealkirjad siiski köidavad, teen pattu minagi ja toon välja 5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul.

Niisiis,

  1. õppetund Kui sa arvad, et lapse juuresolekul sa end kolmandas isikus “issiks” ja elukaaslast “emmeks” kutsuma ei hakka, siis sa suure tõenäosusega eksid. Enne lapse sündi võid ju mõelda küll, et mina küll oma beebile hommikust õhtuni ninnu-nännu ei tee. Aga kui sa vaatad seda väikest avastavat nägu, siis kuidas sa saad sellele ilmaimele tõsise ilme ja häälega öelda, et “kuule oota korra, ma kohe toon mähkme ka.” Muidugi teed ju ninnu-nännu häält ja ütled “issi on siin ja issi kohe vahetab mähkme ära.” Kui ei usu, siis saa lapsevanemaks ja ilmselt mõistad, millest räägin.
  2. õppetundSa pead hakkama hommikuinimeseks! Olen juba mitu aastat soovinud ja proovinud hommikuinimeseks saada, sest ikka räägitakse ju, et hommikuti on inimene produktiivsem ja ka paljude oma ala tippude eduvalem tundub tihtipeale olevat just teistest varasem ärkamine. Ainult vara ärkamisest muidugi ei piisa ja ehkki ma olen vahelduva eduga proovinud näiteks enne tööd trennis käimist, siis on see lõppenud ikka sellega, et selle arvelt oled lõunaks või hiljemalt tööpäeva lõpuks lõunaks niivõrd väsinud, et keha jaksab koju jõudes ainult kuuendat korda “Friends” sarja vaatamist alustada. Ja isegi kui oled suutnud mingi rütmi sisse saada, tuleb vahele mõni nädalavahetuse sünnipäev, mis lõpeb järgmisel päeval kell 11-12 ärkamisega ja sinna see soovitud rutiin kaobki. Beebi sünniga oled sa aga heas mõttes sundolukorras, kus pärast 8-9 hommikul ärkamine on pigem erand kui tava. Tõsi, meie tütreke tundub vähemalt esialgu olevat pigem isasse, ärgates täna isegi pärast kella 10 hommikul (siia vahele kuuluvad muidugi ka öised toitmised). Aga sinisilmne ma siinkohal ei ole ja tean, et regulaarselt sellise pulliga ära harjuda ei tasu. Nii tulebki uue elukorraldusega kaasa minna ja möödunud laupäeval oli isegi mõnevõrra värskendav tõdeda, et kui tavalisel nädalavahetusel olid kella 12-ks heal juhul ära jõudnud süüa hommikusöögi, siis meie esimesel nädalavahetusel beebiga oli tegevuste nimekiri samaks kellaajaks juba oluliselt pikem ja päev seega ka produktiivsem.
  3. õppetund – Nagu esimeses postituses juba mainisin, siis lapsekasvatamine on kahtlemata tiimisport. Kindlasti leidub ka tublisid üksikvanemaid ja kiitus neile selle eest, kuid pisut enam kui nädal kolmanda pereliikmega elamist, on meile küll juba õpetanud, et üksinda oleks seda teekonda ikka oluliselt keerulisem läbida. Niivõrd suure elumuutusega ei ole kindlasti võimalik üleöö täiesti ära harjuda ning üksteise abistamine aitab kogu protsessi oluliselt sujuvamaks muuta. Esimese 10 päevaga on meil juba sissejuurdunud vastutusvaldkonnad, kus värske ema hoolitseb arusaadavatel põhjustel beebi toitmise eest ning minu vastutada jääb suuresti hügieen, ehk siis kogu mähkemajandus ja potentsiaalsed “kakastroofid“. Muud asjad jaotame ära jooksvalt või lahendame neid koos ning nii jääb mõlemale piisavalt aega ka selleks, et pisut oma asjadega tegeleda. Olgu selleks siis blogi kirjutamine, trennis/poes käimine või siis lihtsalt uudiste ja sotsiaalmeedia sirvimine.
  4. õppetundProovi iga päev leida vähemalt tund-kaks, et sina koos beebiga ka nelja seina vahelt välja saaks ja värsket õhku hingaks. Meie korter on niigi soe ja kui väljas on ka veel päeval ca 20 kraadi + suur õhuniiskus, siis olukorras, kus beebi juuresolekul aknaid väga pikalt avada ei taha, kisub varem või hiljem olukord toas loomaaia troopikamajale sarnaseks. Niiskest ja palavast toast õue pääsemine on hea vaheldus nii sulle kui beebile – näiteks meie tütreke armastab kõik õueskäigud algusest lõpuni maha magada ja kui toas silmalaud kinni ei kipu vajuma, on “uimastav” õueõhk hea viis, kuidas beebi mõne hetkega ikkagi unemaale saada. Sina saad samal ajal jällegi aja pisut maha võtta ja näiteks mõne kohviku terrassil lõunasööki nautida.
  5. õppetund Ükskõik kui palju või vähe sa ennast beebi tulekuks ette valmistad, siis lõpuks teeb elu ikkagi omad plaanid. Võib tunduda küll imelik, aga kohe, kui see ligi 3,5 kg kaaluv kodanik sulle rinnale asetatakse, võid arvestada, et mitmeks-mitmeks järgnevaks aastaks omab teie peres kõige enam võimu just tema. Pole vahet, kas sa oled Tiit ja Tiina Ülenurmelt või Donald ja Melania Valgest Majast, siis kui teie tita otsustab, et nüüd on kõht tühi või kaka püksis, siis arvake ära, kes sellega tegelema peavad? Jah just nimelt, teie, lapsevanemad. Okei, perekond Trump suutis aeg-ajalt mähkmemajanduse ehk ka kellelgi teisele delegeerida, aga ideest saate aru küll. Ja teate mis? Ükskõik, kui kummastav see enne isaks saamist tunduda võib, siis oma lapse peput võid sa ka mitu korda päevas hea meelega pesta, sest see hetk, kui mähe jälle kuiv ja sinu oma beebi just sinu süles rahulikult suiguda soovib, on kuratlikult hea tunne.
Esmaspäeval sai Beebi S. endale ka ametliku nime, mis enne teda oli Eestis vaid 8 neiul.