Talvine õueskäik lapsega

Pehme lumesadu, lõbus kelgusõit, lumememme ehitamine ja selle kõige saateks lapse rõõmsad kilked. Kõlab mõnusalt eks?

Kuigi praegune talv on tõesti üle pika aja olnud päris mõnus ja lapsega saab õues ka palju pulli, on selle kõige juures ka omajagu takistusi…👇

Alustamise riidesse panekust. Lapsevanemad ilmselt teavad, et kogu see trall, mis eelneb uksest väljumisele, on omaette teadus😄. Kes pole ise seda tantsu läbi teinud, mõtlevad ilmselt, et mis siin ikka nii väga rasket saab olla? Võtad lapse sülle ja venitad talle järjepanu villasokid, salli, mütsi, kindad ja kogu muu pulli selga ning ongi valmis!

Kui lapsel endal veel karku all pole, võibki selline plaan täitsa toimida. Kui sinu võsuke aga juba maailma kahe jala peal pätserdades avastada saab, muutub olukord mitu korda keerulisemaks. Piisab öelda, et läheme nüüd õue ja tule paneme sind riidesse, kui lapsevanemate ees rullub lahti umbes säärane vaatepilt👇.

Ühesõnaga – lapse jaoks mõjub säärane lause üleskutsena mõelda välja erinevaid viise, mis kogu riietusmisprotsessi aeglustada võiksid. “Alustuseks võiksite mind natuke mööda kodu taga ajada,” mõtleb laps. “Siis, kui te mind kätte saate, on mul plaan röökima hakata. Ja kui mind uuesti maha panete, itsitan jälle kavalalt,” jätkab ta oma kurja plaani.

Edasi tuuakse emme ja issi ette kõik mänguasjad, mille õue kaasa võtta võiks. Järgnevad umbes sama intensiivsed läbirääkimised, kui Kaja Kallasel ja Mailis Repsil möödunud nädalatel ning oh imet! 30 minutit hiljem oletegi jõudnud sinnamaale, et laps on lõpuks riidesse pakitud, kaenlas kompromissina kaasa võetud Lotte kaisukas, kes ka kindlasti õues möllata tahaks.

Ukse taga vaatavad meile vastu käru ja kelk. Sina, mõnevõrra elukogenumana, tead, et väljas on juba mitu päeva valitsenud plusskraadid ja oluliselt otstarbekam oleks õues liikuda käruga. Kohe, kui käru poole küünitad, kostitab võsuke sind aga sõnavalanguga “Ei-ei-ei-eiiii!”. Mõtled siis – heakene küll, läheme täna veel kelguga, äkki leiame kuskilt lund.

Olete õues viibinud minuti-kaks, kui jõuad juba oma otsust kahetseda. Soolatud teed ja tihe liiklus on suurema osa lumest ära kaotanud ja asfaldi peal libisev roosa “saan” krigiseb sellise häälega, et vastutulijad meist suure kaare ja imestunud silmadega mööda kõnnivad. Kelgu ja kõrvakilede säästmiseks otsustad talvise sõiduvahendi ja lapse kaenlasse haarata ning korraliku koormaga mänguväljaku poole tammuda.

Mõne aja möödudes jõuategi kuidagi parki. Endal küll nahk märk, aga vähemalt lapsel tuju hea. Pargis tutvute sulavate lumememmedega, kiigute pisut ning üks hetk ongi aeg koduteele asuda. “Mis sa arvad, kui paneme sind nüüd kelku istuma? Issi nägi ühte kõnniteed, kus natuke lund ka on. Saame seal mõnusalt kelgutada ja siis koju sööma minna!” proovid tütrele head ideed maha müüa.

“Ei-ei-ei-ei!” kostub karm vastus. Laps on otsustanud, et kelgu peal istumine on tema jaoks praegu liiga titekas ning ta soovib ise koju kõndida. Ideaalis võiks issi hoopis ise kelgu peale istuda. Saame siiski koos päris ruttu aru, et väga kaugele me nii vist ei jõuaks. Nii hakkamegi vaikselt tipa-tapa kodu poole astuma.

Minuti möödudes otsustab väike põnn omakorda, et lihtsalt kõndimine on liiga igav ja soovib ise kelku enda järel tirida. “No hästi, ega meil kella peale otseselt minekut pole ja kodu on ka juba peaaegu nurga taga,” lohutad ennast.

Ootad ja vaatad siis kannatlikult, kuidas laps oma roosat saani asfaldil edasi üritab tirida. Kui mudilase jõud raugeb ja frustratsioon tõuseb, pakud lapsele välja, et äkki võtab issi sind sülle? “Ei-ei-ei-ei!” kõlab tuttav vastus.

Niisiis üritad tempot kiirendada pisut sellega, et aeg-ajalt kelku tagant jalaga edasi tõukad. Kelgu kõrval hakkavad tähelepanu üks hetk röövima aga muud asjad. Näiteks ei saa väike sell aru, miks lumi ühest kohast kollane on. Täpsemaks inspekteerimiseks tundub hea idee seda lund kätte võtta ja suhu pista. Siin sekkub aga omakorda issi varemtuntud sõnadega “Ei-ei-ei!”. Märksõnad “Kutsu piss-piss,” paistavad lapsele mõjuvat ning saame vaikselt edasi astuda.

Kuniks…

Kõnnime mööda ühest trepist, millest oleks vaja ilmtingimata üles ronida. Ja siis pärast seda näeme ühte kommipaberit, mis tuleks kahtlemata üles korjata. Ja siis on maha kukkunud paar oksakest, mis samuti vaja koju tassida. Ja siis näeme ühte kutsut, kellele lehvitada tuleks. Ja siis märkame vahvat aeda, kust oleks tore sisse astuda. Ja siis näete ühte vahvat porilompi, kus oleks samuti mõnus jalgu- ja kättpidi sees käia. Ise saadad kõike seda ahastuse ja naeruga samaaegselt. Ühel hetkel paistab siiski “päästev” koduuks ja saamegi vaikselt tuppa astuda.

Võtad õueriided ära ja mõtled, et tegelikult oli vist päris tore. Sai värsket õhku ja lapsega mõnusalt aega veeta. Homme jälle?

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Tegelikult oli õues ju päris tore, eks?!”

Lapse kasvatamise ootused vs. reaalsus

Märkamatult on käes uus aasta ehk aeg, kus ikka seatakse erinevaid eesmärke ja lubatakse, et just sel aastal võetakse end käsile ja tehakse teoks kõik senised unistused.

“Peaks selle Orgu toitumiskava ette võtma ning isegi kui jõusaalid kinni on, siis jooksmas saab ju ikka käia,” lubad endale naiivselt. Jaanuari keskpaigaks on enamasti aga selge, et eks see elu läheb ikka vanaviisi edasi. Värskes õhus liigutamine piirdub tihti poest õlle ja jäätise toomisega ning ainus asi, mis sinu menüüs Orgu toitumiskava meenutab, on magus kringel Narva kohvikust.

Mulle tundub, et laste kasvatamisega on kohati sama lugu. Kui on selge, et 9 kuu pärast saate naisega perelisa ning kõhubeebi tasapisi kasvab, jõuad lugeda igasuguseid teooriaid ja artikleid, kuidas teha nii, et just sinu inimtaim kastmisega kõige tublimaks ja sihvakamaks kasvaks.

Tutvud kõiksugu koolituste ja “teadusartiklitega” ning kujutad juba vaimusilmas ette, kuivõrd idülliline teie pereelu olema saab. Lapsel on magusaisu ja nõuab karjudes kommi? “Lihtne, minu laps kommi ei saa ning mustikad, marjad ja lillkapsad on tema kommid,” mõtled sinisilmselt.

Laps nõuab oma lemmikmultikat niivõrd kõva häälega, et isegi naabrid on juba valmis talle Youtube’is Põrsas Peppa seiklused peale panema? “Minu laps tutvub telekaga alles teismeeas ning seni saadame päeva õhtusse raamatute seltsis,” elad taaskord unistustemaal. Reaalsus? Nojah, võite ise ka arvata😄.

Nagu ikka selliste kenade unistustega, siis paratamatult segab elu vahele ja reaalsuses mööduvad sinu kolmapäevaõhtud lapsega hoopis diivanil telekat vaadates, samal ajal šokolaadijäätist sisse vohmides.

“Okei, on nende magusaisudega kuidas on, aga selle unevärgi saame lapsega küll esimesel võimalusel korda. Meie uni on ju ikka prioriteet,” lubad sa naiivselt enne lapse sündi endale ja naisele. Läheb, kuu, kaks, kolm…kaheksa. Märkamatult tähistate lapse esimest sünnipäeva ja magama lähete ikka nii, et hiilid öösel kuidagi voodi servale ja proovid seal laiutava võsukese kõrval sõba silmale saada.

Frustratsiooni tõstavad erinevad beebigrupid ja foorumid, kus kõik üksteise järel kiidavad, et nende Emil-Eminem ning Gloria-Giselle kohe pärast “Aktuaalset Kaamerat” enda magamistuppa hiilivad ja seal vaikuses omapäi unemaale rändavad. Siis magavad nad öö läbi ja ärkavad hommikul alles magusa pannkoogilõhna peale. Ilus, kas pole? Ja kuigi tegelikult on selliseid kiitjate osakaal ehk 1%, jääb sulle mulje, et kuidas just meil see uneasi kuidagi ei edene?

Sama lugu kordub rinnast võõrutamisel. “Noh, esimeste kuude möödumisel hakkame tiburulli vaikselt tahke toiduga harjutama ja hiljemalt esimeseks sünnipäevaks teeme nii, et tissi lapsele enam ei anna. Siis saame mõnusalt kohvikus ja teatris käia ning tütrekese teiste juurde ka hoida saata,” arutad naisega taas naiivselt.

Poolteist aastat hiljem on “esimese aluaasta” tähtaeg asendunud aga lausega “Nojah, proovime vähemalt nii, et kooli minnes oleks selle tissivärgiga kõik. Siis saame mõnusalt kohvikus käia ja…“.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Lapsega reisimine ehk nahk märg juba autosse jõudes

Suvi ja sellega kaasnevad väljasõidud on selleks aastaks tehtud ja proovime siis vaikselt tubastele tegevustele (sh blogi kirjutamine) ümber lülituda. Kuna möödunud kuudel sai vaat et iga nädalavahetus mõni pikem väljasõit ette võetud, kogunes ka suve jooksul omajagu materjali, mida proovin ka siin blogis järjepanu jagama hakata:).

Esimeseks teemaks siis lapsega reisimine. Uuuhh, kust alustada? Ütleme nii, et võrreldes kahekesi reisimisega vajab lapsega väljasõitudele minemine (väga) palju rohkem planeerimist😄.

Ilma väikese põnnita on spontaansete otsuste tegemine oluliselt lihtsam. Ütled õhtul naisele, et mis homme plaanis? Läheks näiteks Haapsallu? Ja siis vaataks, mis Pärnus toimub? Ja sealt edasi näiteks Saaremaale? Ning tagasi tulles vaataks ehk jääb veel midagi põnevat tee peale. Ja siis võiks selles restoranis käia. Ja kuulsin, et seal uues kohas peaks ka päris head toidud olema – vaatame sinna ka. Lapsega koos vajab aga juba kesklinnast Nõmmele sõit omajagu ettemõtlemist…

Ah, et võiks kuhugi ringi sõitma minna? No vaatame alustuseks ära, mis kell plika hommikul ärkab. Siis peaks nii sättima, et autosse minnes ta juba liiga väsinud pole. Ja siis vaatab selle turvatooli jandi üle. Mähkmed võtsid? Aga niisked lapid? Aga vahetusriided, sest teatavasti meeldib mähkmetele enim just kodust eemal lekkima hakata? Oot, aga mis siis, kui tal kõht tühjaks läheb? Kas seal midagi lapsele süüa on või peame ise midagi kaasa võtma? See lemmik kaisukas sai kaasa? Aga see raamat? Ilma selleta ta ju ei uinu? Aga lutt? Aga…?

Nii, nüüd on kott vist koos. Proovime siis lapse ka riidesse saada ja saame vaikselt autosse liikuda. Oota, lapsuke, ära jookse eest ära! Las issi paneb sulle sokid jalga ja mütsi pähe – ilma nendeta ei saa ju õue minna. Nii, kogu pere autos. Saame vist liikuma hakata? Ei, kurat, käru jäi ikka üles. Aga kuidas see siia autosse kõikide nende kottide vahel üldse ära mahutada? Okei, kuidagi surusime kõik sisse.

Nii, mõnus, 5 minutit juba teel olnud. Kurat, lapsel hakkas igav. Vaata, kas ta vett tahab? Aga süüa? No ma ei tea, näitame talle siis multikaid natuke.

Nii, laps jäi nüüd lõpuks magama. Aga me hakkame just kohale jõudma…
Nojah, tiirutame siis veits veel ringi. Okei, jäime punase taha, auto seisab ja laps üleval. Läheme vaatame siis natuke õues ringi!

Oota, aga väiksel tiburullil oleks vaja ju mähet vahetada ja midagi süüa anda. No proovime leida mõne lapsesõbraliku koha, kus saab vetsus mähkmeid ka vahetada. Oo, see tundub päris lahe koht. Istume siis siia maha. Kas teil lastele ka midagi on? Ah, las sööb meie juurest midagi ja raudselt tuuakse saia ka lauda. Nii, mõnus – tellimused tehtud.

Aga oi. Lapsel on natuke igav jälle. Ei, tibuke, ära viska seda tädi saiaga. Proovi kahvleid ka mitte laua alla loopida. Ja kuidas sa sinna riiuli otsa said?! Okei, ma lähen jalutan natuke lapsega ringi ja helista mulle, kui toidud lauda tuuakse.

Nii, mõnus toidud lauas. See pitsa näeb päris hea välja – saab lõpuks nautima hakata! Võtad ampsu, võtad kaks. Okei, lapsel jälle igav. No tule istu issi süles siis. Las emme sööb enne ära, me vaatame nii kaua seda Muna raamatut. Okei, teeme nüüd väikese vahetuse – istud emme sülle. Viskan 5 lõiku pitsat kiirelt kõhtu, loputan joogiga alla ja minek!

Nii, vaatame nüüd natuke linna peal ringi, äkki jääb tütreke ka vankris samal ajal magama. Oi, mingi imelik lõhn tuleb sealt mähkmetest. Läheme vahetame seal pargis puude vilus siis mähkme ära. Ja tibuke hõõrub juba silmi. Aga vankris vist ikka magama ei jää. Nojah, hakkame siis vaikselt tagasi liikuma. Rihmad kinni ja sõit võib alata – maantee ühtlane rütm suigutab ka mudilase lõpuks unne.

Oeh, olemegi kodus tagasi. Toome kogu elamise jälle autost tuppa tagasi ja hakkame lahti pakkima. Päris väsitav on ikka see puhkamine. Aga tegelikult oli päris tore. Teeme järgmine nädalavahetus jälle?

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.