10 asja, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et tütre jaoks teen

Meie väike plika sai hiljuti 10 kuu vanuseks. Ja nagu mitme teise minisünnipäeva puhul, mõtlesin, et oleks tore vaadata tagasi möödunud ajale ja meenutada, mida tütreke mulle siis selle ajaga õpetanud on.

Nii et siin see on – nimekiri 10 asjast, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et ühe väikese inimese jaoks olen valmis tegema👇.

1) Laulad valutavate hammastega lapsele kell 2 öösel poolteist tundi järjest “mõmm-mõmm, nutab karujõmm“, nii et endal juba suu kuiv.

2) Kõnnid lapsega kaks tundi paduvihmas ja vastutuules, et tema samal ajal mõnusalt magada ja välja puhata saaks.

3) Kui kell 4 öösel, keset kõige magusamat und, beebi väikesed jalad sind kõhtu taovad, ei liiguta sa last, vaid kobid ise veelgi rohkem voodinurka, nii et üks käsi ja jalg juba üle voodi ääre ulatuvad.

4) Kui maailmas leidub üks inimene, kes sind öösel 4-5 korda äratab, aga hommikul ikka kõige armsam tegelane tundub, siis on see just sinu tütar.

5) Ükskõik millise teise inimese puhul võiks olla üpriski häiriv, kui ta sinu lemmiksärgi mustaks teeb või telefoni maha pillates sinna väikese kriimu tekitab. Oma lapse puhul võtad seda aga asjade loomuliku kulguna ja tead, et see on “isa-tütre lepingusse” sisse kirjutatud.

6) Pole olemas paremat motivaatorit kui oma laps. Enne lapse sündi otsisin täiskasvanuelus 7+aastat motivatsiooni, et hakata mõtlema oma kodu, autolubade ja muu säärase peale, mis sinust “täiskasvanu” teevad. Beebi sündides tekib sulle ühe väikese inimese näol aga automaatselt üks suur motivaator, mis sind pidevalt parema “mina” poole sunnivad.

7) Veri on paksem kui vesi. Kui enne lapse sündi oli minu maailmapildis eelkõige “mina, mina ja veelkord mina”, siis nüüd pead oma südames ka ühele väikesele tegelasele ruumi tegema. Ma ei ütleks, et ma enne tütre sündi nüüd maailma kõige hoolivam ja tähelepanelikum inimene oleks olnud. Ega ole seda ka praegu, kaugel sellest. Küll aga näen selles valdkonnas pidevalt väikest arengut. Sest nii klišee kui see ka poleks, saad sa päris ruttu pärast beebi sündi aru, et kõige olulisem on see, et sinu lapsel kõik hästi oleks.

8) Sinu Youtube’i kontol ei ole soovitatud videote all enam viimased klubihitid, vaid nüüd troonivad seal esirinnas sellised vahvad teosed nagu “BabyShark 10 hour version“. Sest, mis oleks parim tähelepanu hajutaja, kui lapsel vaja küüsi lõigata või teda pärast kukkumist lohutada😄?

9) Õhtul diivanil lösutades sirvid sa spordiuudiste asemel beebifoorumeid. “Kuidas lohutada last, kel tulevad hambad?”, “Beebi arengufaasid”, “Milline päikesekaitsekreem on lapsele parim?”, “Lõbusad tegevused 10-kuuse lapsega” on märkamatult muutunud sinu viimasteks otsinguteks Google’is.

10) Beebi mugavus tuleb enne sinu mugavust ja soove. Kausis on 5 maasikat – mitu neist jääb sulle ja mitu lapsele? Õige vastus: lapsele jääb 5 maasikat. Sina tahad vaadata telekat, aga laps tahab 567. korda Karupoja seiklustest lugeda? Sina tahad hommikul edasi magada, aga laps tahab sinu peal ronida? Võid vast aimata, kelle tahe nendes olukordades peale jääb😄. Ning jah, tütreke, ära muretse – ma olen juba arvestanud ka sellega, et kui sa tulevikus minu juurde kell 10 õhtul jutuga “mul on homme kooli jaoks rohelist plastiliini ja 20 joonega vihikut vaja”, siis küll ma need asjad ka sulle ära toon. Sest noh, isa ja tütre värk eks.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas ma pean varsti Uudo Sepa kombel šokolaadi põletama?

Riiklik eriolukord on kestnud juba poolteist kuud ja tahad sa seda või mitte, on suurem osa meist “sunnitud” oma lähedastega suhtlema rohkem kui eales varem. Kui Uudo Sepp hiljuti tunnistas, et tema suhtele sai karantiin ja pidev ninapidi koos olemine ilmselt saatuslikuks, siis kas meiegi peres on peagi oht, et kingitud šokolaad põlema süttib ning seejärel sillalt alla visatakse?

Ühesõnaga – kuidas on meie pereharmooniat mõjutanud fakt, et ligi 50 päeva ja enam kui 1000 tundi on ühed ja samad näod sulle päeval, lõunal ja õhtul vastu vaadanud? Kas säärane kommuunielu võrdub mesinädalatega, mida meil kunagi olnud pole (lapsevanemad ilmselt juba aimavad, et vastus on ei😄)? Või oleme hoopis avastanud, et sinu teine pool hingab kuidagi ärritavalt, sööb liiga valjult ja oskab kogu aeg vale koha peal seista?

Ütlen kohe alustuseks ära, et õnneks või kahjuks kumbagi äärmusesse meie pere siiski laskunud pole. Ei ole me nautinud meeletuid mesinädalaid ega samuti pole meie koduseinte vahel vallandunud kolmandat maailmasõda. Võiks isegi öelda, et olukord on (üllatavalt) rahulik ja stabiilne. Aga kindlasti on ka meil paremaid ja halvemaid päevi.

Kui ärkad “kontorilauast” paari meetri kaugusel…

Ma arvan, et ehk kõige keerulisem faas oli vähemalt minu puhul siis, kui eriolukorrast oli möödunud paar nädalat. See tähendas, et esialgne kodukontori “romantika” oli lahtunud ning raske oli end ümber lülitada rütmist pere-töö-pere-töö, kui “pere” ja “töö” üksteisest praktikas paari meetri kaugusel asusid😄. Sellele kõigele lisandusid ühel hetkel veel minu virtuaalsed ülikooliloengud ja meie ühised koduotsingud. Ühesõnaga, oli keeruline kõike korraga hallata, kui töömeilide saatmine, loengute kuulamine, kinnisvaraportaalides surfamine, lõuna söömine ning beebi toitmine toimusid kõik ühe ja sama laua taga.

Selle kõige juures häiriski mind vast enim fakt, et tegelikult tahaks ju kogu selle päeva vältel parema meelega hoopis oma tütart nunnutada ja naisega näiteks Netflixi vaadata. Aga noh, uued ajad ja reaalsused ning oleme vaikselt ka praeguse elukorraldusega sina peale saamas:).

Kuidas me siis koduseinte vahel enam-vähem sellist rütmi oleme suutnud hoida, et üksteise närvirakke päris ära söönud pole? Alustuseks on kindlasti suureks abiks see, et Mariin on hetkel veel ju emapuhkusel ja saab päeva esimeses pooles enamasti ise meie 8-kuusel inimtaimel silma peal hoida. Nagu koroonakriisi alguses ka kirjutasin, siis kahtlemata oleks praegune olukord oluliselt keerulisem, kui me mõlemad peaksime pidevalt tööasjadega tegelema ning samal ajal kuidagi ka lasteaiakasvatajaks või matemaatikaõpetajaks kehastuma.

Teine “võti”, mida proovime ka vahel edukamalt, vahel vähemedukamalt rakendada, on avatud kommunikatsioon. See tähendab, et mina annan teada, kui mõni aeganõudvam tööülesanne ees on ja sel ajal natuke vaikust ja keskendumist vaja on. Teisest küljest proovin julgustada naist ka mind “appi hüüdma”, kui juhe korra päeval kokku jookseb ja ma ise Beebi valvamise enda peale saan võtta. Lisaks proovin päeval abistada mõne lihtsama kodutööga, nagu nõudepesu, pesu kuivama panemine või prügi väljaviimine. Nii suudame tööpäeva lõpuni ka väikeses korteris kuidagi nii eksisteerida, kus ühel ei tekiks tunnet, et “ma ei saa üldse keskenduda” ja teisel omakorda tunnet, et “mida sa päev läbi seal arvutis passid.”

Kolmas “võti”, millest ka eelnevalt korduvalt rääkinud olen, on see “oma aja leidmine“. Aga kuidas sa oma aega leiad, kui kõik kinod, jõusaalid, restoranid ja muud põnevad asutused hetkel kinni on? Enda puhul tunnen, et värske vaimu hoidmiseks pean ma nädalas 2-3 korda ühe jooksutiiru tegema. Nii saad mõtte hetkeks mujale ja mis seal salata, ega vöökoht ka seda ideed kodus istumise kõrvalt maha laida. Samuti proovin pärast igat tööpäeva Beebi vankrisse sättida ja temaga samuti ühe tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu värskes õhus teha. Beebi saab sel ajal magada ning naine minu ja lapse näolapist mõneks ajaks puhkust. Win-win.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Koroonapäevikud: miks meil enam hobisid pole?

Praegusel karantiini ajastul on aega ka pisut pikemad heietused lõpuni mõelda. Nagu eelmises postituses põgusalt ka mainisin, siis kõige hirmsa ja ebamugava kõrval on tegelikult huvitav näha, kuidas kogu käimasolev kriis meie ühiskonda ja selle väärtushinnanguid muudab.

Nimelt on kodus vedelemisega nüüd ju aega juurde tekkinud ja enam ei ole kogu aeg ühte või teise kohta kiire. Ma ütlen ausalt, mulle praegune perega kodus chillimine täitsa sobib ja vähemalt senise nädalaga ei ole tekkinud ka tunnet, et tahaks naisest ja lapsest natuke puhkust. Eeldame ja loodame, et nende tunded on natukenegi vastastikused. Sest oled ju ikka siit-sealt kuulnud lugusid, kui mõnes peres on mees natukeseks ajaks Soomest koju tulnud ja mõne päeva möödudes ootavad kõik, et võiks juba “tavapärane” rütm taastuda ja mees taas Eckerö Line’i peale hüpata.

Lugedes ka teiste perede karantiinilugusid, tuleb siiski tõdeda, et meil on siin kolmekesi kodus ka veel suht beginnners level. Kui kodus on kantseldada vaid üks laps ja seegi väike 7-kuune plika, kes alles esimesi roomamisi teeb, siis võibki kodune elu paras roosamanna tunduda. Kujutan vaid ette, kuid jõnglasi oleks peres juba 2-3, kõigil jalad all ja keeled suus. Küll siis näeks siin 24/7 vett ja vilet, mille kõige juures peaksid veel kokaks, koristajaks, psühholoogiks ning matemaatika õpetajaks kehastuma. Nii et jõudu kõigile lapsevanematele, kes säärases reaalsuses hetkel elavad! Jääb vaid üle oodata ja karta, kui meie ka kunagi sellele edasijõudunute “tasemele” jõuame😄.

Beebi naudib, et emme ja issi päevad läbi kodus on.

Aga kuhu ma kogu selle eelneva aja mahavõtmise jutuga jõuda tahtsin on see, et tegelikult on tore näha, kuidas inimesed vaikselt uue elukorraldusega harjuvad ja antud situatsioonist ka positiivset otsida püüavad. Virtuaalsed live-kontserdid, Skype-veinitamised ja kõik muu säärane on ju mõneks ajaks täitsa omapärane ning tore vaheldus. Loodame ainult, et kui normaalne elu taastub, ei ole inimesed liiga mugavaks muutunud ning edaspidi kõiki pulmasid ja juubeleid ainult virtuaal-läbudena maha ei peeta:).

“Tänu” koroonakriisile leidsin ka enda näitel üle mitme kuu aega, et segamatult 30-40 lehekülge raamatut lugeda (suur saavutus, ma tean😄). Samuti olen käimasoleval nädalal vihtunud rohkem trenni kui koroonale eelnenud kahe kuu jooksul kokku. Ja selle kõige peale tabasin end mõttelt, et kuigi trenn ja lugemine on meie kehale ja vaimule väga kasulikud, siis miks jõuavad paljud meist nende asjadeni alles siis, kui kodus tõesti “midagi targemat teha pole”?

Lõppude lõpuks ei võta paarikümne lehekülje lugemine ja 20-30 minutit liigutamist ju üldse nii palju aega. Aga kui oled igapäeva rutiinis, siis on väga lihtne jõuda vabanduseni, et ah täna pole selleks üldse energiat. Tegelikult on see aga tihti prioriteetide seadmise küsimus.

Miks me ei vaimustu enam lihtsatest asjadest nii nagu väikesed lapsed?

Mul on tunne, et isegi, kui igapäevatöö ja pereelu kõrval tekib sul päevas/nädalas mõni vaba hetk, siis tänapäeva ühiskonnas on justkui patt see vaba moment lihtsalt logelemiseks võtta. Ikka tekib tunne, et oh nüüd laps magab ja nüüd peab sellest ajast maksimumi võtma. Näiteks lüüa alustuseks kogu elamine põrandatest lagedeni läikima. Seejärel peaksin natuke mõnda uut oskust arendama, et tulevikus jälle rohkem raha teenida. Ja siis peaksin tegelema selle kõrvalprojektiga, mis mulle loodetavasti paari aasta pärast ka ilged rahamäed kokku toob.

Aga võtta see tund-kaks, et lugeda ilukirjandust, vaadata mõnda dokumentaalfilmi või lihtsalt elukaaslasega maast ja ilmast rääkida? Ah see tundub ju paras ajaraisk. Mis kasu ma sellest hiljem saan? Ja mis siin ikka – tuleb kogu seda edukultuuri survet ja pattu tunnistada ka enda puhul.

Vaadates kasvõi enda last, võiksid täiskasvanud kohati enda võsukestest õppust võtta ja aeg-ajalt ka väikestest asjadest vaimustuda. Ei ole midagi armsamat, kui jälgida, kuidas sinu laps ühte võrdlemisi suvalist asja nagu näiteks pakkepaberiga krabistamist maailma kõige huvitavamaks ja lahedamaks tegevuseks pidada võib.

Ma ei ütle ilmtingimata, et sina ja su elukaaslane nüüd karantiinis mullikile ja tühjade plastpudelitega lustima peaks hakkama (kuigi miks ka mitte?). Küll aga võiks koduseinte vahel ehk meelde tuletada mõni vahva hobi, mida nooremana harrastatud sai, kuid milleks nüüd kunagi aega ei tundu olevat. Olgu see siis maalimine/joonistamine, kudumine, lauamängude mängimine või pusle kokkupanemine – take your pick. Ma arvan, et praegu on suurepärane aeg, kus süüvabalt ka selliste “pehmemate” tegevustega tegeleda.

Ja mis siis, kui see tegevus sulle otsest kasu sisse ei too. Vahel on ju hea midagi teha ka lihtsalt sellepärast, et see on tore. Ei pea mõtlema, et oh, kui ma nüüd kõvasti näiteks maalimist harjutan, siis ehk saan kunagi oma tööde eest ka raha sisse kasseerida. Muidugi oleks see tore boonus, aga see ei pea olema sääraste tegevuste esmane eesmärk. Seniks aga naudime kodus olemist ja proovime leida väikestes asjades sama palju võlu, kui meie pisikesed järglased:).

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Võimalus oma naise ja lapsega tutvuda

Mäletate, kui suurim mure Eestis oli see, et Erik Orgu sõi kuskil kohvikunurgas salaja kringilt? Olid need alles head ajad, eks. Nüüdseks on koroonaviirus tulnud, et (mõneks ajaks) jääda ning see tähendab, et suur osa Eestist ja maailmast on “aheldatud” oma kodudesse. Mida siis säärases eriolukorras ette võtta?

Kuna omal ajal jäänuksin ma Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kohast sama kaugele kui keskmine Eesti suusataja tiitlivõistluste medalist, siis suurt meditsiinilist tõde alljärgnevast otsida ei tasu. Küll aga proovin ma mõelda, kuidas selles kaoses niimoodi hakkama saada, et elu päris seisma ei jääks ning enda ja lähedaste mõistus/tervis võimalikult teravana püsiksid.

Ühest küljest on praegune maailmas valitsev olukord kindlasti piisavalt tõsine, et ükski inimene ei tohiks mõelda, et “ah suva, mina niikuinii riskigruppi ei kuulu ja küll ma selle väikse palaviku üle elan.” Sest keegi ei taha ju olla see tüüp, kes oma kolleegid või perekonna paariks nädalaks haigevoodisse saadab.

Võta aega veidi ringi vaadata

Just toiduga möllanud väiksele printsessile sobib, et kogu pere kodus on.

Teisest küljest pooldan ma ka seda, et antud olukorras ei tohi unustada positiivsust ja elutervet huumorit. Tänapäeva kiires maailmas on inimestel tihtipeale kuklas tiksumas, et kui ma nüüd selle ühe asja tehtud saan, siis tuleb veel tegeleda teise ja kolmanda asjaga. Ja siis veel neljas ja viies. Ja küll siis kunagi kauges tulevikus natuke puhata ka jõuab.

Praegune olukord annab heas mõttes võimaluse aja pisut maha võtta. Vaadata suuremat pilti, mõelda, mis on päriselt oluline ning miks mitte isegi teha tutvust oma perekonnaga. Paari päeva möödudes võid üllatuda, et sinu naine ja laps on tegelikult täitsa toredad inimesed.

Näiteks meie peres tõmmati eile tolmu alt välja üks lauamäng, mis viimati ilmavalgust ehk aasta tagasi nägi. Valged seletuskaardid erutasid ka Beebit, kes arvas, et temale ühed mõnusad valged maiused suhu toppimiseks välja on laotatud. Üldse tundub Beebile uus elukorraldus päris hästi sobivat. Emme ja issi on nüüd ju päevad läbi kodus ja selle tähistamiseks hakkas ta eile ka esimest korda pikemaid vahemaid roomama.

Seega ei ole praegune eriolukord üdini halb. Usun suuremale osale inimestele kulub väike aja mahavõtmine ära ja kujutage ette seda vaimustust, kui mai alguses peaks normaalne elukorraldus taastuma! Niigi soovivad eestlased tihti juba märtsi keskel esimese päikese ja 3 plusskraadiga shortsid jalga tõmmata ning terrassile kosutavat jooki lürpima minna. Nüüd peavad säärased protseduurid pisut ootama. Aga seda suurem on rõõm, kui maikuus väljas ka päriselt soe on ning kinod, restoranid ja muud põnevad asutused loodetavasti taas enda normaalse rütmi taastanud on.

Seniks aga #staythefuckhome. Oleme hoolikad, aga ärme paanitse ja jätame teistele ka pisut wc-paberit. Ning küll me siis ühiselt sellest kõigest välja tuleme. Vaimu värskena hoidmiseks tasub muidugi aeg-ajalt ka värskes õhus kas jalutamas või sportimas käia. Ja kui mõni tuttav peaks tänaval ette sattuma, piirdume kallistuste asemel ühe tunnustava noogutusega. Aga ega seda vist ei pea eraldi üle rõhutama – sotsiaalse distantsi hoidmine on meil eestlastel ju veres.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas meie beebil on midagi viga?*

*See on küsimus, mis vaevab ühel või teisel hetkel ilmselt kõiki lapsevanemaid.

“Vaata, sealt beebigrupist väike Milvi juba kõnnib, laulab ja luuletab! Miks meie beebi juba sama ei tee? Kas tal on midagi viga?”

“Meie beebi magab liiga vähe – huvitav, kas ta on haige? Meie beebi magab liiga palju – huvitav, kas tal on palavik?“

Sellised mured on igasugustes foorumites ja beebigruppides suhteliselt igapäevased. Ja mis seal salata, ei ole säärasest muretsemise patust päris puhas ka meie pere.

Oleme küll proovinud hoida võimalikult ratsionaalset joont ja iga turtsatuse peale erinevate haiguste sümptomeid Google’sse ei löö. Aga paratamatult tahad ikka oma beebile parimat ja nii juhtubki, et muretsed aeg-ajalt rohkem kui asi väärt.

Kust läheb aga piir mõistliku muretsemise ja ülemõtlemise vahel?

“Arvate, et ma peaks juba roomama jah? Mul on niisama ka päris mõnus põrandal lebotada!”

Ega siin ühest ja õiget vastust ei ole, aga mulle tundub, et üldiselt kalduvad värsked beebiemmed- ja issid tänapäeval pigem sinna ülemuretsejate poole. Kõik sotsiaalmeedias ja mujal internetiavarustes leitav tähendab, et ükskõik millisele teooriale võid sa päris lihtsalt ka kuskilt mingisuguse kinnituse saada.

Näiteks meie peres on hetkel aktuaalne teema see, kas Beebi peaks juba natuke aktiivsemalt roomama või mitte. Mina ise sellele väga mõelnud polnud, kuni naine mõni nädal tagasi ütles, et noh mõned augustis sündinud titad juba roomavad ja huvitav millal meie võsuke siis sinnamaani jõuab.

Kirjutasin seepeale Google otsinguribale “kui vanalt peaks beebi roomama” ja jõudsin omadega ühte legendaarsesse perefoorumisse. See, mis sealt vastu vaatas, oli aga päris šokeeriv. Esimene vastus on veel viisakas: “Minu põnn hakkas roomama 5-kuuselt.” Sealt edasi läheb asi käest ära ning järgmine külastaja on juba endast väljunud: “Millest sa aru ei saanud? Küsiti KESKMIST vanusevahet! 6-7 kuud on keskmine vanus!”

Sellele kõigele järgneb juba korralik võistlus, kus mitmed külastajad rõõmustavad stiilis “Meie Linda-Charlotte ei ole veel poole aastanegi, aga juba tahab esimesi sammukesi teha!” Ühesõnaga klassikaline klaviatuurivõitlus, mida tänapäeval kommentaariumites ja foorumites ikka teha armastatakse.

Selle kõige peale panin vastava foorumiakna muidugi kinni, saades ise veelkord kinnitust, et ei tasu tõesti enda pead igasuguse tühja-tähjaga koormata. Põhiline on see, et beebi ise on rõõmus ja küll nad kõik arenevad omas tempos. Kuni ükski arstitädi ei ütle, et nüüd mingist arengufaasist on Beebi maas ja sellega peaks tegelema, ei tasu ka ise pea ees kuhugi internetimülgastesse diagnoose ja muresid otsima minna.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kes areneb 6 kuuga rohkem – isa või beebi?

Meie Beebi on märkamatult saanud 6-kuuseks. Kuigi selle aja jooksul on ühest väikesest magavast pambust kasvanud välja juba täitsa aktiivne tegelane, tunnen kohati, et viimase poole aastaga olen ehk veelgi enam arenenud ja õppinud hoopis mina.

Kui väikelaste esimeste elukuude arenguetappide kohta leiad internetiavarustest ilmselt tuhandeid artikleid, siis milliseid õppetunde ja avastusi kätkeb suur elumuutus endas isade jaoks?

Sa ei ole enam vankriga liikudes teistele (ega beebile) ohuks

Ma mäletan esimest paari päeva, kui beebiga lõunauneks õue jalutama läksin. Iga äärekivi ja trepiaste tundus Munamäe kõrgune ja juba 10 meetrit enne takistuseni jõudmist mõtlesid, et siia meie kena jalutuskäik nüüd jääbki.

Samuti ei mõistnud ma, miks need vankrirattad kuidagi pöörata ei taha ning iga väiksemgi manööver tähendas, et esirattad vähemalt meetri kõrgusele tõusid. Kõrvalvaatajad samal ajal kõrval imestamas, et miks see kohmakas isa oma beebivankriga Simple Sessioni trikke imiteerida üritab.

Nüüd on lood õnneks vähe paremad ja väike äärekivi või auguline tee ei tähenda, et beebi samal ajal vankris üles-alla lendlema hakkaks.

Sa oskad beebide vanust peale vaadates hinnata

Kui veel möödunud suvel oleks keegi näidanud mulle pilte 2-kuusest ja 2-aastasest lapsest ning palunud pakkuda nende vanust, siis oleks ma ehk kergelt mühatanud ja öelnud: “Noh, suht vastsündinud tunduvad mõlemad.”

Nüüd on lood aga pisut teisiti. Kogu beebimaailm ei ole enam päris tume maa ja kui enda või elukaaslase Instagrami feedis mõni beebipilt silma jääb, siis vanuse pakkumisel ma enam päris häbisse ei jää. Naise pilk on minu silmast küll veel kogenum, aga nii palju ma siiski juba olen õppinud, et kui beebi veel istuda ei oska, siis “Mitmendas klassis ta juba käib?” tema vanematelt küsida ei tasu.

Aasta tagasi oleks ma selle pildi pealkirjaks pannud midagi stiilis “Naeratav laps, eeldatav vanus vahemikus 2 kuud – 2 aastat”. Nüüd on emotsioon seda pilti vaadates aga umbes selline “Oi vaata, kui suur tüdruk meie 6-kuune beebi juba on!”

Mida osavamaks sa mähkmete vahetamises muutud, seda keerulisemaks beebi selle protseduuri teeb

Siinkohal meenub seik sünnitusmajast, kui beebi meid ühe esimese pruuni üllatusega rõõmustas. Meie olime seepeale muidugi ähmi täis, koorisime end ja beebit täitsa paljaks ning nii me siis seal duši all kolmekesi Aadama ja Eeva ülikondades rõõmsalt sulistasime.

Nüüd, kui säärased üllatused juhtuvad vähemalt 2-3 korda päevas, siis sellist pidulikku protseduuri alati ette võtta ei suudaks ega tahaks. Õnneks on inimesed õppimisvõimelised ja kogu mähkmevahetus on minu ja naise poolelt juba oluliselt nobedam ja osavam.

Paraku on nobedamaks ja osavamaks muutunud ka Beebi. Kui esimesed kuu-kaks võisid sa mähkmetega pusida mitu minutit ja poolunes beebi ei teinud seepeale teist nägugi, siis nüüd läheb põhiline aur mähkimislaual hoopis väikese maailmaavastaja kinnihoidmisele.

Lapsevanemad ilmselt mõistavad millest ma räägin. Neile, kes sellisesse elufaasi veel jõudnud pole, võin lühidalt öelda, et ühe pooleaastase beebi mähkimislaual kinnihoidmine sarnaneb oma olemuselt ehk mõnel küla jaanipeol nähtule. Sina oled antud juhul kurja turvamehe rollis. Takistad üht jäärapäist tegelast, kes korduvalt juba ürituselt välja on visatud, kuid visa hingena ikkagi üle aia tagasi jaanilõkke äärde pääseda soovib. Sa võid talle küll seletada, et proovime nüüd paigal püsida või teda üht- ja teistpidi kinni hoida. Kui aga üks kindlameelne kodanik (olgu selleks siis beebi või külasimmani puhul nokastanud taadikene) on otsustanud, et tema oma soovitud kohta pääsema peab, siis üldjuhul ei takistada teda ei vallid ega kraavid.

Kelle jaoks jutt väga metafoorseks läks, siis lapse kontekstis tähendab see seda, et hetkel, kui vanem hakkab beebi mähkmeid külgedelt kinni panema, otsustab sinu armas järglane 90% kordadest, et just nüüd on õige hetk kõhuli pöörata ja oma mänguasja poole küünitama hakata. Ning kui te oma beebit sel õndsal üritusel takistada üritate ja tagasi selili tirite, võite kindel olla, et vastu tuleb üks pahane jorin, mis tahaks kurta, et miks sa mul elada ei lase.

Lõpetuseks võin boonusfaktina lisada, et sarnane Heiki Nabi maadlusvõtete kasutamine on vajalik ka igapäevasel õueminekul, kui talveriiete selga ajamine beebile ühe suure piinamismeetodina tundub ja sina põgeneda üritavat jõmpsikat kinni üritad hoida.

Lapse riietamine in a nutshell

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kui keeruline on värsketel lapsevanematel Tallinnas korterit leida?

“Maalilised vaated Õismäe ringile!”, “Kesklinn kiviviske kaugusel!”, “Klientide lemmik!”, “Vaikus ja rohelus keset suurlinna melu!”. Kui oled ühel hetkel otsinud endale uut elupaika kas üürikorteri või päris oma kodu näol, on need laused sulle ilmselt tuttavad.

Kuigi nende loosungite puhul tundub, et kodu soetamine on Tallinnas puhas lust ja lõbu ning valikus on ainult head ja veel paremad häärberid, siis milline on kinnisvaraturu hetkeseis pealinnas tegelikult?

Ütlen kohe ära, et ei pretendeeri alljärgnevas tekstis absoluutsele tõele, vaid vahendan läbi kerge huumoriprisma enda seniseid kogemusi. Nimelt hakkas meie pere uue aasta tulekuga aktiivsemalt otsima ka päris oma pesa ning sirvides ligi kuu aega igal hommikul ja õhtul kv.ee, city24.ee ning teisi sääraseid portaale, olen täheldanud nii mõndagi.

Esiteks, need eelmainitud sloganid. “Väga omanäoline korter” tähendab üldiselt seda, et eelnevad 50 aastat on seal suure tõenäosusega sees elanud kellegi vanaema või vanaisa ning hetkel vajab elupaik nii seest kui väljast kapitaalset remonti. Valge linik teleka peal, nõukaaegsed vaibad seintel ning pragunev rõdu aka mooside hoidmise ladu võivad küll anda mõnusat antiikset vibe’i, aga oma värske ilmakodanikuga sinna elama siiski ei kutsu.

“Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.”

Teiseks, korterid ja majad, mis reklaamivad end “klientide lemmikuna” on miskipärast müügil püsinud juba pool aastat kui mitte enam. Seepeale tahaks kohe küsida, et mille põhjal need häärberid klientide lemmiku tiitli endale võitnud on? Kas kõik need 6 kuud on sajad inimesed korteri ukse taga järjekordi moodustanud, elamise üle vaadanud, siis joovastunult “See on küll minu unistuste kodu!” hüüdnud, aga miskipärast siiski ostutehingust loobunud?

Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Soovitan neid sõnu võtta umbes nii, et usud veerandit ja saad ikka poolega petta. Ehk siis, isegi kui rand võib linnu-lennult tõesti näiteks kilomeetri kaugusel olla, on sinna reaalselt saamine keeruline, sest seal läheduses pole korralikke kergliiklusteid. Lõpuks loksud ikka bussi või trammiga 15 minutit, et seejärel veel pool tundi jalutada ning viimaks läbi võsa ja pimeduse oma ihaldatud kohvisõõmu või koogitükini jõuda.

Neljandaks, kõik need uusarenduste maalilised pildid, kus naabriteks lubatakse vaid sõbralikke loovinimesi, kelle peres kasvavad kaksikutest poeg ja tütar. Neile seltsiks lustivad aias veel kuldne retriiver ja väike papagoi, kes kõiki ümbruskondseid lõbusalt koju tulles tervitab. Kes siis ei tahaks selliste inimestega igaõhtuselt veini või kohvi mekutada, mõnusalt grillida ja päevauudiseid vahendada? Lapsed saavad samal ajal aias tuulelohet lennutada ning mudellennukitega mängida. Ilus, kas pole?!

Paraku sattusime just eile ühe säärase uusarenduse juurde, kus juba esimene maja ka püsti oli. Ning ausalt öeldes olime mõlemad sinna jõudes hämmingus ja küsisime üksteiselt, et kas me oleme ikka õiges kohas? Nimelt ei näinud too värskelt ehitatud maja kuulutusel lubatule nüüd üleliia sarnane välja ja mina asetanuks selle fassaadi pigem Mustamäe või Õismäe paneelmajade vahele kui linna tuiksoone kõrvale.

Uusarenduse kõrval paiknev mängunurk koosnes piltlikult öeldes ühest mõnekümne eurosest plastikust liumäest ning laste rõõmsate kilgete asemel kostust sealt hoopis meetri kaugusel parkivate autode mürin. Okei, eks sedagi kanti ilmselt veel täiendatakse ja arendatakse, aga ettevaatlikumaks too visiit meid muutis küll. Nii et siit ka soe soovitus kõikidele praegustele ja tulevastele korteriostjatele. Käige oma uut potentsiaalset kodukanti vaatamas nii kõleda ilmaga kui võimalik. Praegune aastaaeg, kus väljas läheb umbes nelja paiku pimedaks ning õhtul sajab taevast alla ebamäärast ollust, annavad selleks suurepärase võimaluse! Sest just sellise ilma ja oluga tuleb sul leppida aastas vähemalt 8 kuud ja nii saad palju parema ettekujutuse, milline üks tavaline hall argipäev uues potentsiaalses kodukandis välja võiks näha:).

Meie aga jätkame vaikselt oma koduotsinguid ja kui kellelgi peaks silma jääma Tallinna piires 3-toaline elamine, mille ostuhind ei alga numbriga 2 või 3, siis oleme tänulikud iga vihje eest.

“Kuidas olla isa?” tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Siin teki all küll uut kodu ei paista”

6-kuuse beebi kiri isale

Need, kes minu blogi pikemalt on jälginud, mäletavad ehk postitust, kus panin kirja mõtted, mida sooviksin tütrele edasiseks eluks edasi anda. Kui toona oli Beebi vaid ühekuune, siis nüüdseks on ta meie päevi naeru ja nutuga täitnud juba ligi pool aastat.

Et sellise väärika tähiseni jõudmist kuidagi meenutada, hakkasin ühel päeval mõtlema sellest, mida küll väikesed beebid meile öelda tahaksid, kui nad vaid rääkida oskaksid? Mõned teist ehk teavad sellist “suurepärast meistriteost” nagu Look Who’s Talking, kus John Travolta ja üks naine, kelle nime ma ei mäleta, kasvatavad üheskoos last. See laps ei ole aga mingi tavaline beebi ning kõiki tema mõtteid saavad filmi vaatajad ka pealelugeja hääle abil kuulda. Õnneks või kahjuks päriselus selline asi ei toimi, aga ilukirjanduslikus võtmes oleks ehk tore fantaseerida, mida beebid meile siiski öelda tahaksid👇.

Hoiatus! Alljärgneva puhul on tegu fiktsiooniga ja nii üllatav kui see ka poleks, siis tegelikult meie beebi veel kirjutada ega rääkida ei oska.

“Nonii, nüüd panen ma kõik oma mõtted kirja!”

Tšau issi,

Ma täpselt ei tea, kaua ma nüüd sinu ja emmega elanud olen, aga nii palju ma mäletan, et kui me sünnitusmajast koju tulime, oli ilm palju soojem. Nüüd topite te mind õue minnes iga kord paksult riidesse ja ausalt öeldes mulle see riietumisprotsess eriti ei meeldi. Aga kuna sina ja emme panete ka alati jope ja salli selga, siis ju on see hetkel vajalik.

Üldiselt te mulle täitsa meeldite ja kuigi ma kohati arvan, et ma saaks üksi ka täitsa kenasti hakkama, siis tegelikult tuleb mul nutt ja üksildus päris ruttu peale, kui sina või emme teises toas olete.

Kui mina ja emme oleme koos sisuliselt iga päev, siis sellest ma täpselt aru ei saa, miks sina 5 korda nädalas juba hommikul kodust ära pead minema. Emme palub mul sulle küll akna peal ilusti lehvitada, aga see, kuhu sa täpselt edasi lähed, on minu jaoks natuke segane. Vähemalt koju tulles oled sa rõõmus ja lehvitad mulle vahvasti – see mulle meeldib! Siis sa näitad mulle mänguasju ning üritad vist seletada, et sellepärast sa vahepeal ära käidki, et mina endale uusi kaisumõmmisid ja lutte saaksin.

Üks asi, millest ma veel väga aru ei saa, on kogu see söömise värk. Kui emme piim mulle väga meeldib, siis sinu näpud miskipärast nii hästi ei maitse. Nii et, kui vähegi võimalik, proovi teha nii, et ka sealt see maitsev piim välja hakkaks tulema. Viimasel ajal olete te mulle lusikaga ka mingeid värvilisi püreesid sisse kühveldama hakanud. Need on küll natuke imeliku maitsega, aga vähemalt teevad kõhu täis. Ja miks sina ja emme iga õhtu hoopis mingeid teisi asju sööte? Ma loodan, et mina ka varsti neid emme-issi sööke proovida saan.

Mõni soovitus oleks mul sinule ja emmele veel. Kuna ma ise veel kõndida ei oska, siis mulle väga meeldib, kui te minuga vahepeal õue lähete. Isegi, kui ma algul pahandan, siis on see sellepärast, et ma olen toas juba liiga ära väsinud. Ega ma täpselt aru ei saa, kui kaua ja kus te täpselt minuga jalutate, aga õues on hea värske õhk ja uni on seal palju magusam kui toas. Vahepeal ärkan ma aga hoopis mõnes võõras kohas ja siis olen ma natuke segaduses. Ma võin küll natukene aega ka mõne teise onu või tädi süles olla, aga kõige rõõmsam olen ma ikkagi sinu ja emmega oma kodus. Seal on mulle kõik tuttav, minu kaisujänku on siin ning teie oma imelike nägude ja häältega olete ka vahel päris naljakad.

Ma saan aru, et sina ja emme tahate vahel natuke ka omavahel rääkida ja televiisorit vaadata. Aga miks te minul üldse seda värvilist ekraani piiluda ei luba? See tundub palju huvitavam, kui see ilane koer, mille ma juba 100 korda läbi närinud olen. Kui suuremaks saan, siis kauplen kindla peale teilt päris oma teleka välja.

Ja lõpetuseks see une värk. Miks te iga õhtu mind sinna pulkadega puuri topite ja ise seda beebivoodiks kutsute? Kas te pole juba aru saanud, et teie pehmes voodis emme ja issi vahel on mul palju parem magada?

Meie pere tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Beebi pidupäev, kui ta sai segamatult suurt ekraani vahtida

Kas tööl käimine on isade jaoks õnnis puhkus?

Kui on üks viis, kuidas kindlalt oma elukaaslasega tülli minna, siis kutsu ta pärast pikka päeva köögilaua taha ning asu temaga väitlema teemal “Kumma roll sinu arust keerulisem ja väsitavam on – kas töölkäiva isa või lapsega kodus oleva ema oma?”.

Teine hea viis, kuidas kalli naise vererõhku tõsta, on uksest sisse marssides väsinud silmadele teatada: “Oh, sa ei kujuta ette ka, kui raske ja kurnav päev mul just tööl oli!”. Praktikas ma neid lauseid siiski katsetada ei soovita, aga väikese arutelu ema-isa rollidest avaks siinkohal siiski.

Enamikes peredes on vast tänapäevaks kadunud see arusaam, kus mehe ainus roll on tööl käia ja leib lauale tuua, pärast mida saab ta tagumiku diivanile visata ning õlu näpus telekat vaatama hakata. Naine kasvatagu samal ajal last, hoidku kodu korras, tehku söök valmis ja hoidku jumal, kui tal peaks mõni isiklik ambitsioon või huvi väljaspool kodu nelja seina olema. Isa võib lapsega tegeleda siis, kui tal tõesti energiat natuke üle juhtub olema ning telekast parasjagu midagi tarka ei tule.

Selle asemel on ema-isa rollid tänapäeval heas mõttes ühtlustumas ning lapse kasvatamist nähakse ikkagi tiimitööna, mis minu hinnangul on kindlasti positiivne nähtus. Kuidas aga “vaesed mehed” selle ühiskonna nihkega toime peaksid tulema? Nagu öeldud, see mis vanasti oli okei, tänapäeval enam pigem ei päde ning pärast kurnavat tööpäeva tuleb kodus natuke ka isa mängida.

Teate ju küll neid tööpäevi, kus koju jõudes millekski energiat ei ole ja ainus asi, millega keha ja aju jõuab tegeleda, on Netflixist lemmikseriaali neljandat korda ülevaatamine. Need, kes lapsevanemad pole, ei kujuta ilmselt ettegi, kuidas sellistel õhtutel peaksid sa leidma veel jõudu, et 3-4 tundi ka väikesele ilmakodanikule enda tähelepanu jagada.

Happy wife, happy life

Mis seal salata, eks enne lapse sündi oli ka endal väike hirm selle ees, et kuidas töö- ja pereelu ühildamine täpselt õnnestub. Enda puhul olen aga tähele pannud seda klišeed, et “kes palju teeb, see palju jõuab”. Mitte, et töölkäiva isa roll nüüd midagi erakordset oleks, aga varasema diivanil laisklemise võid mõneks ajaks ära unustada küll. Tulebki lihtsalt peas prioriteedid ümber seada, et kodus oldud aja jooksul võiks sinu tähelepanu suures osas ikkagi kuuluda naisele ja lapsele. Kui seda balanssi hoida suudad, oled sa lõpuks ka ise õnnelikum. Töölkäivad isad-emad vast teavad, et unetute ööde ja väsitavate päevade puhul ununeb see kurnatus ära hetkel, kui koduuksest sisse astudes sinu poole piiluvaid rõõmsaid lapsesilmi näed.

Töötava isa rollist rääkides meenus mulle ka Tõnis Niinemetsa tsitaat “Hommik Anuga” saates, et tööl käimine on tema jaoks tegelikult omamoodi puhkus. Eesti Päevalehele lisas sama mees ka ühe seisukoha, mis mulle isiklikult vägagi sümpatiseeris: “Paratamatult on [emadel] väsitav olla kodus nelja seina vahel, vestluspartneriteks alla kolmeaastased inimesed. Seda nähes saad aru, et kuskilt otsast tuleb hoogu maha tõmmata. Kui lähed koju ja vaatad, et täna pole jõutud asju ära koristada, siis saad aru, et vist oli keeruline päev. Ei ole nii, et kodusolek on ainult pillerkaar. Üks hetk hakkad aru saama, et teatud vanuses lastega ei ole ema amet sugugi lihtne. Selleks peaksid kõik isad seda vähemalt üks nädal proovima. See on päris kontimurdev ülesanne.”

Ma olen nende seisukohtadega vägagi nõus, sest isegi, kui isa tunneb end kohati väsinuna, peab ta meeles hoidma, et kodust last kasvatava ema roll on samuti ülimalt suur töö ja ka temal on õigus puhkusele. Seega, töölt koju tulles proovi oma ego pisut alla suruda ja ulata naisele abikäsi, olgu see siis kodutöödega või lapse “kantseldamisega” – happy wife, happy life, eksole?

“Kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka!”

Ja need mehed, kes ikka tahavad natuke moka otsast kurta, et kurat pärast tööd võiks ikka lasta mul puhata ka, siis proovige võimalusel võtta nädal või kaks…fuck it, miks mitte isegi kolm või kuus kuud (lapsehoolduspuhkuse jagamine seda ju võimaldab) ja sättige elu nii, et teie võtate enda hoolde kõik kodutööd ja lapse kasvatamise. Nii olgu tagatud, et õhtul, kui naine töölt koju tuleb, on toit laual, tolm võetud, prügi välja viidud ning lapse silmad ja mähkmed sealjuures kuivad. Olen võrdlemisi kindel, et saate vaid mõne päevaga aimduse, et ega üks suur nunnu roosa õhupall see igapäevaelu beebiga kodus ikka ei ole.

Teisalt toimiks säärane eksperiment suure tõenäosusega ka vice versa. Ehk kui lapsehoolduspuhkuse ajast ka ema mõneks kuuks töölainele saata, näeb vast temagi, et isegi, kui esialgu võib tööle minek tunduda päris hea vahelduse ja ahvatlusena, siis mõne aja möödudes, kui tekib sisse juba teatav rutiin, suurem koormus ja stress, ei ole alati lihtne koduuksest sisse astudes hea vanema nuppu automaatselt sisse lülitada.

Lõpetuseks tuleks tagasi ka pealkirjas esitatud küsimuse juurde – kas lapse kõrvalt tööl käimine on siis omamoodi puhkus? Enda kogemuse põhjal vastaksin sellele “jah” ja “ei” üheaegselt. Ühest küljest on töölkäival lapsevanemal tõesti see eelis, et ta saab pereelu rutiinist tihedamalt välja ning kui sul vähegi vedanud on, saad ju suures osas tööl tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub, milles sa end kasulikuna tunned ning kus sinu kõrval leidub loodetavasti ka tore kollektiiv. Teisalt, nagu öeldud, olgu su töö ükskõik kui tore, kuhjuvad aeg-ajalt pinged ja stress igal ametikohal ning alati ei pruugi olla lihtne töömõtete kõrvalt otse idüllilisse pereellu sukelduda.

Minu soe soovitus olekski see, et isegi, kui ema või isa mõtleb vahel oma peas, et kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka, siis tegelikult on omad head ja vead ning rõõmud ja mured mõlemal rollil – nii beebiga kodus oleva vanema kui töölkäiva vanema omal. Häid ja halbu päevi tuleb ette mõlemal puhul. Oluline on seda lapsevanematel mõista, üksteist toetada ja küll säilib siis ka harmooniline mehe ja naise ning õnnelike lapsevanemate suhe:).

Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Cheers!

Hea isa peab vahel sõpradega õlut jooma ning hea ema sõbrannadega veini mekutama

Viimasel ajal olen märganud, kuidas erinevad pered katsetavad tarkvanem.ee lehelt leitavat nädalakava ning mulle ausalt öeldes väga meeldib, et säärane teema üles on võetud. Nagu mu kallis naine ka hiljuti ütles, siis “lapse kasvatamine on 92% ajast väga tore ja lahe, aga vahel ajab mõni asi ikka natuke närvi küll.”

Usun, et nii mõnigi lapsevanem noogutas siinkohal mõttes kaasa, sest kui suures plaanis annab lapse kasvatamine ja tema arengu jälgimine sulle palju suurepäraseid emotsioone, siis kahtlemata tuleb aeg-ajalt sisse ka perioode, kus tunned, et tass on pooltühi ja energiat eriti millekski ei jagu. Kuna aga 4-kuusele beebile on hea ja halva käitumise piire väga raske seletada ja temal veel keerulisem neid piire mõista, siis tundub kõige lihtsam muuta hoopis enda tuju ja seda, kuidas sa erinevatele olukordadele reageerid.

Muidugi on raske kõiki olukordi positiivsena näha, kui ööuni on pehmelt öeldes poolikuks jäänud. Aga sel hetkel, kui väsimus ning sellest tulenev kehvem tuju tahaks peas närvid krussi ajada, saad sa ju tegelikult ratsionaalselt aru, et ega su 4-kuune beebi meelega sind öösel 5 korda üles ei ajanud. Kuidas siis säärastel puhkudel see ratsionaalne mõistus kuskilt sügavast ajusopist üles leida?

Vastus sellele küsimusele on teoorias lihtne, praktikas ehk pisut keerulisem. Üldiselt usun, et iga lapsevanem võiks püüelda selle poole, et neil oleks mõni huvi või tegevus ka väljapool kodu nelja seina. Nagu öeldud, pakub lapsevanemaks olemine sulle suurema osa ajast mitmeid lõbusaid ja ainulaadseid hetki, aga sel momendil, kui lained pea kohal kokku löövad, oleks hea, kui mõlemal lapsevanemal oleks oma võimalus ja viis, kuidas pinged maha laadida ja kasvõi 5 või 10 minutiks emme/issi rollist välja astuda.

Kuidas pingeid maandada?

See, kuidas see pingete mahalaadimine täpsemalt välja näeb, oleneb juba iga lapsevanema enda vajadustest ja võimalustest. Mõnele piisab ühest külmast dušist või soojast vannist rahus ja vaikuses. Teisel on vaja mõneks päevaks pimedasse metsa telkima minna. Kolmas tahab end välja rahmeldada trennis. Neljas saab kokku sõpradega, ajab natuke lolli juttu, kuulab teiste muresid ja tõstab ehk paar klaasigi.

Mis iganes see viis on, olen ma üpris veendunud, et kui olete korra oma zen-maailmas ära käinud ning hetkeks emme/issi rollile “off” nuppu vajutanud, tulete koju tagasi veel rõõmsamana, vaatate oma last ja kaasat mängimas või magamas ning saate aru, kui vedanud teil tegelikult on.

Enda näite puhul võin öelda, et see, milline pingete maandamise viis parasjagu sobiv on, sõltub täiesti päevast. Ega igal õhtul ei saa ju kodus öelda, et tšau, ma lähen nüüd sõpradega jalgpalli vaatama ning õlut jooma, vaadake ise, kuidas magama saate ja ma tulen juba siis, kui kodus valitseb õnnis vaikus. Näiteks tavalisel tööpäeval võib tihti imesid teha ka see, kui mõlemad lapsevanemad saavad korra rahulikult pesus ära käia ja vannis ehk mõne lehekülje raamatutki lugeda. See 15-20 minutit mõlema vanema jaoks leida ei tohiks ju olla eriti suur kunst.

Ja naised, uskuge mind – isegi, kui te arvate, et laps kuidagi teieta ei funktsioneeri, siis küll tuleb ka kõige saamatum isa oma lapsega paarkümmend minutit toime ja lõpuks on see kasulik teile kõigile kolmele. Ema saab natukene rahulikult omapead olla, vannitoast väljub ka mehe jaoks õnnelikum naine ning laps õpib samal ajal tundma seda karvast onu, kes kogu aeg emme kõrval tolgendab ja end miskipärast “issiks” kutsub.

Meie tegemistega saad kursis olla ka Instagramis ja Facebookis.

Proovige oma (veini)klaasid ikka pooltäis hoida