Kiri minu tütrele

Kallis tütreke,

Sa oled nüüd ühe kuu vanune ja kuigi ma tean, et sa minust veel aru ei saa, mõtlesin ma sinu esimese minisünnipäeva tarbeks kirja panna mõtted, mida sinuga kooselatud esimesed 30 päeva minus tekitanud on ja mida kõike loodan ma sinuga üheskoos tulevikus veel teha. Ma ei tea, kas selleks ajaks, kui sa lugeda ja maailma mõtestada oskad, ma sulle seda teksti siin näidata julgen, aga vähemalt hetkel tundub see hea idee, et ehk on meil kunagi tore üheskoos lugeda, mida sinu toona noor ja rumal isa 6. septembril 2019. aastal sinust ja maailmast ja meist mõtles.

Kuigi me ei oska veel omavahel sõnadega suhelda, olen ma selle esimese kuuga sind juba väga armastama hakanud ja tean või vähemalt arvan teadvat, mida sa ühe või teise näoilme või häälitusega öelda proovid. Kui sa mõnda aega käte ja jalgadega siputad ning õrnalt häälitsed, tean, et on aeg sind sülle võtta ja sinuga toas väike tants teha. Kui sa hakkad unne suikuma, aga silmad kinni kergelt ikkagi häält teed, tean, et on aeg sulle lohutuseks lutt suhu panna. Kui sa palaval suvepäeval toas kuidagi uinuda ei taha, tean, et on aeg sinuga mõnda lähedasse parki kärutada ning sul värskes õhus suikuda lasta. Kui sul tekib pähe hapu nägu ja keha imelikult väänlema hakkab, tean, et on aeg su kõhtu masseerida ja sind natukene üles tõsta. Ja kui selle tegevuse käigus üks kergendav puuks püksis ära käib, tean, et on aeg mähkmed ära vahetada. Ja kui mõnikord on sinu pahameel natuke pikem ja tugevam ning ükski eelnev tegevus ei paista aitavat, tean, et pean su emme rinnale piimarestorani saatma.

Kuna enne sinu sündi mul beebidega suurem kokkupuude puudus, kartsin, et see faas, kus sa oma emotsioone vaid häälte ja nägudega edasi suudad anda, on minu jaoks üpriski keeruline. Siiski on meie esimene kuu näidanud, et selline tore asi nagu isainstinkt hakkab Sind nähes koheselt tööle ja ma teen 99% ajast kõiki eelmainitud toiminguid hea meelega ning loodetavasti oled sa ka ise minu tantsude, laulude ja mähkmevahetamise tehnikaga rahul. Minul on igatahes sinuga seni väga tore olnud ja sa oled olnud üle ootuste hea beebi.

Fotod: Mona Õispuu

Seda enam ootan ma väga, et näha, kuidas sa meie silma all aina suuremaks inimeseks kasvad ning oma esimesed roomamised, tipa-tapad ja sõnad selgeks õpid. Ma tean, et minu süda pisut valutab ja samal ajal rõõmustab, kui sa kunagi esimest korda lasteaia või kooli uksest sisse astud. Samal ajal saan ju ka aru, et see kõik on vajalik, et sinust üks vahva ilmakodanik sirguks. Samuti loodan, et ükskõik, mis eluetapp sul käsil on, suudad sa seda kõike teha suure südame ja avatud meelega, avastamaks seeläbi, mis asi siin maailmas on see, mis just Sinu hingele kõike lähedasem tundub. Ma tean, et kindlasti ootavad meid sel teel ees ka raskemad hetked, kuid ma loodan, et kui need elu vingerpussid meie ette satuvad, usaldad sa mind piisavalt, et ükskõik milliseid muresid või rõõme ka minuga jagada soovid. Selle kõige juures ära unusta, et ükskõik kui suur üks mure või rõõm ühel hetkel tunduda võib, siis elu toimib õnneks või kahjuks juba niimoodi, et kõik möödub ja meie peame olemasolevast hetkest lihtsalt maksimumi võtma.

Elu võlusid ja valusid koos kogedes ja läbi elades loodan sulle õpetada seda, et iga inimene siin maailmas on erinev, aga see ei tähenda, et me kellestki seetõttu vähem arvata võiksime. Ma loodan, et isegi kui varateismelisena võib kambavaimus kellessegi või millessegi vastandumine tunduda tore idee, siis olen üpriski kindel, et kunagi hiljem sa seda kahetseks ja mõistad, et igal sinu sõnal võib olla mõju mõne teise inimese kujunemisloos. Veelgi enam loodan, et kui mõni negatiivne hinnang peakski sinu tuju alla tooma, hoia alati meeles, et ühe inimese arvamus või üks kehvasti läinud kontrolltöö ei vähenda sinu väärtust inimesena. Muidugi on haridustee ja kõik muu sinna juurde käiv oluline, aga sellest ehk veel olulisem on see, milline on sinu kasvamine ning suhtumine ja iseloom selle kõige käigus. Ning kui sinu süda ütleb, et just see tee – see miski, mida mõned inimesed otsivad ehk isegi veel 30-40-aastaselt – viib sind õnnelikkuseni, on sul piisavalt julgust, et seda rada ka tallata ja mitte lasta end teiste inimese arvamustest alla tuua. Olgu sinu valitud teeks siis traditsiooniline karjäär, reisimine ümber maailma või täiesti millegi uue loomine, püüab selleks ajaks juba ca 50-aastane issi ikka sind mõista ja sulle sel teekonnal nõu ja jõuga abiks olla.

Lõppude lõpuks usun ma, et kui sa midagi väga-väga soovid ja oled nõus selle nimel ka pingutama, siis on sul võimalik siin maailmas kõike saavutada. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 8-aastasena on saada just NEED roosad krõpsudega tossud, siis usun, et kui sa oled nõus ka ise selle nimel pingutama, siis üheskoos me selle unistuse ka täidame. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 18-aastasena on pääseda just SELLELE erialale, siis usun ma, et koos pingutusega täitub ka see unistus. Kui 30-aastasena on sinu kõige-kõige suurem unistus elada just SELLES majas, siis üheskoos suure-suure pingutusega on ka see unistus täidetav. Kui 50-aastasena on sinu kõige-kõige suurem soov elada just SELLES riigis, siis olen veendunud, et üheskoos pingutusega on sunnitud ka see unistus sinuni jõudma. Ma võin seda rida veel näidetega pikendada, aga sa vist saad mu mõttest juba aru, eks?

Aga hästi, need on kõik juba tulevikujutud. Hetkel sina magad ja mina kirjutan ning naudime seda hetke, milles me praegu oleme. Küll meil on aega veel kõiki eelmainitud asju kogeda ja õppida.

Armastusega,
Issi

5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul

“10 märki, mis näitavad, et su laps on geenius,” “7 iseloomuomadust, mis näitavad, milline võileib just sinule sobilik on,” “5 märki, et peaksid KOHE vett jooma,” “8 käitumismalli, mis vihjavad, et su sõbranna võib sinu lõunasööki omale himustada,” “5 märki, et su kass võib olla stressis” – tunduvad tuttavad pealkirjad eks?

Online-meediat sirvides võib pea iga päev komistada mõne säärase pealkirja otsa ja kuigi kõik seesugused artiklid vähendavad tükk-tüki haaval inimeste süvenemisvõimet, on need mingil kummalisel kombel ka väga loetavad. Ajakirjanduse nö “kiirtoit” – hea vähem kui minutiga läbi lugeda, korra naerda ja siis vähem kui minutiga jälle ära unustada. Kuna tähelepanu säärased pealkirjad siiski köidavad, teen pattu minagi ja toon välja 5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul.

Niisiis,

1. õppetund – Kui sa arvad, et lapse juuresolekul sa end kolmandas isikus “issiks” ja elukaaslast “emmeks” kutsuma ei hakka, siis sa suure tõenäosusega eksid. Enne lapse sündi võid ju mõelda küll, et mina küll oma beebile hommikust õhtuni ninnu-nännu ei tee. Aga kui sa vaatad seda väikest avastavat nägu, siis kuidas sa saad sellele ilmaimele tõsise ilme ja häälega öelda, et “kuule oota korra, ma kohe toon mähkme ka.” Muidugi teed ju ninnu-nännu häält ja ütled “issi on siin ja issi kohe vahetab mähkme ära.” Kui ei usu, siis saa lapsevanemaks ja ilmselt mõistad, millest räägin.
2. õppetund – Sa pead hakkama hommikuinimeseks! Olen juba mitu aastat soovinud ja proovinud hommikuinimeseks saada, sest ikka räägitakse ju, et hommikuti on inimene produktiivsem ja ka paljude oma ala tippude eduvalem tundub tihtipeale olevat just teistest varasem ärkamine. Ainult vara ärkamisest muidugi ei piisa ja ehkki ma olen vahelduva eduga proovinud näiteks enne tööd trennis käimist, siis on see lõppenud ikka sellega, et selle arvelt oled lõunaks või hiljemalt tööpäeva lõpuks lõunaks niivõrd väsinud, et keha jaksab koju jõudes ainult kuuendat korda “Friends” sarja vaatamist alustada. Ja isegi kui oled suutnud mingi rütmi sisse saada, tuleb vahele mõni nädalavahetuse sünnipäev, mis lõpeb järgmisel päeval kell 11-12 ärkamisega ja sinna see soovitud rutiin kaobki. Beebi sünniga oled sa aga heas mõttes sundolukorras, kus pärast 8-9 hommikul ärkamine on pigem erand kui tava. Tõsi, meie tütreke tundub vähemalt esialgu olevat pigem isasse, ärgates täna isegi pärast kella 10 hommikul (siia vahele kuuluvad muidugi ka öised toitmised). Aga sinisilmne ma siinkohal ei ole ja tean, et regulaarselt sellise pulliga ära harjuda ei tasu. Nii tulebki uue elukorraldusega kaasa minna ja möödunud laupäeval oli isegi mõnevõrra värskendav tõdeda, et kui tavalisel nädalavahetusel olid kella 12-ks heal juhul ära jõudnud süüa hommikusöögi, siis meie esimesel nädalavahetusel beebiga oli tegevuste nimekiri samaks kellaajaks juba oluliselt pikem ja päev seega ka produktiivsem.
3. õppetund – Nagu esimeses postituses juba mainisin, siis lapsekasvatamine on kahtlemata tiimisport. Kindlasti leidub ka tublisid üksikvanemaid ja kiitus neile selle eest, kuid pisut enam kui nädal kolmanda pereliikmega elamist, on meile küll juba õpetanud, et üksinda oleks seda teekonda ikka oluliselt keerulisem läbida. Niivõrd suure elumuutusega ei ole kindlasti võimalik üleöö täiesti ära harjuda ning üksteise abistamine aitab kogu protsessi oluliselt sujuvamaks muuta. Esimese 10 päevaga on meil juba sissejuurdunud vastutusvaldkonnad, kus värske ema hoolitseb arusaadavatel põhjustel beebi toitmise eest ning minu vastutada jääb suuresti hügieen, ehk siis kogu mähkemajandus ja potentsiaalsed “kakastroofid“. Muud asjad jaotame ära jooksvalt või lahendame neid koos ning nii jääb mõlemale piisavalt aega ka selleks, et pisut oma asjadega tegeleda. Olgu selleks siis blogi kirjutamine, trennis/poes käimine või siis lihtsalt uudiste ja sotsiaalmeedia sirvimine.
4. õppetund – Proovi iga päev leida vähemalt tund-kaks, et sina koos beebiga ka nelja seina vahelt välja saaks ja värsket õhku hingaks. Meie korter on niigi soe ja kui väljas on ka veel päeval ca 20 kraadi + suur õhuniiskus, siis olukorras, kus beebi juuresolekul aknaid väga pikalt avada ei taha, kisub varem või hiljem olukord toas loomaaia troopikamajale sarnaseks. Niiskest ja palavast toast õue pääsemine on hea vaheldus nii sulle kui beebile – näiteks meie tütreke armastab kõik õueskäigud algusest lõpuni maha magada ja kui toas silmalaud kinni ei kipu vajuma, on “uimastav” õueõhk hea viis, kuidas beebi mõne hetkega ikkagi unemaale saada. Sina saad samal ajal jällegi aja pisut maha võtta ja näiteks mõne kohviku terrassil lõunasööki nautida.
5. õppetund – Ükskõik kui palju või vähe sa ennast beebi tulekuks ette valmistad, siis lõpuks teeb elu ikkagi omad plaanid. Võib tunduda küll imelik, aga kohe, kui see ligi 3,5 kg kaaluv kodanik sulle rinnale asetatakse, võid arvestada, et mitmeks-mitmeks järgnevaks aastaks omab teie peres kõige enam võimu just tema. Pole vahet, kas sa oled Tiit ja Tiina Ülenurmelt või Donald ja Melania Valgest Majast, siis kui teie tita otsustab, et nüüd on kõht tühi või kaka püksis, siis arvake ära, kes sellega tegelema peavad? Jah just nimelt, teie, lapsevanemad. Okei, perekond Trump suutis aeg-ajalt mähkmemajanduse ehk ka kellelgi teisele delegeerida, aga ideest saate aru küll. Ja teate mis? Ükskõik, kui kummastav see enne isaks saamist tunduda võib, siis oma lapse peput võid sa ka mitu korda päevas hea meelega pesta, sest see hetk, kui mähe jälle kuiv ja sinu oma beebi just sinu süles rahulikult suiguda soovib, on kuratlikult hea tunne.

Esmaspäeval sai Beebi S. endale ka ametliku nime, mis enne teda oli Eestis vaid 8 neiul.

Kuidas leida naisega ühine keel 42. rasedusnädalal ja sünnitamisel?

Meie pere kolmekesi käidav teekond sai alguse sel esmaspäeval (5. augustil kell 13.29) ning et ühiselt läbielatavaid rõõme ja muresid kunagi hiljem tore meenutada oleks, tundus juba mõni aeg tagasi hea idee talletada meie ühised hetked ka blogisse.

Nüüd, kui esimesed tutvumised beebiga tehtud ja uue elurütmiga vaikselt harjutud, proovingi kirjutamiskindad kätte panna ja vaadata tagasi, milline nägi ühe 25-aastase isa jaoks välja teekond kahe triibuga rasedustestist kuni sünnitusmaja ja esimeste beebivääksudeni välja.

Kui filmides oleme ehk näinud, et lapsevanemaks saamisest antakse teada taevasse kirjutatud tähtede, akna alla laulma tulnud bändi või mõnel muul mannavahulisel viisil, siis usun reaalses elus käivad asjad pisut teisel viisil. Nii ka meie peres, kus ühel külmal novembrikuu õhtul koju tulles, ootas mind uksel vastas kallis elukaaslane, kes palus mul WC-sse ühte asja vaatama tulla.

Kui tavaliselt tähendab selline kutse katkist lambipirni või muud säärast, siis seekord ootas mind pesumasinal ees väike valge sinise otsaga pulk, mille keskel paistis üks tume ja teine (väga) hele punane triip. Nagu elukogenumad lugejad juba teavad, tähendavad kaks triipu säärasel pulgal, et lood on nüüd sedapsi ja peagi liitub perega uus ilmakodanik, kes on valmis usaldama oma elu teie kahe kätesse.

Sa ei saa ju natukene rase olla?!

Kuigi teine hele triip esialgu veel täit kindlust uue elu algusest ei andnud, võis siiski eeldada, et vaikselt võime juba hällilaule õppima hakata. “Ju see teine hele triip ikka rasedust tähendab – sa ei saa ju natukene rase olla?! Sest kui meile on teine triip väga positiivne uudis, siis kujuta ette mõnda 17-aastast, kes peaks heleda triibu tõttu olema mitu nädalat stressis, sest ei tea kas ta on rase või mitte?” Umbes sellised nägid välja meie esimesed dialoogid ja reaktsioonid seda pulka käes hoides. Sellele järgnesid muidugi rõõmsad kallid-musid. Kindluse mõttes jätkus veel ligi nädal aega rutiin, kus iga õhtu sai ostetud uusi teste, mille teised triibud päev-päevalt ka aina tumedamaks läksid.

Seda, kuidas rasedus täpsemalt edasi kulgeb, olete ilmselt lugenud ja näinud juba sadu kordi igalt poolt mujalt ja nende kirjeldustega ma teid õnneks või kahjuks enam rõõmustama ei hakka.

Kui esialgu oli meie väikese tütrekese sünnitähtajaks öeldud 24. juuli ja selle põhjal sai planeeritud (ja pisut piiratud) ka oma liikumisi, siis tegelikult lasi väike Beebi S end oodata pisut kauem. Kui muidu räägitakse, kuidas meestel tasub raseduse ajal arvestada naise hormoonidega ja seda eriti veel juhul, kui sünnitustähtaeg on lähenemas, või jumal hoidku – ületatud – siis mina sain kõigi nende 41 rasedusnädala ja 4 päeva jooksul taaskord kinnitust, kuivõrd imeline naine on mul õnnestunud enda kõrvale leida.

Järg-järgult kerkiv kõhuke, esimeste kuude hommikune iiveldus ja tavapärasest natukene nuturohkem romantiliste komöödiate vaatamine olid möödunud 9 kuu jooksul vaat et pea ainsad märgid, mille järgi võis aimata, et minu kalli naise sees üks teine elu võib areneda. Eriti hästi ilmestab seda 4. august, ehk möödunud pühapäev, kui kogu pull vaikselt pihta hakkas. Hommikusöögilauas kurtis pea 24 tunni pärast emaks saav wonderwoman, et kõhus on pisut valus ja naljatasime veel koos, et kui need nüüd on tuhud, siis on küll eriti hästi. Saanud naiselt kinnitust, et enesetunne hea ja sünnitamiseks veel ei lähe, hakkasin vannitoas vahetama peegli kohal olevat lampi. Temakene otsustas samal ajal küürima hakata vanni, ise veel korduvalt öeldes, et pole tal viga midagi.

Sünnitamine kui (väga aeglane) rallisõit

Murphy seadusena läksid valud hullemaks aga muidugi siis, kui seinast kõik elektrijuhtmed just välja kistud olid. Tuleohtlik olukord vannitoas likvideeritud, läksime kiiruga lahendama teist tuleohtlikku olukorda elukaaslase kõhus. Seega pidi rasedusest kuluma lõpuks 41 nädalat +4 päeva, kui ma tõesti pühapäeva pärastlõunal oma vaprat elukaaslast esimest korda tõsisemates valudes nägin. Tundes oma naist, proovisin teda siis liigselt nunnutamata lohutada, üritades samal ajal siiski leida ka viise, kuidas natukenegi sünnitaja olemist lihtsamaks teha.

Jällegi, kui muidu kangastub paljudele sünnitustoast silme ette ehk pilt, kus naine neab meest enda sellisesse olukorda panemise eest maapõhja ning käsib tal karjudes ruumist lahkuda, siis meie elu viimased tunnid enne tütre sündi olid oluliselt harmoonilisemad. Muidugi hakkasid peatsel sünnitajal lõpuks ka need “päris” tuhud, tal oli väga raske ja valus ning seda oli keeruline pealt vaadata. Aga selle kõige juures proovisime hoida Tänak-Järveoja sarnast koostööd, kus üks istub juhiistmel ja kannab pearolli, kuid võimalikult kiirelt ja valutult finišisse jõudmiseks siiski tandemina töötatakse.

Kaardi asemel hoidsin mina käte vahel kaaslase sõrmi ning lasin tal oma valu tugevalt pigistades minu peal välja elada. “100 meetri pärast parempööre,” asemel kõlasid minu suust sõnad “Tubli-tubli” ja “natukene veel,” saatjaks ka toetavad seljamassaažid. “Finišisse” jõudsime lõpuks ajaga 15 tundi ja 40 minutit ning kuigi see on ehk pisut rohkem kui keskmisel esmasünnitajal, siis kohale jõudes teadsime, et siinkohal ei olnud lõpuks oluline aeg, vaid auhind, mis meil esmaspäeva lõunapoolikul kell 13.29 armsa tütre näol ka käes oli.

Meie auhind Beebi S.