Ma olen ikka täitsa pehmoks muutunud

Tabasin end eelmisel nädalal mõttelt, et isadus on mind päris märkimisväärselt “pehmemaks” muutnud. Ja ma ei räägi siinkohal suurenevast vöökohast, kuigi ka antud valdkonnas olen mõned aastad tagasi kindlasti paremaid päevi näinud. Nimelt olen märganud, et kogu maailma mured ja igasugused kurvad lood, mida jõulu eel erinevatest abivajajatest räägitakse, lähevad mulle korda rohkem kui eales varem.

Ma ei väida, et enne lapse saamist olin ma nüüd jääkülma südamega klassikaline macho-mees, kes hommikusöögiks mootoriõli jõi, seejärel garaaži autot putitama läks ning õhtuks kuuspaki õlut ära jõi ja valitsust kiruma hakkas. Olin ma ju ka enne lapse sündi pigem “loova inimese” väärtustega, kuid nüüd märkan aina enam, et kui kuskil jääb silma mõni lugu, kus üheks pooleks on laps, lapsevanem või isegi loom, kelle eluteele on tulnud mõni takistus, läheb minu süda härdaks ja silmad tahavad vägisi märjaks kiskuda.

Esimeseks näiteks sel kolmapäeval nähtud “Pealtnägija” lugu koaaladest, kelle tervisele ja elukeskkonnale Austraaliat laastavad maastikutulekahjud suurt ohtu kujutavad. Loo lõpus toodi välja, mida kõike ka meie siin väikses Eestis selliste asjade vältimiseks ja ennetamiseks teha saaksime ning muidugi hakkasid ka ise tõsisemalt mõtlema sellele, millise keskkonna meie oma lastele ja tulevastele põlvedele pärandame. Kahtlemata on säärased probleemid teada olnud ka varem, aga paratamatult läheb see lugu veelgi rohkem korda, kui samal ajal vaatavad sulle otsa oma tütrekese kaks süütut silmakest, kellele ikka tulevikus kõige-kõige paremat tahaksid.

Isahormoonid (?!) möllavad

Teine näide on möödunud nädala lõpust, kui töö raames toimunud seminari käigus näidati meile kahte videot lastest, keda on ühel või teisel põhjusel taga kiusatud. Esimene lugu oli Downi sündroomiga väikesest poisist, kes löödi oma jalgpallitiimist välja, sest ta oli pisut agressiivne ega osanud oma tundeid sõnades väljendada. Teine lugu rääkis 10-aastasest tüdrukust, keda tema nahavärvi tõttu taga kiusati ning teistel lastel temaga mängimine keelati. Kuna mõlemad lapsed olid ühte- või teistpidi seotud kohaliku jalgpalliklubiga, kutsus see sama klubi need lapsed tutvuma nende meeskonnaga, kus siis väike poiss ja tüdruk said tutvuda enda iidolitega ja nad võeti tuhandete inimeste poolt väga soojalt vastu. Nii ütleski näiteks Downi sündroomiga poisi ema, et see, mida jalgpalliklubi tema poja heaks korraldas, osutus lõpuks väikese Woody elu parimaks päevaks.

Ja mida mina nende videote nägemise järel tegin? Pidin endalegi ootamatult võitlema sellega, et mitmekümne inimese ees mitte valjult nutma hakata, kuigi kurgu põhjast tahtsid delfiinihääled välja pääseda. Sama lugu on aeg-ajalt hommikul tööle minnes, kui sotsiaalmeedias või uudistes mõni lugu väikeste ilmakodanike kurvast saatusest silma jääb ja sina siis seal bussiistmel kahe niiske silmaga istud. Ma pole ise veel lõpuni aru saanud, miks mu keha (ja silmad) viimasel ajal nii reageerivad, aga üheks põhjuseks on kindlasti see, et isasüda hakkab ikka paratamatult mõtlema, et mis siis, kui minu enda lapsega midagi säärast juhtuks?

Teine põhjus, mille mu aju genereeris, on vast see, et kui emade puhul räägitakse palju emotsioonidest ja hormoonidest, mida rasedus, sünnitus ning lapsevanemaks saamine vallandavad, siis seda, kuidas samad sündmused isa ajukeemiat mõjutavad, ma eelnevalt väga uurinud polnud. Ja ega sellest vist väga palju kirjutatud pole ka. Kiire guugeldamine siiski näitas, et õnneks või kahjuks pole ma ainus hull ja neid, keda säärased “probleemid” valdavad, leidub veel. Nii et jah, ega siin polegi midagi muud teha, kui aktsepteerida, et nüüdsest olen ma natuke “pehmom” ja worst that can happen, on see, et Jõulutunnel ja muud säärased projektid saavad edaspidi minult pisut suurema tähelepanu. Samuti olen ma iga kell pigem see “pehmo”, kelle jaoks tema tütre naeratus on maailma kõige armsam asi ja kes ei karda näidata oma tundeid, külvates oma last kallistuste ja armastustega pidevalt üle. Teine variant on muidugi see, et ootad ülikooli lõpuni, kui tütrele esimest korda vaikselt mühkad: “Noh, kallis ja tubli oled.”

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kui palju lapse saamine maksab?

Ma ütlen ausalt, et aasta tagasi ei oleks ma pealkirjas esitatud küsimusele osanud vastata eriti midagi ja kuna pimeduses ekslevaid tulevasi lapsevanemaid leidub praegu ja tulevikus ilmselt veel, mõtlesin heita valgust väiksele tabuteemale nimega raha. Nii et need mehed ja naised, kes ühel hetkel avastavad end vannitoast kahe triibuga rasedustesti silmitsemas ja seepeale Google’isse “how much does having a baby cost?” löövad, siis siit postitusest leiate ka ühe Eesti pere puhtalt subjektiivse ja isiklikule kogemusele tugineva arvamuse👇:

Alustuseks ütlen kohe ära, et kogu see beebibisness on tänasel päeval kasvanud päris suureks ja laiaks ning väga lihtne on kogu sellesse pulli end ära kaotada. Muidugi tahad ju oma võsukesele parimat, aga kus läheb see mõistlikkuse piir? Kui sisuliselt iga beebivanker ja turvatool lubab, et ta on läbinud kõikvõimalikud turvatestid ning just nende tooteid kasutades astub su laps tulevikus 30% suurema tõenäosusega ülikooli, siis mille põhjal sa otsustad, kas soetada endale 100€ või 1000€ maksev vanker?

Ega mul sellele kõigele ühte kindlat vastust ei ole, aga kui meil siin üldiselt aina enam võideldakse suure tarbimiskultuuri vastu, siis usun, et kogu beebimajandus on ka hea viis, kus oma ökojalajälge pisut vähendada. Ma ei ütle, et meie pere on siinkohal musternäidis, aga üldises pildis oleme proovinud hoida suunda, kus iga beebile selga ja jalga minev asi ei pea tulema otse poeletilt. Nii oleme näiteks beebivankri, lamamistooli ja mitmed riided ostnud nö “teiselt ringilt” või saanud mõnelt tuttavalt.

Näiteks BabyBjörni bouncer, mida olete ilmselt päris tihti ka meie beebipiltidel näinud, läks meile kasutatuna maksma 90€ ja on liialdamata olnud meie pere üks paremaid investeeringuid. Kiirelt guugeldades maksaks sarnane tool poes ligi 150€. Samamoodi ostsime kasutatuna Emmaljunga vankri, mis poes maksaks üle 1000€, kuid mille meie saime kätte 400 euroga – win!

Meie pere üks suuremaid abilisi – ergonoomiline babybouncer, kuhu lapse näiteks söömise ajaks kiikuma saad panna
#NotSponsored #WishItWas

Seega juba nende kahe näitega võid säästa üle 600 euro. Sama kehtib riiete puhul, mille kasutusaeg on beebi kiire kasvamise tõttu väga lühike ja tihti jõuab beebi mõnda ilusat 30 eurost riideeset kanda vaid 1-2 korda. Vahel jäävad need riided üldse kappi ja beebi ei jõua neid kanda kordagi. Seega on ka siin mõistlik silma peal hoida erinevatel gruppidel, kus vähekasutatud või üldse kasutamata beebiriideid müüakse ja nii saad jällegi tuntava kopika kokku hoida. Samuti teed rahalise poole kõrval väikese sammu ka mõistlikuma tarbimise suunas:).

Muidugi on meil ka mõned päris uued asjad (nt turvatool, kandekott, beebivoodi ja lutipudel), aga needki oleme tihti mõnelt sugulaselt või lähedaselt sõbralt nii-öelda beebikingiks saanud. Kui nii lahket suguvõsa või sõpru kohe võtta pole, siis tuleb muidugi kulutada enda rahakotti, aga ka siis ei pea alati vilkuvate reklaamide ning säravaimate (ja kallimate) brändidega kaasa minema – kuuldavasti magasin mina omal ajal nii mõnedki lõunauned ja autosõidud banaanikastis ning mingisuguseid füüsilisi ega emotsionaalseid traumasid ma tänasel päeval seetõttu täheldanud pole. Okei, enam pole ka kuumad 90ndad ja ilmselt banaanikast enam päris in pole, aga you get the point, eks?!

Mille peale siis üldse raha kulub?!

Ma julgeks öelda, et suurim kulu lapse esimesel eluaastal ongi kogu see pull, mille pead ostma juba enne beebi sündi. Aga nagu eelnevalt juba välja toodud sai, võid siin vastavalt võimalustele ja soovidele hakkama saada nii mõne tuhande kui mõnesaja euroga. Kuna vastsündinu toitub enamikel juhtudel ainult rinnapiimast, siis igasuguste püreede, kohukeste, kamapallide jms kulu peale sa esimesed pool aastat väga mõtlema ei pea (meie beebile õnneks rinnapiimabaar sobib – kui teie peres peaks tekkima “tissistreik”, siis tulevad mängu ka igasugused piimapulbrid).

Mänguasju pole me samuti vist ise ostnud seni mitte ühtegi, vaid saanud need samuti katsikule tulnud sõpradelt kingiks. Kas siis üldse millegi peale raha kulub?! Natuke ikka küll. Näiteks võiksid osta apteegist beebile D-vitamiini tilgad, aga selle saad ka enamasti vähema kui 10 euroga kätte. Üldse võid sa endale julgelt ära teha mõne apteegi kliendikaardi, sest sinna on sulle asja ka edaspidi, kui mängu tulevad nohurohud, probiootikumid ja kõik muu sinna põnevasse maailma kuuluv. Kõige suurem jooksev kuluallikas on aga suure tõenäosusega mähkmed, mida kulub julgelt vähemalt pakk kuus, kui mitte enam. Esimesed mähkmed saad kätte umbes 5 euroga. Sealt edasi kasvab hind iga suurusega samuti ca 5 eurot (aga selle eest saad ka rohkem mähkmeid – juhuu!) ehk esialgu üle 20 euro paki peale väga kuluda ei tohiks ja kui kollaseid kleebiseid kaubanduskeskustes märkad, võid ka need 20-30% odavamalt kätte saada.

Seega kulud esimene poolaasta üleliia suured ei ole ning need jooksvad väljaminekud peaks teoreetiliselt ära katma ka lapsehooldustasu, mis meie puhul on veel näiteks ~ 40 eurot (septembrist ja sealt edasi sündinud laste puhul on süsteem juba teine). Lisaks on riigi poolt ette nähtud sünnitoetus, mis tänasel päeval on 320 eurot lapse kohta. Selle eest saadki osta näiteks turvatooli või muud vajalikku:).

Lapse kasvades väljaminekud muidugi suurenevad ja ajapikku tekivad siia juurde erinevad huviringid, ehk mõned arstivisiidid ja muu säärane, aga usun, et pika peale planeerides ei pea sa olema mõne suurfirma CEO, et lapse peale kuluvaga üldplaanis toime tulla. Kindlasti on iga pere võimalused erinevad ja ette võib tulla igasuguseid ootamatusi, kuid mõistlik rahaplaneerimine koos erinevate riigipoolsete toetustega lubavad mul senise kogemuse põhjal öelda, et kui mõnel noorpaaril perelisa plaanis on, siis ärge rahaasjade pärast üleliia stressake. Lapsele on põhiline, et ta oleks perre oodatud ning tema vanemad rõõmsad. Ning ma olen päris veendunud, et 3-kuusel beebil pole suurt vahet, kas ta käru maksab 100 või 500 eurot ning kas ta ajab piima peale 3 või 30 eurosele riietusele.

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Vankriga jalutades targaks ja terveks!

Elu beebiga muudab paratamatult sinu elurütmi ning prioriteete ümber seades jääb tihti nii mõnigi eelnev hobi natuke tahaplaanile. Minu jaoks on üks suurimaid väljakutseid pärast lapse sündi olnud see, kuidas leida kõige muu kõrvalt aega, et käia regulaarselt trennis ning proovida hoida värskena ka vaimu (lugeda raamatuid, olla piisavalt värskes õhus jne).

Sest kuigi dad bod ehk kerge õllekõht on vist kohati taas moodi minemas, proovin ise sellest trendist veel mõned aastad hoiduda. Nagu öeldakse – terves kehas, terve vaim – ning ma usun tõsiselt, et see, kes suudab oma peas ja kehas asjad korras hoida, on lõppude lõpuks ka oluliselt parem ja õnnelikum lapsevanem enda võsukesele.

Pealtnäha ei tundu selle balansi saavutamisel ju midagi väga keerulist – kui tööpäev lõpeb tavaliselt kella 17 paiku, siis võiks enne uinumist jääda siia vahele veel 6 magusat tundi, kus võid teha, mida iganes hing ihaldab. Jah, ma võin ju minna otse töölt jõusaali/õue jooksma, käia seejärel pesus, teha tassike teed ning lugeda tunnikese küünlavalgel mõnda nendest kümnetest raamatutest, mis enne jõulude tulekut poelettidele jõudnud on. Siis on märkamatult kell 20.30, sööks veel midagi kerget, vaataks pisut telekat ja uinuks – lihtne eks?!

Aga EI, mu sõbrad. Tähelepanelikumad võisid juba märgata, et eelnevast loetelust puudusid sellised märksõnad nagu laps ja naine. Kuigi minu kallis elukaaslane on väga mõistev ja lubab mul soovi korral vabalt ka omi asju ajada, siis usun, et pikas plaanis ei mõjuks see peremudelile väga hästi, kui end trennis ja tööl ära väsitanud paps regulaarselt 4-5 korda nädalas kell 20.00 uksest sisse astub, naisele musi annab, lapsele korra tuti-pluti teeb ning siis ise surmväsinult voodisse pikali viskab. Samal ajal lootes, et ehk naine teie väikese tütrekese ka kuidagi unemaale kussutada suudab.

Et sellisel elurütmil ma väga pikka perspektiivi ei näe, mõtlesin välja lahenduse, mis võiks hästi sobida nii mulle, naisele kui Beebile. Midagi geniaalset ega maailmamuutvat selles plaanis ei ole, aga nagu öeldakse, siis tihti peitubki lihtsuses võlu. Nii et mehed (ja ka naised), kes sama mure käes on vaevelnud, siis trummipõrin….lahendus keha ja vaimu värskena hoidmiseks on Beebiga jalutamas käimine! Jah, nii lihtne see ongi!

Samal ajal kui Beebi vankris magab, saab issi teha kerget (aju)trenni

Nimelt olen viimasel ajal proovinud tööpäeva õhtuti ja nädalavahetuseti võtta vähemalt tunni-kaks, et naisele Beebiga müttamisest pisut puhkust anda ja titaga üks väikene tiir õues teha. Suures plaanis on selline plaan meie peres toiminud kenasti – kuna kella 18 paiku on Beebi niikuinii natuke väsinud, kulubki talle sel ajal ära üks väikene jalutuskäik, kus ta tunnikeseks silma kinni saab lasta ning seeläbi ka õhtul rõõmsam laps on. Mina saan aga samal ajal veeta aega oma väikese tütrekesega, teha täis oma vajalikud 10 000 päevast sammu ning kuna mõne aja möödudes muutus vaikuses kõndimine või SkyPlus’i hittide kuulamine pisut üksluiseks, olen enda jaoks avastanud erinevad podcastid, mis Beebi uinumise ajal kenasti aega mööda saata aitavad.

Seega omab lihtne jalutuskäik mitmeid suuri plusse meie kõigi kolme jaoks:

✅Naine, kes peab muidu suurema osa päevast Beebiga müttama, saab sel ajal olla pisut omaette ning mõtted mujale viia
✅Mina saan veeta aega tütrega, teha samal ajal kerget trenni ning värskendada vaimu läbi õues viibimise ja erinevate podcastide kuulamise
✅Beebi saab viibida värskes õhus, piiluda vankrist natuke oma kärujuhti ehk issit ning teha vajadusel üks väike uni

Ja kuna siinkirjutajal hakkab homsest nädalane puhkus, mõtlesin selle “elustiili” juurutamise jaoks endale välja ka väikese challenge’i. Nimelt proovin ma järgneva 7 päeva jooksul:

  • Teha iga päev vähemalt 10 000 sammu ehk kokku 70 000 sammu nädalas
  • Kuulata iga päev õues olles vähemalt tund aega mõnda huvitavat podcasti (soovitused oodatud!)
  • Lugeda läbi vähemalt üks raamat

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Minu elu kõige toredamad ja väsitavamad 90 päeva

Beebi S. sai nädala algul 3-kuuseks ning vaadates tagasi möödunud 90 päevale, võib vast öelda, et niivõrd sündmusterohket ja rõõmsat, kuid samas ka väsitavat 3-kuulist perioodi minu elus varasemalt olnud pole. Siin siis mõned tähelepanekud ja õppetunnid, mis ehk ka mõnd tulevast lapsevanemat suureks elumuutuseks ette valmistada aitavad👇:

1. päev: 9 ja pool kuud ootust on läbi ning pärast 16-tunnist möllu on Beebi lõpuks käes. Sünnitustoast väljudes öeldakse, et “tulge siis ikka varsti jälle!“. Naeratame viisakalt ja vastame: “Nojah, vaatame seda nalja.” Perepalatisse jõudes imetleme Mariiniga oma väikest maailmaimet kuni mingi hetk kõik kolmekesi ühte voodisse magama jääme.

2. päev: Kogu sünnitusprotsess ja muu palatis toimuv möll on võtnud piisavalt energiat, et ega päris kohale veel ei jõuagi, et nüüd oled mänginud end sellisesse olukorda, kus ühed väikesed silmad vähemalt järgmised 18 aastat just Sinule loodavad. Ööunne jäädes ja toatulesid kustutades hakkab Beebi ilmselt hirmust nutma ja seeläbi saad esimest korda reaalselt aimu, et edaspidi hakkavadki kõik teie otsused lähtuma just sellest väikesest printsessist, kes muust maailmast ööd ega mütsi ei jaga, kuid mingite sisemiste instinktidega just oma emmele ja issile loota teab.

3. päev: 10 minutit rahulikku söömist või duši all käimist? Kui seni tundus see igapäevaelu tavalise rutiini osa, siis nüüd hakkad aina rohkem hindama ja märkama ka selliseid väikeseid asju elus.

5. päev: Esimene nädalavahetus lapsevanematena – ütle head aega lihtsalt voodis lösutamisele! Kuigi Beebi esimestel elupäevadel väga nõudlik ei ole ning magab ka täitsa tublisti, siis selliseid hetki, kus naisega lihtsalt kahekesi voodis pikutad ja taustaks mõnda seriaali viiendat korda üle vaatad, enam lähiajal sa ilmselt ei näe. Need hetked, kus korteri beebiosakonnas on vaikus, proovid ära kasutada võimalikult efektiivselt – olgu see siis kodu koristamine, asjade sorteerimine, meilide vaatamine või trenniskäik.

Rahulik pereõhtu Netflixi seltsis? Pigem ei.

9. päev: Vaikselt hakkab kohale jõudma, et kuigi päevad Beebiga võivad tunduda pikad, siis nädalad ja kuud lähevad lõpuks ikkagi kiirelt. Proovi ühiseid hetki koos Beebiga jäädvustada! Meie tegime näiteks sel päeval ära esimesed “ilufotod” koos värske pereliikmega.

13. päev: Tekib meeldiv rutiin ja hakkad vaikselt sellele beebiasjale juba pihta saama. Mähkmevahetusel enam silm ka ei pilgu – pealuu sisse on juurdunud, et Karupoeg Puhhi pilt mähkmetel käib ettepoole ja Notsu pilt taha!

15. päev: Just siis, kui hakkad värske pereeluga harjuma ning iga väikest hetke nautima, on isapuhkus läbi ja nüüd on aeg tagasi tööle minna.

17. päev: Kardad, kuidas beebi- ja tööelu ühildamisega hakkama saad, aga kõik toimib täitsa kenasti! Öeldakse ju, et õnnelik inimene on see, kes läheb hommikul hea meelega tööle ning tuleb õhtul rõõmsana koju. Ühel päeval töölt koju jalutades tuleb see ütelus meelde ja mõtled endamisi, et nii lihtne see elu valem vist ongi!

30. päev: Iga kodust välja saamine on suur üritus ja paras organiseerimine. Beebiga nädalavahetuseks vanavanematele külla? Kui pealtnäha tundub see lihtne ülesanne, siis lõpuks on organiseerimist vaat et sama palju, kui kahekesi Aasiasse reisimisel. Võta kaasa turvatool. Võta kaasa käru, kus Beebi õues magada saaks. Võta kaasa puhtad mähkmed. Võta kaasa varuriided “kakastroofi” ennetamiseks. Võta kaasa mõni mänguasi, mis Beebit lohutada võiks. Jnejne. Lõpuks on asjade nimekiri ja kott nii pungil, justkui läheksid välismaale mitmeks kuuks elama.

45. päev: Prioriteedid muutuvad ja hakkad aina enam und väärtustama. Kui enne sättisid õhtuid tihti nii, et vaatad kell 22 algava jalkamatši ära ja sätid end südaöö paiku magama, siis nüüd hakkab tukk nii sulle kui Beebile peale tükkima juba Ringvaate keskel. Lõpuks venitate kuidagi AK spordiuudisteni välja. Parematel päevadel jõuad ära vaadata ka lotokolmapäeva, jalgpallimängu esimese poolaja või pool Netflixi sarjast.

60. päev: Tunned end kogu beebiasjade maailmas juba tõelise ninjana. Parimad mähkmed? No question – muidugi Huggies Elite Soft! Parimad riided? Need, mis mugavalt trukkidega kinni-lahti käivad! Parim unetekitaja? Õues jalutamine! Mitu D-vitamiini tilka beebile iga päev andma peab? Viis!

75. päev: Ärkad nädalavahetuse hommikul ja näed sõprade kaks tundi tagasi üles pandud Instagram story’sid mõnest baarist? Kui vanasti võisid seepeale tunda pisut “FOMO” (fear of missing out), siis nüüd hindad seda, kui saad mõnusalt kolmekesi ärgata, pannkooke ja kohvi nautida ning seepeale telekast “Hommik Anuga” peale panna. Kes oleks mõni aasta tagasi arvanud, et minu ideaalne pühapäeva hommik nüüd selline välja näeb? Mitte mina.

85. päev: Kinos on mõni hea uus film või teatris mõni huvitav lavastus? Kui enne võisid vabalt kasvõi kogu PÖFFi programmi ära vaadata, siis nüüd valid väga hoolikalt selle ühe filmi/lavastuse kuu peale, kui vanavanemad lapsehoidjaks kutsud ja ise natuke tuulutama lähed. Mis nendest teistest headest filmidest saab? Noh, loodame, et aasta pärast jõuavad need ka teleekraanile!

90. päev: Sa oled ära õppinud, et lapsekasvatamisel on nii paremaid kui halvemaid päevi. Isegi, kui mõnikord on see väike jõnglane tekitanud sulle väikese unevõla, armastad sa iga sentimeetrit temast ja imestad, kuidas selline kolmekuune Beebi sulle niivõrd hinge on pugenud. Sa saad aru, et kuigi ta rääkida veel ei oska, on ta sulle õpetanud ja meelde tuletanud elu suurimad põhitõed, nagu näiteks hetkes elamine ja selle hindamine. Sa mõistad ja tunnetad lõpuks mida tähendab unconditional love, sest oleksid iga hetk valmis selle väikse punnpõse jaoks kasvõi kuu ja tähed taevast alla tooma, pingutades iga päev selle nimel, et teie kõigi kolme tulevik ikka naeru, armastust ja rõõmu täis oleks!❤️

P.S. Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Noh, mis sa minult selle 3 kuuga õppinud oled?”

Meie Beebi on järgnevatel kuudel kui lõbusas joobes sõber?!?

Kuna meie Beebi saab nädala pärast 3-kuuseks, hakkasin huvi tundma, millised arengufaasid meid ees ootamas on ja kiire googeldamine lubab eeldada, et järgnevad kuud võiksid olla üks suur lust ja lillepidu🥳!

Nii, et kes pole meil seni julgenud külas käia, siis tundub, et nüüd on õige aeg – erinevad artiklid lubavad, et Beebi peaks 3.-6. elukuul olema suurema osa ajast ülimalt sotsiaalne ning lõbusas tujus. Juhuu!

Jällegi, muidugi on iga beebi erinev ja päris ette hõisata veel ei julge, aga kuna meie tütreke on ka seni täitsa rõõmsameelne plika olnud, ootan mõõduka elevuse ja optimismiga eelseisvaid kuid, kus muidu masendavana ja väsitavana tunduva pimeda talveaja aitab ehk mööda saata aina sagenev ning valjenev beebilalin- ja naer.

Beebi S.-il tunduvad ees ootavat põnevad ajad!

Toon ka siin välja mõned beebi 3.-6. elukuu arengufaasid, mille internetiavarustest leidsin ja mis vähemalt minu isasüdame panid küll härduma. Ning kas ainult minule tundub allolev kirjeldus sobilik ka mõnele sõbrale, kes on reede õhtul paar õlut lubanud ning end sellisesse lõbusasse olekusse sättinud?

Järgnevatel kuudel sinu beebi:

  • Hakkab valjult naerma ja kiljuma
  • Naeratab palju
  • Teeb aina rohkem häälitsusi ja üritab sinu kõnele vastata
  • Näitab, et ta naudib elu, siputades käsi ja jalgu
  • Talle meeldivad inimesed ja nendega suhtlemine aina rohkem
  • On ümbritsevast aina rohkem huvitatud
  • Võib öösel korraga 6-8 tundi magada
  • Üritab rippuvaid objekte puudutada, kuid ei saa neid enamasti kätte
  • Saab aru, et käed on tema omad ja hakkab oma sõrmedega mängima
  • Suudab asju lühikese aja jooksul käes hoida
  • Saab sinuga suhtlemisest ja naeratamisest niivõrd palju rõõmu, et hakkab seda tegema ka võõrastega

No kas pole mitte nunnu?! Mina lugesin neid ridu igatahes suure heldimusega ja ootan huviga, mida tütreke meile järgnevatel kuudel näidata kavatseb. Just täna öösel suutis Beebi näiteks magada järjest ca 7 tundi, mis on eriti hea uudis minu kallile Mariinile, kes pole alates augusti algusest vist nii pikalt järjest unemaal viibida saanudki.

Samuti on Beebi viimastel nädalatel hakanud aina rohkem toredalt “veiderdama” ja iseloomu näitama, mis tähendab, et kui ma töölt koju jõuan, meeldib mulle titakesega alustuseks pikemalt “juttu rääkida”. Ka endale on päris motiveeriv, kui Beebi sellele kõigele naeratuste ja häälitsustega vastab. Kõrvalt võib meie dialoog muidugi päris kummaline välja paista, aga meie saame oma jutud aetud ja päevase suhtlusvajaduse kätte:).

P.S. Seda, kuidas meil igapäevaselt läheb, näed ka Facebookist ja Instagramist.

“Noh, mitu unetut ööd teil juba olnud on?”

Kui siin-seal meie uus elukorraldus vastsündinuga jututeemaks tuleb, on paratamatult ikka esimeste küsimuste seas ka klassika: “Noh, kuidas teil siis unega on? Mitu unetud ööd olnud on ja kas titt üldse magada ka laseb?”. Inimeste uudishimu on ju tegelikult arusaadav ja kui ise enne isaks saamist mõne värske lapsevanemaga kokku puutusin, oli ka minu üks esimesi küsimusi see, et kas üldse magada enam saad. Tütre isana huvitavad mind nüüd mõne teise värske vanemaga kohtudes aga hoopis sellised küsimused: “Kuidas siis poisil kah mähet vahetada on? Pissi lendab siia-sinna?“. Aga ega see ka vist väga parem conversation starter ole…

Igatahes, kuna ma beebipoisi mähkmevahetusest rääkida hetkel ei oska, siis võtab teemaks värskete lapsevanemate unerutiini. Nagu ma ka varasemalt mõne lausega olen maininud, siis hetkel tundub, et meid on õnnistatud päris hea unega beebiga ja drastilist energiataseme langemist ma senise kahe ja poole kuuga (veel) täheldanud pole. “Ah, küll läheb hullemaks,” on meile korduvalt öeldud ja küllap kordab seda mõtet nii mõnigi lugeja ka ekraani taga.

Aga alustame meie pere unenägudega siis algusest. Kui Beebiga haiglast koju pääsesime, oli tütrekese uni enamasti päris magus ja suurema osa ajast ta sõi ning suikus seejärel kas meie kätel või oma voodis/kärus unne. Ajapikku on Preili muidugi maailma asjadest aina rohkem huvituma hakanud ning selle tulemusena on ka ärkveloleku ajad järk-järgult pikemaks läinud. Näiteks, kui esimese kuu jooksul vajusid Beebi silmad õue minnes kinni momentaalselt, siis viimasel ajal meeldib talle enne 20-30 minutit värvilisi lehti ja muud õues toimuvat imetleda, pärast mida siis magus unenäomaailm lõpuks ikka võitu saab.

Inese “15 magamata ööd” lauluga me hetkel veel ei suhestu

Harv juhus, kui Beebi S. rahulolevalt emme rinnal magama jäi.

Toas magamisega on Beebil natuke keerulisem ja need mõned päevad, kui kehva ilmaga välja jalutama pole jõudnud, siis ega tita väga uinuda ei taha. Nii et pro tip praegustele ja tulevastele lapsevanematele – kui vähegi võimalik, proovige ikka iga päev vähemalt tunnike leida, et õues üks väike ring teha. Kui Beebi selle jooksul juba unne suigub, võite vaikselt tuppa tagasi kärutada ja küll siis tita juba kärus edasi magab. Vähemalt meie puhul on selline plaan toiminud, et õueunele lisandub Beebil vähemalt tunnike-kaks veel ka koridoris oma kärus edasi tududes. Ise proovige siis muidugi kärule alati piisavalt lähedal olla, et kuulda, kui Beebi üles ärkab ja uuesti süüa nõuab.

Eile juhtus meil ka selline lugu, et nihutasime päevase õueskäigu natukese varasemaks kui muidu ja seetõttu oli Beebil kella 18-19 vahel uuesti uni peal. Kuna ööuneks oli veel natuke vara ja toas ta ka uinuda ei tahtnud, siis olin juba valmis temaga väikesele õuetiirule minema, aga kuna Beebi oli õueriideid selga pannes siiski silma kinni visanud, pääsesime seekord sellise lahendusega, kus tita lihtsalt õueriietega kärusse magama panime. Aga see oli vast algajate õnn ja pikaajaliselt selline Beebi “lollitamine” pigem ei toimi. Vähemalt üheks õhtuks pääsesin mina siiski vihma kätte minemisest ja sain kuiva jalaga tuppa tagasi tulla:).

Ööuni on muidugi täiesti eraldi kunst ja siinkohal taaskord minu tervitused ja kiitused värsketele emmedele, kes hektilist und trotsides beebide kõhtu täis suudavad hoida. Kuidas siis meie peres lood õhtuse magamajäämise ja hommikuse ärkamisega on? Nii mitmedki inimesed on silmad imestusest punni löönud, kui ütlen, et meie Beebi ööuni algab keskmiselt kella 21-22 vahel ning ärkamine toimub 8-9 vahel. Siia vahele mahub ju ligikaudu 12 magusat tundi, mille jooksul ka ise välja puhata saad!

Nii lihtne see muidugi päris ei ole, sest sellesse vahemikku kuuluvad ka mitmed toitmised – mõnikord 2-3 korda, teinekord ka 5-6 korda, aga üldiselt oleme ikkagi Mariiniga rahul, et ööune alguse ja ärkamise vahel on meil hetkel piisavalt aega, kus isegi mitmel korral ärgates saad ka ise keskeltläbi 7-8 tundi magada. Aga et need tunnid ka täis tuleks, on iga päev vaja aina enam kavalust – näiteks oleme viimastel õhtutel pidanud Beebi võimalikult tugevalt teki sisse “kookonisse” mässima, sest muidu kipub ta end ise oma jalgade ja käte siputamisega jälle üles äratama. Ja need hommikud, kus tita ehk natuke varem ärkab, aitab enamasti see, kui ta tunniks-kaheks emme-issi kõrvale tuua, kus siis meie tema und “valvame” ja häälitsuste korral luti lohutuseks suhu saame panna.

Ja lõpetuseks. Kui enne sünnitust lugesime erinevatest beebiajakirjadest värskete lapsevanemate suurimast õudusunenäost nimega koolikud, siis ptüi, ptüi, ptüi, (see oli siis kolm korda üle õla sülitamine), aga hetkel tundub, et meie pere on mingil põhjusel õnnistatud ja väikesel Beebil suuremaid gaasivalusid, mis und segaks, seni olnud pole. Ja selle üle oleme me äärmiselt tänulikud, sest isegi kui varem või hiljem suurem trall unega peale hakkab, on Beebi S. lasknud meil vähemalt esimestel kuudel uue elukorraldusega järk-järgult harjuda ja loodetavasti on tänu sellele ka järgmiste sammude tegemine meil natuke lihtsam.

P.S. Seda, kuidas meil igapäevaselt läheb, näed ka Facebookist ja Instagramist.

Kas lapsevanemaks olemist on võimalik õppida?

Kuidas saada heaks lapsevanemaks? Mida peaks lapsele ette lugema, et ta tulevikus doktorantuuri astuks? Millised beebiharjutused teevad sinu lapsest tulevase olümpiavõitja?

Need on jälle suvalised näited küsimustest, mida internetiavarustest ühel või teisel kujul leida võib. Ühesõnaga, nii palju, kui on lapsevanemaid, on ka muresid ja küsimusi ning on ju tegelikult loogiline, et ikka soovitakse oma järglasele muretut lapsepõlve ja ilusat tulevikku. Kui palju aga meie pere lapse tulekuks ette valmistus?

Ütlen kohe ära, et üleliia suured ettemuretsejad me ei ole, kuid nagu ilmselt enamikes peredes, on ka meil naispool pisut kalkuleerivam, samal ajal kui isa rohkem freestyle’ib ja leiab, et kui kaine mõistusega asjadesse suhtuda, siis küll ka laps mõistlik välja kukub.

Muidugi ei suhtunud me asjadesse ka päris nii, et “ah, kui laps lõpuks sünnib, küll siis vaatab edasi,” ning umbes kuu enne due date’i sai külastatud ka mõnda beebikooli loengut. Esimene loeng oli siis vastsündinu hooldusest ning teine sünnitamise protsessist. Beebihoolduse (on sellele mingi parem sõna ka? hetkel kõlab nagu autohooldus) loengust on mul tagantjärele meeles see, et pidime kahepeale ligi poolteist tundi suutma süles hoida meie kätte usaldatud väikest nukku. Mõiste mekoonium oli mulle miskipärast tuttav juba varasemast, aga loengust tuleb veel meelde ka juhend, kuidas selle vastsündinu nabaga ikkagi ümber peab käima. Oma peas mõtlesin muidugi, et loodetavasti on meie beebi selline, kellel nabaväät suhteliselt kiiresti ära kukub, sest selle hooldus ei tundunud kirjelduse järgi üldse lõbus ja kartsin, et kindlasti teen midagi valesti. Tagantjärele võin öelda, et ei olnud selles hoolduses samuti hullu midagi, meil nabaväädiga mingeid hädasid ei tekkinud ja ca 2 nädalaga kukkus see juba ära ka.

Kui sünnitus juba käib, siis ega beebikooli PowerPointi slaidid väga meenuma ei kipu

Väike Beebi S. paistab emmet-issit usaldavat küll

Sünnitamise võludest ja valudest rääkivast loengust ei ole mul tagantjärele meeles ausalt öeldes suurt midagi, aga eks siit-sealt sai ju Delfi Naisteka vastavasisulisi artikleid loetud küll ja nagu siinse blogi esimene postitus ka kirjeldas, läks meie sünnitus küll pikalt, aga ei olnud seal mehe seisukohast peale väsimuse hullu midagi. Samuti ei mäleta ma, et oleksin kordagi öelnud Mariinile, et teeme nüüd nii nagu loengus räägiti.

Aga see ei ole üldse etteheide konkreetsetele loengutele ja enda kindlustunde kasvatamiseks kuluvad need ära küll. Need tädid, kes loenguid läbi viisid, olid küll väga tublid ja asjalikud, aga ma usun, et kui selline suur sündmus, nagu sünnitus lõpuks kätte jõuab, on sul niikuinii kõik eelnevalt õpitu peast pühitud ja tegutsed oma naturaalsetele instinktidele tuginedes. Lisaks olid meil sünnitustoas abiks väga toredad arstid, kes vajadusel hingamistehnikaid ja muud säärast õpetasid ning meelde tuletasid.

Umbes sarnase muretu ning let’s see how things go suhtumisega oleme proovinud sättida ka oma elu väikse Beebiga. Muidugi jäävad siit-sealt silma erinevad beebiartiklid, mida silmadega üle loed, kuid ega me nüüd regulaarselt aega sellele ei pühenda, et valmistuda näiteks ette selleks, kuidas meie väike tütreke ikka kunagi lasteaia minnes sõpru leiaks. Elame päev korraga ja naudime igat hetke, kui Beebi S. jälle mõnda oma uut oskust demonstreerib. Samuti on ju vastsündinutel ette nähtud igakuised arstikülastused, kus vaadatakse, et kõik näitajad ikka normis oleks ja seni on meie Beebi need “testid” edukalt neljadele-viitele läbinud.

Mulle tundub, et igasuguste raamatute ja foorumite asemel (muidugi võib ka neid mõistuse piires sirvida – minugi öökapilt leiab hetkel õnnelikuks lapsevanemaks olemise know-how ) on parim õpetaja ikkagi elu ise. Näiteks mul endal ei olnud enne beebi sündi suures plaanis õrna aimugi, mida isaks olemine ja vastsündinu eest hoolitsemine reaalselt tähendab. Aga see ongi vast selline elukestev õpe, kus sina ja Beebi õpite asju jooksvalt ning olete igal õhtul magama minnes jälle grammikese võrra targemad, kuidas homne päev veelgi lihtsam ja rõõmsameelsem olla võiks. Lõppude lõpuks võid sa ju kuulata ja lugeda teiste arvamusi ja seisukohti lõpmatuseni, aga nii palju, kui mina sellest beebimaailmast aru saan, on iga väike lapseke ikkagi omamoodi ja mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Seega julgeks ma praegustele ja tulevastele lapsevanematele soovitada, et vähem põdemist ja närveerimist on hea nii teile kui lapsele ning usaldage julgemalt beebi sünniga kaasa tulevat vanemainstinkti:).

P.S. Meie igapäeva tegemistega saad kursis olla ka Facebookis ja Instagramis.

Kas lapse saamine tapab muu sotsiaalse elu täiesti ära?

Väike Beebi S. on meie peres olnud juba veidi üle 7 nädala ning kuna nende 50+ päevaga on sisse kujunenud ka väikestviisi tore rutiin, on sobiv aeg teha väike kokkuvõte ja vaadata, kuidas see viiekilone neiu meie elu siis muutnud on.

Üks peamiseid küsimusi/hirme, mida lapsesaamisega seostatakse on vast see, et kas väikese tite kõrvalt on võimalik üldse muud elu elada või käib kõik rütmis nutt-lutt-mähkmevahetus-magamakussutamine? Lühike vastus on see, et iga beebi on kahtlemata erinev, aga vähemalt seni on meie väike tütreke bravuuri ja rahulolematust üles näidanud minimaalselt ning lubanud emmel-issil vajadusel ka oma toimetustega tegeleda.

Kuigi Beebi S. armastab kõige enam kodusolemist ja siin on tema turvatunne ning naeratus kõige suurem, siis on meie graafik ühe vastsündinu jaoks olnud täitsa tihe ja erinevaid kohti avastades väike plika suurt nutukontserti püsti pole pannud. Oleme küll lugenud ja kuulnud, et värsket ilmakodanikku päris igale poole tassida ei tasuks ning alustuseks tuleks tal lasta harjuda oma kodu nelja seinaga, aga päris vati sees me teda senise pooleteise kuu jooksul kasvatanud pole.

Kuna olime enda sõprusringkonnas ühed esimesed lapsevanemad, siis oli külastuskalender esimeste nädalate jooksul pärast haiglast koju saamist päris tihe ning minu 2-nädalase isaduspuhkuse ajal leidus vaat et iga päev keegi, kes soovis näha, milline siis üks vastsündinu reaalselt välja näeb. Proovisime graafikut hoida aga nii, et enama kui ühe seltskonnaga Beebi S. päevas tutvuma ei peaks ja kui mõni hetk tunduski, et neid, kes titat oma süles nunnutada tahaksid on liiga palju, tõmbasime külastustele mõneks ajaks natukene pidurit. Ja kuna beebi uutele onudele-tädidele suurema osa ajast niikuinii oma magamisoskust demonstreeris, saime selle kiirema aja üpriski valutult üle elatud.

Fun fact (ilmselt küll ainult lapsevanemate jaoks) – 41 nädalat ja 5 päeva emme kõhus küpsenud Beebi otsustas siia ilma sündida juba ühe väikese hambaga, millele on tänaseks ka teine kaaslane kõrvale kasvanud. Nägime Elu24-s artiklit, kuidas imestati, et Inglismaal sündis hambaga beebi ning ka arstid ütlesid, et selline asi juhtub tavaliselt ühel beebil mitmest tuhandest. Eks näis, mis nägu tehakse, kui me oktoobris arstitädile ütleme, et nüüd on suus juba kaks hammast (Dr. Google sellist juhtumit nii väikese beebi puhul ei tuvastanudki). Foto: Mona Õispuu

Nüüd, kui mina jälle tööl käin, oleme rütmi proovinud hoida enamasti nii, et tööpäeva õhtud veedame kodus rahulikult kolmekesi ja kui emme teeb köögis süüa või issi lõpetab mõnda tööasja, siis on tital ikka üks vanem, kes teda nunnutab, beebijuttu ajab ja vajadusel lutti ulatab. Nädalavahetustel proovime natuke ka välismaailmaga tutvuda ja õues jalutades näiteks mõnes kohvikus käia. Samuti sai septembri algul ära peetud Mariini ja Beebi ühine sünnipäevapidu, kus tita end hoolimata mitmekümnest külalisest jälle ilusti üleval pidas ja suurema osa ajast värskes õhus magamist nautis. Lisaks on Beebi tänaseks ära näinud mõlema vanaema-vanaisa kodud, sõitnud trammi-bussiga nii Koplisse kui Mustamäele, üle tunni aja saiajärjekorras seisnud (maganud) ning distantsilt isegi 1-2 välikontserti nautinud (ise muidugi jälle mõnusalt distantsil tududes).

Kui kogu eelneva põhjal tundub meie elu ehk suhteliselt mannavahune, siis kindlasti on ka meil paremaid ja natuke halvemaid päevi, aga hetkel võime küll rõõmustada, et elumuutus Beebiga on olnud valutum ja sujuvam kui ehk kartsime ja arvasime. Näiteks viimased 1-2 päeva on Beebi uni olnud natukene katkendlikum kui varem, aga unetuid öid me veel tundma pole pidanud. Muidugi on minul isana seda ka natukene lihtsam kirjutada, sest esimesed pool aastat on beebi esmane öövajadus ikkagi emme rinnal söömine ja paraku piimatootmise oskust isadele (veel) antud pole. Siin tulebki kiita kõiki värskeid emmesid ja muidugi eriti soojad (virtuaal)kallid- ja musid minu enda elukaaslasele teele saata❤️ – vinget tööd teete, naised!

Ja kui lõpetuseks vastata küsimusele, kui palju raskemaks meie elu Beebiga siis läinud on, võib öelda et ligi 5 kilogrammi jagu. Aga vähemalt sama palju kilosid on juurde tulnud ka tingimusteta armastust, õppimist ja avastamisrõõmu.

P.S. Meie tegemistega saad nüüd kursis olla ka Instagramis. Pane “follow”, kui on huvi aeg-ajalt enda feedis sääraseid pilte näha 👇

Beebi S. pikutamas

5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul

“10 märki, mis näitavad, et su laps on geenius,” “7 iseloomuomadust, mis näitavad, milline võileib just sinule sobilik on,” “5 märki, et peaksid KOHE vett jooma,” “8 käitumismalli, mis vihjavad, et su sõbranna võib sinu lõunasööki omale himustada,” “5 märki, et su kass võib olla stressis” – tunduvad tuttavad pealkirjad eks?

Online-meediat sirvides võib pea iga päev komistada mõne säärase pealkirja otsa ja kuigi kõik seesugused artiklid vähendavad tükk-tüki haaval inimeste süvenemisvõimet, on need mingil kummalisel kombel ka väga loetavad. Ajakirjanduse nö “kiirtoit” – hea vähem kui minutiga läbi lugeda, korra naerda ja siis vähem kui minutiga jälle ära unustada. Kuna tähelepanu säärased pealkirjad siiski köidavad, teen pattu minagi ja toon välja 5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul.

Niisiis,

  1. õppetund Kui sa arvad, et lapse juuresolekul sa end kolmandas isikus “issiks” ja elukaaslast “emmeks” kutsuma ei hakka, siis sa suure tõenäosusega eksid. Enne lapse sündi võid ju mõelda küll, et mina küll oma beebile hommikust õhtuni ninnu-nännu ei tee. Aga kui sa vaatad seda väikest avastavat nägu, siis kuidas sa saad sellele ilmaimele tõsise ilme ja häälega öelda, et “kuule oota korra, ma kohe toon mähkme ka.” Muidugi teed ju ninnu-nännu häält ja ütled “issi on siin ja issi kohe vahetab mähkme ära.” Kui ei usu, siis saa lapsevanemaks ja ilmselt mõistad, millest räägin.
  2. õppetundSa pead hakkama hommikuinimeseks! Olen juba mitu aastat soovinud ja proovinud hommikuinimeseks saada, sest ikka räägitakse ju, et hommikuti on inimene produktiivsem ja ka paljude oma ala tippude eduvalem tundub tihtipeale olevat just teistest varasem ärkamine. Ainult vara ärkamisest muidugi ei piisa ja ehkki ma olen vahelduva eduga proovinud näiteks enne tööd trennis käimist, siis on see lõppenud ikka sellega, et selle arvelt oled lõunaks või hiljemalt tööpäeva lõpuks lõunaks niivõrd väsinud, et keha jaksab koju jõudes ainult kuuendat korda “Friends” sarja vaatamist alustada. Ja isegi kui oled suutnud mingi rütmi sisse saada, tuleb vahele mõni nädalavahetuse sünnipäev, mis lõpeb järgmisel päeval kell 11-12 ärkamisega ja sinna see soovitud rutiin kaobki. Beebi sünniga oled sa aga heas mõttes sundolukorras, kus pärast 8-9 hommikul ärkamine on pigem erand kui tava. Tõsi, meie tütreke tundub vähemalt esialgu olevat pigem isasse, ärgates täna isegi pärast kella 10 hommikul (siia vahele kuuluvad muidugi ka öised toitmised). Aga sinisilmne ma siinkohal ei ole ja tean, et regulaarselt sellise pulliga ära harjuda ei tasu. Nii tulebki uue elukorraldusega kaasa minna ja möödunud laupäeval oli isegi mõnevõrra värskendav tõdeda, et kui tavalisel nädalavahetusel olid kella 12-ks heal juhul ära jõudnud süüa hommikusöögi, siis meie esimesel nädalavahetusel beebiga oli tegevuste nimekiri samaks kellaajaks juba oluliselt pikem ja päev seega ka produktiivsem.
  3. õppetund – Nagu esimeses postituses juba mainisin, siis lapsekasvatamine on kahtlemata tiimisport. Kindlasti leidub ka tublisid üksikvanemaid ja kiitus neile selle eest, kuid pisut enam kui nädal kolmanda pereliikmega elamist, on meile küll juba õpetanud, et üksinda oleks seda teekonda ikka oluliselt keerulisem läbida. Niivõrd suure elumuutusega ei ole kindlasti võimalik üleöö täiesti ära harjuda ning üksteise abistamine aitab kogu protsessi oluliselt sujuvamaks muuta. Esimese 10 päevaga on meil juba sissejuurdunud vastutusvaldkonnad, kus värske ema hoolitseb arusaadavatel põhjustel beebi toitmise eest ning minu vastutada jääb suuresti hügieen, ehk siis kogu mähkemajandus ja potentsiaalsed “kakastroofid“. Muud asjad jaotame ära jooksvalt või lahendame neid koos ning nii jääb mõlemale piisavalt aega ka selleks, et pisut oma asjadega tegeleda. Olgu selleks siis blogi kirjutamine, trennis/poes käimine või siis lihtsalt uudiste ja sotsiaalmeedia sirvimine.
  4. õppetundProovi iga päev leida vähemalt tund-kaks, et sina koos beebiga ka nelja seina vahelt välja saaks ja värsket õhku hingaks. Meie korter on niigi soe ja kui väljas on ka veel päeval ca 20 kraadi + suur õhuniiskus, siis olukorras, kus beebi juuresolekul aknaid väga pikalt avada ei taha, kisub varem või hiljem olukord toas loomaaia troopikamajale sarnaseks. Niiskest ja palavast toast õue pääsemine on hea vaheldus nii sulle kui beebile – näiteks meie tütreke armastab kõik õueskäigud algusest lõpuni maha magada ja kui toas silmalaud kinni ei kipu vajuma, on “uimastav” õueõhk hea viis, kuidas beebi mõne hetkega ikkagi unemaale saada. Sina saad samal ajal jällegi aja pisut maha võtta ja näiteks mõne kohviku terrassil lõunasööki nautida.
  5. õppetund Ükskõik kui palju või vähe sa ennast beebi tulekuks ette valmistad, siis lõpuks teeb elu ikkagi omad plaanid. Võib tunduda küll imelik, aga kohe, kui see ligi 3,5 kg kaaluv kodanik sulle rinnale asetatakse, võid arvestada, et mitmeks-mitmeks järgnevaks aastaks omab teie peres kõige enam võimu just tema. Pole vahet, kas sa oled Tiit ja Tiina Ülenurmelt või Donald ja Melania Valgest Majast, siis kui teie tita otsustab, et nüüd on kõht tühi või kaka püksis, siis arvake ära, kes sellega tegelema peavad? Jah just nimelt, teie, lapsevanemad. Okei, perekond Trump suutis aeg-ajalt mähkmemajanduse ehk ka kellelgi teisele delegeerida, aga ideest saate aru küll. Ja teate mis? Ükskõik, kui kummastav see enne isaks saamist tunduda võib, siis oma lapse peput võid sa ka mitu korda päevas hea meelega pesta, sest see hetk, kui mähe jälle kuiv ja sinu oma beebi just sinu süles rahulikult suiguda soovib, on kuratlikult hea tunne.
Esmaspäeval sai Beebi S. endale ka ametliku nime, mis enne teda oli Eestis vaid 8 neiul.

Kuidas leida naisega ühine keel 42. rasedusnädalal ja sünnitamisel?

Meie pere kolmekesi käidav teekond sai alguse sel esmaspäeval (5. augustil kell 13.29) ning et ühiselt läbielatavaid rõõme ja muresid kunagi hiljem tore meenutada oleks, tundus juba mõni aeg tagasi hea idee talletada meie ühised hetked ka blogisse.

Nüüd, kui esimesed tutvumised beebiga tehtud ja uue elurütmiga vaikselt harjutud, proovingi kirjutamiskindad kätte panna ja vaadata tagasi, milline nägi ühe 25-aastase isa jaoks välja teekond kahe triibuga rasedustestist kuni sünnitusmaja ja esimeste beebivääksudeni välja.

Kui filmides oleme ehk näinud, et lapsevanemaks saamisest antakse teada taevasse kirjutatud tähtede, akna alla laulma tulnud bändi või mõnel muul mannavahulisel viisil, siis usun reaalses elus käivad asjad pisut teisel viisil. Nii ka meie peres, kus ühel külmal novembrikuu õhtul koju tulles, ootas mind uksel vastas kallis elukaaslane, kes palus mul WC-sse ühte asja vaatama tulla.

Kui tavaliselt tähendab selline kutse katkist lambipirni või muud säärast, siis seekord ootas mind pesumasinal ees väike valge sinise otsaga pulk, mille keskel paistis üks tume ja teine (väga) hele punane triip. Nagu elukogenumad lugejad juba teavad, tähendavad kaks triipu säärasel pulgal, et lood on nüüd sedapsi ja peagi liitub perega uus ilmakodanik, kes on valmis usaldama oma elu teie kahe kätesse.

Sa ei saa ju natukene rase olla?!

Kuigi teine hele triip esialgu veel täit kindlust uue elu algusest ei andnud, võis siiski eeldada, et vaikselt võime juba hällilaule õppima hakata. “Ju see teine hele triip ikka rasedust tähendab – sa ei saa ju natukene rase olla?! Sest kui meile on teine triip väga positiivne uudis, siis kujuta ette mõnda 17-aastast, kes peaks heleda triibu tõttu olema mitu nädalat stressis, sest ei tea kas ta on rase või mitte?” Umbes sellised nägid välja meie esimesed dialoogid ja reaktsioonid seda pulka käes hoides. Sellele järgnesid muidugi rõõmsad kallid-musid. Kindluse mõttes jätkus veel ligi nädal aega rutiin, kus iga õhtu sai ostetud uusi teste, mille teised triibud päev-päevalt ka aina tumedamaks läksid.

Seda, kuidas rasedus täpsemalt edasi kulgeb, olete ilmselt lugenud ja näinud juba sadu kordi igalt poolt mujalt ja nende kirjeldustega ma teid õnneks või kahjuks enam rõõmustama ei hakka.

Kui esialgu oli meie väikese tütrekese sünnitähtajaks öeldud 24. juuli ja selle põhjal sai planeeritud (ja pisut piiratud) ka oma liikumisi, siis tegelikult lasi väike Beebi S end oodata pisut kauem. Kui muidu räägitakse, kuidas meestel tasub raseduse ajal arvestada naise hormoonidega ja seda eriti veel juhul, kui sünnitustähtaeg on lähenemas, või jumal hoidku – ületatud – siis mina sain kõigi nende 41 rasedusnädala ja 4 päeva jooksul taaskord kinnitust, kuivõrd imeline naine on mul õnnestunud enda kõrvale leida.

Järg-järgult kerkiv kõhuke, esimeste kuude hommikune iiveldus ja tavapärasest natukene nuturohkem romantiliste komöödiate vaatamine olid möödunud 9 kuu jooksul vaat et pea ainsad märgid, mille järgi võis aimata, et minu kalli naise sees üks teine elu võib areneda. Eriti hästi ilmestab seda 4. august, ehk möödunud pühapäev, kui kogu pull vaikselt pihta hakkas. Hommikusöögilauas kurtis pea 24 tunni pärast emaks saav wonderwoman, et kõhus on pisut valus ja naljatasime veel koos, et kui need nüüd on tuhud, siis on küll eriti hästi. Saanud naiselt kinnitust, et enesetunne hea ja sünnitamiseks veel ei lähe, hakkasin vannitoas vahetama peegli kohal olevat lampi. Temakene otsustas samal ajal küürima hakata vanni, ise veel korduvalt öeldes, et pole tal viga midagi.

Sünnitamine kui (väga aeglane) rallisõit

Murphy seadusena läksid valud hullemaks aga muidugi siis, kui seinast kõik elektrijuhtmed just välja kistud olid. Tuleohtlik olukord vannitoas likvideeritud, läksime kiiruga lahendama teist tuleohtlikku olukorda elukaaslase kõhus. Seega pidi rasedusest kuluma lõpuks 41 nädalat +4 päeva, kui ma tõesti pühapäeva pärastlõunal oma vaprat elukaaslast esimest korda tõsisemates valudes nägin. Tundes oma naist, proovisin teda siis liigselt nunnutamata lohutada, üritades samal ajal siiski leida ka viise, kuidas natukenegi sünnitaja olemist lihtsamaks teha.

Jällegi, kui muidu kangastub paljudele sünnitustoast silme ette ehk pilt, kus naine neab meest enda sellisesse olukorda panemise eest maapõhja ning käsib tal karjudes ruumist lahkuda, siis meie elu viimased tunnid enne tütre sündi olid oluliselt harmoonilisemad. Muidugi hakkasid peatsel sünnitajal lõpuks ka need “päris” tuhud, tal oli väga raske ja valus ning seda oli keeruline pealt vaadata. Aga selle kõige juures proovisime hoida Tänak-Järveoja sarnast koostööd, kus üks istub juhiistmel ja kannab pearolli, kuid võimalikult kiirelt ja valutult finišisse jõudmiseks siiski tandemina töötatakse.

Kaardi asemel hoidsin mina käte vahel kaaslase sõrmi ning lasin tal oma valu tugevalt pigistades minu peal välja elada. “100 meetri pärast parempööre,” asemel kõlasid minu suust sõnad “Tubli-tubli” ja “natukene veel,” saatjaks ka toetavad seljamassaažid. “Finišisse” jõudsime lõpuks ajaga 15 tundi ja 40 minutit ning kuigi see on ehk pisut rohkem kui keskmisel esmasünnitajal, siis kohale jõudes teadsime, et siinkohal ei olnud lõpuks oluline aeg, vaid auhind, mis meil esmaspäeva lõunapoolikul kell 13.29 armsa tütre näol ka käes oli.

Meie auhind Beebi S.
Meie auhind Beebi S.