Lapse kasvatamise ootused vs. reaalsus

Märkamatult on käes uus aasta ehk aeg, kus ikka seatakse erinevaid eesmärke ja lubatakse, et just sel aastal võetakse end käsile ja tehakse teoks kõik senised unistused.

“Peaks selle Orgu toitumiskava ette võtma ning isegi kui jõusaalid kinni on, siis jooksmas saab ju ikka käia,” lubad endale naiivselt. Jaanuari keskpaigaks on enamasti aga selge, et eks see elu läheb ikka vanaviisi edasi. Värskes õhus liigutamine piirdub tihti poest õlle ja jäätise toomisega ning ainus asi, mis sinu menüüs Orgu toitumiskava meenutab, on magus kringel Narva kohvikust.

Mulle tundub, et laste kasvatamisega on kohati sama lugu. Kui on selge, et 9 kuu pärast saate naisega perelisa ning kõhubeebi tasapisi kasvab, jõuad lugeda igasuguseid teooriaid ja artikleid, kuidas teha nii, et just sinu inimtaim kastmisega kõige tublimaks ja sihvakamaks kasvaks.

Tutvud kõiksugu koolituste ja “teadusartiklitega” ning kujutad juba vaimusilmas ette, kuivõrd idülliline teie pereelu olema saab. Lapsel on magusaisu ja nõuab karjudes kommi? “Lihtne, minu laps kommi ei saa ning mustikad, marjad ja lillkapsad on tema kommid,” mõtled sinisilmselt.

Laps nõuab oma lemmikmultikat niivõrd kõva häälega, et isegi naabrid on juba valmis talle Youtube’is Põrsas Peppa seiklused peale panema? “Minu laps tutvub telekaga alles teismeeas ning seni saadame päeva õhtusse raamatute seltsis,” elad taaskord unistustemaal. Reaalsus? Nojah, võite ise ka arvata😄.

Nagu ikka selliste kenade unistustega, siis paratamatult segab elu vahele ja reaalsuses mööduvad sinu kolmapäevaõhtud lapsega hoopis diivanil telekat vaadates, samal ajal šokolaadijäätist sisse vohmides.

“Okei, on nende magusaisudega kuidas on, aga selle unevärgi saame lapsega küll esimesel võimalusel korda. Meie uni on ju ikka prioriteet,” lubad sa naiivselt enne lapse sündi endale ja naisele. Läheb, kuu, kaks, kolm…kaheksa. Märkamatult tähistate lapse esimest sünnipäeva ja magama lähete ikka nii, et hiilid öösel kuidagi voodi servale ja proovid seal laiutava võsukese kõrval sõba silmale saada.

Frustratsiooni tõstavad erinevad beebigrupid ja foorumid, kus kõik üksteise järel kiidavad, et nende Emil-Eminem ning Gloria-Giselle kohe pärast “Aktuaalset Kaamerat” enda magamistuppa hiilivad ja seal vaikuses omapäi unemaale rändavad. Siis magavad nad öö läbi ja ärkavad hommikul alles magusa pannkoogilõhna peale. Ilus, kas pole? Ja kuigi tegelikult on selliseid kiitjate osakaal ehk 1%, jääb sulle mulje, et kuidas just meil see uneasi kuidagi ei edene?

Sama lugu kordub rinnast võõrutamisel. “Noh, esimeste kuude möödumisel hakkame tiburulli vaikselt tahke toiduga harjutama ja hiljemalt esimeseks sünnipäevaks teeme nii, et tissi lapsele enam ei anna. Siis saame mõnusalt kohvikus ja teatris käia ning tütrekese teiste juurde ka hoida saata,” arutad naisega taas naiivselt.

Poolteist aastat hiljem on “esimese aluaasta” tähtaeg asendunud aga lausega “Nojah, proovime vähemalt nii, et kooli minnes oleks selle tissivärgiga kõik. Siis saame mõnusalt kohvikus käia ja…“.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Lapsega reisimine ehk nahk märg juba autosse jõudes

Suvi ja sellega kaasnevad väljasõidud on selleks aastaks tehtud ja proovime siis vaikselt tubastele tegevustele (sh blogi kirjutamine) ümber lülituda. Kuna möödunud kuudel sai vaat et iga nädalavahetus mõni pikem väljasõit ette võetud, kogunes ka suve jooksul omajagu materjali, mida proovin ka siin blogis järjepanu jagama hakata:).

Esimeseks teemaks siis lapsega reisimine. Uuuhh, kust alustada? Ütleme nii, et võrreldes kahekesi reisimisega vajab lapsega väljasõitudele minemine (väga) palju rohkem planeerimist😄.

Ilma väikese põnnita on spontaansete otsuste tegemine oluliselt lihtsam. Ütled õhtul naisele, et mis homme plaanis? Läheks näiteks Haapsallu? Ja siis vaataks, mis Pärnus toimub? Ja sealt edasi näiteks Saaremaale? Ning tagasi tulles vaataks ehk jääb veel midagi põnevat tee peale. Ja siis võiks selles restoranis käia. Ja kuulsin, et seal uues kohas peaks ka päris head toidud olema – vaatame sinna ka. Lapsega koos vajab aga juba kesklinnast Nõmmele sõit omajagu ettemõtlemist…

Ah, et võiks kuhugi ringi sõitma minna? No vaatame alustuseks ära, mis kell plika hommikul ärkab. Siis peaks nii sättima, et autosse minnes ta juba liiga väsinud pole. Ja siis vaatab selle turvatooli jandi üle. Mähkmed võtsid? Aga niisked lapid? Aga vahetusriided, sest teatavasti meeldib mähkmetele enim just kodust eemal lekkima hakata? Oot, aga mis siis, kui tal kõht tühjaks läheb? Kas seal midagi lapsele süüa on või peame ise midagi kaasa võtma? See lemmik kaisukas sai kaasa? Aga see raamat? Ilma selleta ta ju ei uinu? Aga lutt? Aga…?

Nii, nüüd on kott vist koos. Proovime siis lapse ka riidesse saada ja saame vaikselt autosse liikuda. Oota, lapsuke, ära jookse eest ära! Las issi paneb sulle sokid jalga ja mütsi pähe – ilma nendeta ei saa ju õue minna. Nii, kogu pere autos. Saame vist liikuma hakata? Ei, kurat, käru jäi ikka üles. Aga kuidas see siia autosse kõikide nende kottide vahel üldse ära mahutada? Okei, kuidagi surusime kõik sisse.

Nii, mõnus, 5 minutit juba teel olnud. Kurat, lapsel hakkas igav. Vaata, kas ta vett tahab? Aga süüa? No ma ei tea, näitame talle siis multikaid natuke.

Nii, laps jäi nüüd lõpuks magama. Aga me hakkame just kohale jõudma…
Nojah, tiirutame siis veits veel ringi. Okei, jäime punase taha, auto seisab ja laps üleval. Läheme vaatame siis natuke õues ringi!

Oota, aga väiksel tiburullil oleks vaja ju mähet vahetada ja midagi süüa anda. No proovime leida mõne lapsesõbraliku koha, kus saab vetsus mähkmeid ka vahetada. Oo, see tundub päris lahe koht. Istume siis siia maha. Kas teil lastele ka midagi on? Ah, las sööb meie juurest midagi ja raudselt tuuakse saia ka lauda. Nii, mõnus – tellimused tehtud.

Aga oi. Lapsel on natuke igav jälle. Ei, tibuke, ära viska seda tädi saiaga. Proovi kahvleid ka mitte laua alla loopida. Ja kuidas sa sinna riiuli otsa said?! Okei, ma lähen jalutan natuke lapsega ringi ja helista mulle, kui toidud lauda tuuakse.

Nii, mõnus toidud lauas. See pitsa näeb päris hea välja – saab lõpuks nautima hakata! Võtad ampsu, võtad kaks. Okei, lapsel jälle igav. No tule istu issi süles siis. Las emme sööb enne ära, me vaatame nii kaua seda Muna raamatut. Okei, teeme nüüd väikese vahetuse – istud emme sülle. Viskan 5 lõiku pitsat kiirelt kõhtu, loputan joogiga alla ja minek!

Nii, vaatame nüüd natuke linna peal ringi, äkki jääb tütreke ka vankris samal ajal magama. Oi, mingi imelik lõhn tuleb sealt mähkmetest. Läheme vahetame seal pargis puude vilus siis mähkme ära. Ja tibuke hõõrub juba silmi. Aga vankris vist ikka magama ei jää. Nojah, hakkame siis vaikselt tagasi liikuma. Rihmad kinni ja sõit võib alata – maantee ühtlane rütm suigutab ka mudilase lõpuks unne.

Oeh, olemegi kodus tagasi. Toome kogu elamise jälle autost tuppa tagasi ja hakkame lahti pakkima. Päris väsitav on ikka see puhkamine. Aga tegelikult oli päris tore. Teeme järgmine nädalavahetus jälle?

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Koroonapäevikud: miks meil enam hobisid pole?

Praegusel karantiini ajastul on aega ka pisut pikemad heietused lõpuni mõelda. Nagu eelmises postituses põgusalt ka mainisin, siis kõige hirmsa ja ebamugava kõrval on tegelikult huvitav näha, kuidas kogu käimasolev kriis meie ühiskonda ja selle väärtushinnanguid muudab.

Nimelt on kodus vedelemisega nüüd ju aega juurde tekkinud ja enam ei ole kogu aeg ühte või teise kohta kiire. Ma ütlen ausalt, mulle praegune perega kodus chillimine täitsa sobib ja vähemalt senise nädalaga ei ole tekkinud ka tunnet, et tahaks naisest ja lapsest natuke puhkust. Eeldame ja loodame, et nende tunded on natukenegi vastastikused. Sest oled ju ikka siit-sealt kuulnud lugusid, kui mõnes peres on mees natukeseks ajaks Soomest koju tulnud ja mõne päeva möödudes ootavad kõik, et võiks juba “tavapärane” rütm taastuda ja mees taas Eckerö Line’i peale hüpata.

Lugedes ka teiste perede karantiinilugusid, tuleb siiski tõdeda, et meil on siin kolmekesi kodus ka veel suht beginnners level. Kui kodus on kantseldada vaid üks laps ja seegi väike 7-kuune plika, kes alles esimesi roomamisi teeb, siis võibki kodune elu paras roosamanna tunduda. Kujutan vaid ette, kuid jõnglasi oleks peres juba 2-3, kõigil jalad all ja keeled suus. Küll siis näeks siin 24/7 vett ja vilet, mille kõige juures peaksid veel kokaks, koristajaks, psühholoogiks ning matemaatika õpetajaks kehastuma. Nii et jõudu kõigile lapsevanematele, kes säärases reaalsuses hetkel elavad! Jääb vaid üle oodata ja karta, kui meie ka kunagi sellele edasijõudunute “tasemele” jõuame😄.

Beebi naudib, et emme ja issi päevad läbi kodus on.

Aga kuhu ma kogu selle eelneva aja mahavõtmise jutuga jõuda tahtsin on see, et tegelikult on tore näha, kuidas inimesed vaikselt uue elukorraldusega harjuvad ja antud situatsioonist ka positiivset otsida püüavad. Virtuaalsed live-kontserdid, Skype-veinitamised ja kõik muu säärane on ju mõneks ajaks täitsa omapärane ning tore vaheldus. Loodame ainult, et kui normaalne elu taastub, ei ole inimesed liiga mugavaks muutunud ning edaspidi kõiki pulmasid ja juubeleid ainult virtuaal-läbudena maha ei peeta:).

“Tänu” koroonakriisile leidsin ka enda näitel üle mitme kuu aega, et segamatult 30-40 lehekülge raamatut lugeda (suur saavutus, ma tean😄). Samuti olen käimasoleval nädalal vihtunud rohkem trenni kui koroonale eelnenud kahe kuu jooksul kokku. Ja selle kõige peale tabasin end mõttelt, et kuigi trenn ja lugemine on meie kehale ja vaimule väga kasulikud, siis miks jõuavad paljud meist nende asjadeni alles siis, kui kodus tõesti “midagi targemat teha pole”?

Lõppude lõpuks ei võta paarikümne lehekülje lugemine ja 20-30 minutit liigutamist ju üldse nii palju aega. Aga kui oled igapäeva rutiinis, siis on väga lihtne jõuda vabanduseni, et ah täna pole selleks üldse energiat. Tegelikult on see aga tihti prioriteetide seadmise küsimus.

Miks me ei vaimustu enam lihtsatest asjadest nii nagu väikesed lapsed?

Mul on tunne, et isegi, kui igapäevatöö ja pereelu kõrval tekib sul päevas/nädalas mõni vaba hetk, siis tänapäeva ühiskonnas on justkui patt see vaba moment lihtsalt logelemiseks võtta. Ikka tekib tunne, et oh nüüd laps magab ja nüüd peab sellest ajast maksimumi võtma. Näiteks lüüa alustuseks kogu elamine põrandatest lagedeni läikima. Seejärel peaksin natuke mõnda uut oskust arendama, et tulevikus jälle rohkem raha teenida. Ja siis peaksin tegelema selle kõrvalprojektiga, mis mulle loodetavasti paari aasta pärast ka ilged rahamäed kokku toob.

Aga võtta see tund-kaks, et lugeda ilukirjandust, vaadata mõnda dokumentaalfilmi või lihtsalt elukaaslasega maast ja ilmast rääkida? Ah see tundub ju paras ajaraisk. Mis kasu ma sellest hiljem saan? Ja mis siin ikka – tuleb kogu seda edukultuuri survet ja pattu tunnistada ka enda puhul.

Vaadates kasvõi enda last, võiksid täiskasvanud kohati enda võsukestest õppust võtta ja aeg-ajalt ka väikestest asjadest vaimustuda. Ei ole midagi armsamat, kui jälgida, kuidas sinu laps ühte võrdlemisi suvalist asja nagu näiteks pakkepaberiga krabistamist maailma kõige huvitavamaks ja lahedamaks tegevuseks pidada võib.

Ma ei ütle ilmtingimata, et sina ja su elukaaslane nüüd karantiinis mullikile ja tühjade plastpudelitega lustima peaks hakkama (kuigi miks ka mitte?). Küll aga võiks koduseinte vahel ehk meelde tuletada mõni vahva hobi, mida nooremana harrastatud sai, kuid milleks nüüd kunagi aega ei tundu olevat. Olgu see siis maalimine/joonistamine, kudumine, lauamängude mängimine või pusle kokkupanemine – take your pick. Ma arvan, et praegu on suurepärane aeg, kus süüvabalt ka selliste “pehmemate” tegevustega tegeleda.

Ja mis siis, kui see tegevus sulle otsest kasu sisse ei too. Vahel on ju hea midagi teha ka lihtsalt sellepärast, et see on tore. Ei pea mõtlema, et oh, kui ma nüüd kõvasti näiteks maalimist harjutan, siis ehk saan kunagi oma tööde eest ka raha sisse kasseerida. Muidugi oleks see tore boonus, aga see ei pea olema sääraste tegevuste esmane eesmärk. Seniks aga naudime kodus olemist ja proovime leida väikestes asjades sama palju võlu, kui meie pisikesed järglased:).

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Võimalus oma naise ja lapsega tutvuda

Mäletate, kui suurim mure Eestis oli see, et Erik Orgu sõi kuskil kohvikunurgas salaja kringilt? Olid need alles head ajad, eks. Nüüdseks on koroonaviirus tulnud, et (mõneks ajaks) jääda ning see tähendab, et suur osa Eestist ja maailmast on “aheldatud” oma kodudesse. Mida siis säärases eriolukorras ette võtta?

Kuna omal ajal jäänuksin ma Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kohast sama kaugele kui keskmine Eesti suusataja tiitlivõistluste medalist, siis suurt meditsiinilist tõde alljärgnevast otsida ei tasu. Küll aga proovin ma mõelda, kuidas selles kaoses niimoodi hakkama saada, et elu päris seisma ei jääks ning enda ja lähedaste mõistus/tervis võimalikult teravana püsiksid.

Ühest küljest on praegune maailmas valitsev olukord kindlasti piisavalt tõsine, et ükski inimene ei tohiks mõelda, et “ah suva, mina niikuinii riskigruppi ei kuulu ja küll ma selle väikse palaviku üle elan.” Sest keegi ei taha ju olla see tüüp, kes oma kolleegid või perekonna paariks nädalaks haigevoodisse saadab.

Võta aega veidi ringi vaadata

Just toiduga möllanud väiksele printsessile sobib, et kogu pere kodus on.

Teisest küljest pooldan ma ka seda, et antud olukorras ei tohi unustada positiivsust ja elutervet huumorit. Tänapäeva kiires maailmas on inimestel tihtipeale kuklas tiksumas, et kui ma nüüd selle ühe asja tehtud saan, siis tuleb veel tegeleda teise ja kolmanda asjaga. Ja siis veel neljas ja viies. Ja küll siis kunagi kauges tulevikus natuke puhata ka jõuab.

Praegune olukord annab heas mõttes võimaluse aja pisut maha võtta. Vaadata suuremat pilti, mõelda, mis on päriselt oluline ning miks mitte isegi teha tutvust oma perekonnaga. Paari päeva möödudes võid üllatuda, et sinu naine ja laps on tegelikult täitsa toredad inimesed.

Näiteks meie peres tõmmati eile tolmu alt välja üks lauamäng, mis viimati ilmavalgust ehk aasta tagasi nägi. Valged seletuskaardid erutasid ka Beebit, kes arvas, et temale ühed mõnusad valged maiused suhu toppimiseks välja on laotatud. Üldse tundub Beebile uus elukorraldus päris hästi sobivat. Emme ja issi on nüüd ju päevad läbi kodus ja selle tähistamiseks hakkas ta eile ka esimest korda pikemaid vahemaid roomama.

Seega ei ole praegune eriolukord üdini halb. Usun suuremale osale inimestele kulub väike aja mahavõtmine ära ja kujutage ette seda vaimustust, kui mai alguses peaks normaalne elukorraldus taastuma! Niigi soovivad eestlased tihti juba märtsi keskel esimese päikese ja 3 plusskraadiga shortsid jalga tõmmata ning terrassile kosutavat jooki lürpima minna. Nüüd peavad säärased protseduurid pisut ootama. Aga seda suurem on rõõm, kui maikuus väljas ka päriselt soe on ning kinod, restoranid ja muud põnevad asutused loodetavasti taas enda normaalse rütmi taastanud on.

Seniks aga #staythefuckhome. Oleme hoolikad, aga ärme paanitse ja jätame teistele ka pisut wc-paberit. Ning küll me siis ühiselt sellest kõigest välja tuleme. Vaimu värskena hoidmiseks tasub muidugi aeg-ajalt ka värskes õhus kas jalutamas või sportimas käia. Ja kui mõni tuttav peaks tänaval ette sattuma, piirdume kallistuste asemel ühe tunnustava noogutusega. Aga ega seda vist ei pea eraldi üle rõhutama – sotsiaalse distantsi hoidmine on meil eestlastel ju veres.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.