Minu elu kõige toredamad ja väsitavamad 90 päeva

Beebi S. sai nädala algul 3-kuuseks ning vaadates tagasi möödunud 90 päevale, võib vast öelda, et niivõrd sündmusterohket ja rõõmsat, kuid samas ka väsitavat 3-kuulist perioodi minu elus varasemalt olnud pole. Siin siis mõned tähelepanekud ja õppetunnid, mis ehk ka mõnd tulevast lapsevanemat suureks elumuutuseks ette valmistada aitavad👇:

1. päev: 9 ja pool kuud ootust on läbi ning pärast 16-tunnist möllu on Beebi lõpuks käes. Sünnitustoast väljudes öeldakse, et “tulge siis ikka varsti jälle!“. Naeratame viisakalt ja vastame: “Nojah, vaatame seda nalja.” Perepalatisse jõudes imetleme Mariiniga oma väikest maailmaimet kuni mingi hetk kõik kolmekesi ühte voodisse magama jääme.

2. päev: Kogu sünnitusprotsess ja muu palatis toimuv möll on võtnud piisavalt energiat, et ega päris kohale veel ei jõuagi, et nüüd oled mänginud end sellisesse olukorda, kus ühed väikesed silmad vähemalt järgmised 18 aastat just Sinule loodavad. Ööunne jäädes ja toatulesid kustutades hakkab Beebi ilmselt hirmust nutma ja seeläbi saad esimest korda reaalselt aimu, et edaspidi hakkavadki kõik teie otsused lähtuma just sellest väikesest printsessist, kes muust maailmast ööd ega mütsi ei jaga, kuid mingite sisemiste instinktidega just oma emmele ja issile loota teab.

3. päev: 10 minutit rahulikku söömist või duši all käimist? Kui seni tundus see igapäevaelu tavalise rutiini osa, siis nüüd hakkad aina rohkem hindama ja märkama ka selliseid väikeseid asju elus.

5. päev: Esimene nädalavahetus lapsevanematena – ütle head aega lihtsalt voodis lösutamisele! Kuigi Beebi esimestel elupäevadel väga nõudlik ei ole ning magab ka täitsa tublisti, siis selliseid hetki, kus naisega lihtsalt kahekesi voodis pikutad ja taustaks mõnda seriaali viiendat korda üle vaatad, enam lähiajal sa ilmselt ei näe. Need hetked, kus korteri beebiosakonnas on vaikus, proovid ära kasutada võimalikult efektiivselt – olgu see siis kodu koristamine, asjade sorteerimine, meilide vaatamine või trenniskäik.

Rahulik pereõhtu Netflixi seltsis? Pigem ei.

9. päev: Vaikselt hakkab kohale jõudma, et kuigi päevad Beebiga võivad tunduda pikad, siis nädalad ja kuud lähevad lõpuks ikkagi kiirelt. Proovi ühiseid hetki koos Beebiga jäädvustada! Meie tegime näiteks sel päeval ära esimesed “ilufotod” koos värske pereliikmega.

13. päev: Tekib meeldiv rutiin ja hakkad vaikselt sellele beebiasjale juba pihta saama. Mähkmevahetusel enam silm ka ei pilgu – pealuu sisse on juurdunud, et Karupoeg Puhhi pilt mähkmetel käib ettepoole ja Notsu pilt taha!

15. päev: Just siis, kui hakkad värske pereeluga harjuma ning iga väikest hetke nautima, on isapuhkus läbi ja nüüd on aeg tagasi tööle minna.

17. päev: Kardad, kuidas beebi- ja tööelu ühildamisega hakkama saad, aga kõik toimib täitsa kenasti! Öeldakse ju, et õnnelik inimene on see, kes läheb hommikul hea meelega tööle ning tuleb õhtul rõõmsana koju. Ühel päeval töölt koju jalutades tuleb see ütelus meelde ja mõtled endamisi, et nii lihtne see elu valem vist ongi!

30. päev: Iga kodust välja saamine on suur üritus ja paras organiseerimine. Beebiga nädalavahetuseks vanavanematele külla? Kui pealtnäha tundub see lihtne ülesanne, siis lõpuks on organiseerimist vaat et sama palju, kui kahekesi Aasiasse reisimisel. Võta kaasa turvatool. Võta kaasa käru, kus Beebi õues magada saaks. Võta kaasa puhtad mähkmed. Võta kaasa varuriided “kakastroofi” ennetamiseks. Võta kaasa mõni mänguasi, mis Beebit lohutada võiks. Jnejne. Lõpuks on asjade nimekiri ja kott nii pungil, justkui läheksid välismaale mitmeks kuuks elama.

45. päev: Prioriteedid muutuvad ja hakkad aina enam und väärtustama. Kui enne sättisid õhtuid tihti nii, et vaatad kell 22 algava jalkamatši ära ja sätid end südaöö paiku magama, siis nüüd hakkab tukk nii sulle kui Beebile peale tükkima juba Ringvaate keskel. Lõpuks venitate kuidagi AK spordiuudisteni välja. Parematel päevadel jõuad ära vaadata ka lotokolmapäeva, jalgpallimängu esimese poolaja või pool Netflixi sarjast.

60. päev: Tunned end kogu beebiasjade maailmas juba tõelise ninjana. Parimad mähkmed? No question – muidugi Huggies Elite Soft! Parimad riided? Need, mis mugavalt trukkidega kinni-lahti käivad! Parim unetekitaja? Õues jalutamine! Mitu D-vitamiini tilka beebile iga päev andma peab? Viis!

75. päev: Ärkad nädalavahetuse hommikul ja näed sõprade kaks tundi tagasi üles pandud Instagram story’sid mõnest baarist? Kui vanasti võisid seepeale tunda pisut “FOMO” (fear of missing out), siis nüüd hindad seda, kui saad mõnusalt kolmekesi ärgata, pannkooke ja kohvi nautida ning seepeale telekast “Hommik Anuga” peale panna. Kes oleks mõni aasta tagasi arvanud, et minu ideaalne pühapäeva hommik nüüd selline välja näeb? Mitte mina.

85. päev: Kinos on mõni hea uus film või teatris mõni huvitav lavastus? Kui enne võisid vabalt kasvõi kogu PÖFFi programmi ära vaadata, siis nüüd valid väga hoolikalt selle ühe filmi/lavastuse kuu peale, kui vanavanemad lapsehoidjaks kutsud ja ise natuke tuulutama lähed. Mis nendest teistest headest filmidest saab? Noh, loodame, et aasta pärast jõuavad need ka teleekraanile!

90. päev: Sa oled ära õppinud, et lapsekasvatamisel on nii paremaid kui halvemaid päevi. Isegi, kui mõnikord on see väike jõnglane tekitanud sulle väikese unevõla, armastad sa iga sentimeetrit temast ja imestad, kuidas selline kolmekuune Beebi sulle niivõrd hinge on pugenud. Sa saad aru, et kuigi ta rääkida veel ei oska, on ta sulle õpetanud ja meelde tuletanud elu suurimad põhitõed, nagu näiteks hetkes elamine ja selle hindamine. Sa mõistad ja tunnetad lõpuks mida tähendab unconditional love, sest oleksid iga hetk valmis selle väikse punnpõse jaoks kasvõi kuu ja tähed taevast alla tooma, pingutades iga päev selle nimel, et teie kõigi kolme tulevik ikka naeru, armastust ja rõõmu täis oleks!❤️

P.S. Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Noh, mis sa minult selle 3 kuuga õppinud oled?”

Kas lapse saamine tapab muu sotsiaalse elu täiesti ära?

Väike Beebi S. on meie peres olnud juba veidi üle 7 nädala ning kuna nende 50+ päevaga on sisse kujunenud ka väikestviisi tore rutiin, on sobiv aeg teha väike kokkuvõte ja vaadata, kuidas see viiekilone neiu meie elu siis muutnud on.

Üks peamiseid küsimusi/hirme, mida lapsesaamisega seostatakse on vast see, et kas väikese tite kõrvalt on võimalik üldse muud elu elada või käib kõik rütmis nutt-lutt-mähkmevahetus-magamakussutamine? Lühike vastus on see, et iga beebi on kahtlemata erinev, aga vähemalt seni on meie väike tütreke bravuuri ja rahulolematust üles näidanud minimaalselt ning lubanud emmel-issil vajadusel ka oma toimetustega tegeleda.

Kuigi Beebi S. armastab kõige enam kodusolemist ja siin on tema turvatunne ning naeratus kõige suurem, siis on meie graafik ühe vastsündinu jaoks olnud täitsa tihe ja erinevaid kohti avastades väike plika suurt nutukontserti püsti pole pannud. Oleme küll lugenud ja kuulnud, et värsket ilmakodanikku päris igale poole tassida ei tasuks ning alustuseks tuleks tal lasta harjuda oma kodu nelja seinaga, aga päris vati sees me teda senise pooleteise kuu jooksul kasvatanud pole.

Kuna olime enda sõprusringkonnas ühed esimesed lapsevanemad, siis oli külastuskalender esimeste nädalate jooksul pärast haiglast koju saamist päris tihe ning minu 2-nädalase isaduspuhkuse ajal leidus vaat et iga päev keegi, kes soovis näha, milline siis üks vastsündinu reaalselt välja näeb. Proovisime graafikut hoida aga nii, et enama kui ühe seltskonnaga Beebi S. päevas tutvuma ei peaks ja kui mõni hetk tunduski, et neid, kes titat oma süles nunnutada tahaksid on liiga palju, tõmbasime külastustele mõneks ajaks natukene pidurit. Ja kuna beebi uutele onudele-tädidele suurema osa ajast niikuinii oma magamisoskust demonstreeris, saime selle kiirema aja üpriski valutult üle elatud.

Fun fact (ilmselt küll ainult lapsevanemate jaoks) – 41 nädalat ja 5 päeva emme kõhus küpsenud Beebi otsustas siia ilma sündida juba ühe väikese hambaga, millele on tänaseks ka teine kaaslane kõrvale kasvanud. Nägime Elu24-s artiklit, kuidas imestati, et Inglismaal sündis hambaga beebi ning ka arstid ütlesid, et selline asi juhtub tavaliselt ühel beebil mitmest tuhandest. Eks näis, mis nägu tehakse, kui me oktoobris arstitädile ütleme, et nüüd on suus juba kaks hammast (Dr. Google sellist juhtumit nii väikese beebi puhul ei tuvastanudki). Foto: Mona Õispuu

Nüüd, kui mina jälle tööl käin, oleme rütmi proovinud hoida enamasti nii, et tööpäeva õhtud veedame kodus rahulikult kolmekesi ja kui emme teeb köögis süüa või issi lõpetab mõnda tööasja, siis on tital ikka üks vanem, kes teda nunnutab, beebijuttu ajab ja vajadusel lutti ulatab. Nädalavahetustel proovime natuke ka välismaailmaga tutvuda ja õues jalutades näiteks mõnes kohvikus käia. Samuti sai septembri algul ära peetud Mariini ja Beebi ühine sünnipäevapidu, kus tita end hoolimata mitmekümnest külalisest jälle ilusti üleval pidas ja suurema osa ajast värskes õhus magamist nautis. Lisaks on Beebi tänaseks ära näinud mõlema vanaema-vanaisa kodud, sõitnud trammi-bussiga nii Koplisse kui Mustamäele, üle tunni aja saiajärjekorras seisnud (maganud) ning distantsilt isegi 1-2 välikontserti nautinud (ise muidugi jälle mõnusalt distantsil tududes).

Kui kogu eelneva põhjal tundub meie elu ehk suhteliselt mannavahune, siis kindlasti on ka meil paremaid ja natuke halvemaid päevi, aga hetkel võime küll rõõmustada, et elumuutus Beebiga on olnud valutum ja sujuvam kui ehk kartsime ja arvasime. Näiteks viimased 1-2 päeva on Beebi uni olnud natukene katkendlikum kui varem, aga unetuid öid me veel tundma pole pidanud. Muidugi on minul isana seda ka natukene lihtsam kirjutada, sest esimesed pool aastat on beebi esmane öövajadus ikkagi emme rinnal söömine ja paraku piimatootmise oskust isadele (veel) antud pole. Siin tulebki kiita kõiki värskeid emmesid ja muidugi eriti soojad (virtuaal)kallid- ja musid minu enda elukaaslasele teele saata❤️ – vinget tööd teete, naised!

Ja kui lõpetuseks vastata küsimusele, kui palju raskemaks meie elu Beebiga siis läinud on, võib öelda et ligi 5 kilogrammi jagu. Aga vähemalt sama palju kilosid on juurde tulnud ka tingimusteta armastust, õppimist ja avastamisrõõmu.

P.S. Meie tegemistega saad nüüd kursis olla ka Instagramis. Pane “follow”, kui on huvi aeg-ajalt enda feedis sääraseid pilte näha 👇

Beebi S. pikutamas

5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul

“10 märki, mis näitavad, et su laps on geenius,” “7 iseloomuomadust, mis näitavad, milline võileib just sinule sobilik on,” “5 märki, et peaksid KOHE vett jooma,” “8 käitumismalli, mis vihjavad, et su sõbranna võib sinu lõunasööki omale himustada,” “5 märki, et su kass võib olla stressis” – tunduvad tuttavad pealkirjad eks?

Online-meediat sirvides võib pea iga päev komistada mõne säärase pealkirja otsa ja kuigi kõik seesugused artiklid vähendavad tükk-tüki haaval inimeste süvenemisvõimet, on need mingil kummalisel kombel ka väga loetavad. Ajakirjanduse nö “kiirtoit” – hea vähem kui minutiga läbi lugeda, korra naerda ja siis vähem kui minutiga jälle ära unustada. Kuna tähelepanu säärased pealkirjad siiski köidavad, teen pattu minagi ja toon välja 5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul.

Niisiis,

  1. õppetund Kui sa arvad, et lapse juuresolekul sa end kolmandas isikus “issiks” ja elukaaslast “emmeks” kutsuma ei hakka, siis sa suure tõenäosusega eksid. Enne lapse sündi võid ju mõelda küll, et mina küll oma beebile hommikust õhtuni ninnu-nännu ei tee. Aga kui sa vaatad seda väikest avastavat nägu, siis kuidas sa saad sellele ilmaimele tõsise ilme ja häälega öelda, et “kuule oota korra, ma kohe toon mähkme ka.” Muidugi teed ju ninnu-nännu häält ja ütled “issi on siin ja issi kohe vahetab mähkme ära.” Kui ei usu, siis saa lapsevanemaks ja ilmselt mõistad, millest räägin.
  2. õppetundSa pead hakkama hommikuinimeseks! Olen juba mitu aastat soovinud ja proovinud hommikuinimeseks saada, sest ikka räägitakse ju, et hommikuti on inimene produktiivsem ja ka paljude oma ala tippude eduvalem tundub tihtipeale olevat just teistest varasem ärkamine. Ainult vara ärkamisest muidugi ei piisa ja ehkki ma olen vahelduva eduga proovinud näiteks enne tööd trennis käimist, siis on see lõppenud ikka sellega, et selle arvelt oled lõunaks või hiljemalt tööpäeva lõpuks lõunaks niivõrd väsinud, et keha jaksab koju jõudes ainult kuuendat korda “Friends” sarja vaatamist alustada. Ja isegi kui oled suutnud mingi rütmi sisse saada, tuleb vahele mõni nädalavahetuse sünnipäev, mis lõpeb järgmisel päeval kell 11-12 ärkamisega ja sinna see soovitud rutiin kaobki. Beebi sünniga oled sa aga heas mõttes sundolukorras, kus pärast 8-9 hommikul ärkamine on pigem erand kui tava. Tõsi, meie tütreke tundub vähemalt esialgu olevat pigem isasse, ärgates täna isegi pärast kella 10 hommikul (siia vahele kuuluvad muidugi ka öised toitmised). Aga sinisilmne ma siinkohal ei ole ja tean, et regulaarselt sellise pulliga ära harjuda ei tasu. Nii tulebki uue elukorraldusega kaasa minna ja möödunud laupäeval oli isegi mõnevõrra värskendav tõdeda, et kui tavalisel nädalavahetusel olid kella 12-ks heal juhul ära jõudnud süüa hommikusöögi, siis meie esimesel nädalavahetusel beebiga oli tegevuste nimekiri samaks kellaajaks juba oluliselt pikem ja päev seega ka produktiivsem.
  3. õppetund – Nagu esimeses postituses juba mainisin, siis lapsekasvatamine on kahtlemata tiimisport. Kindlasti leidub ka tublisid üksikvanemaid ja kiitus neile selle eest, kuid pisut enam kui nädal kolmanda pereliikmega elamist, on meile küll juba õpetanud, et üksinda oleks seda teekonda ikka oluliselt keerulisem läbida. Niivõrd suure elumuutusega ei ole kindlasti võimalik üleöö täiesti ära harjuda ning üksteise abistamine aitab kogu protsessi oluliselt sujuvamaks muuta. Esimese 10 päevaga on meil juba sissejuurdunud vastutusvaldkonnad, kus värske ema hoolitseb arusaadavatel põhjustel beebi toitmise eest ning minu vastutada jääb suuresti hügieen, ehk siis kogu mähkemajandus ja potentsiaalsed “kakastroofid“. Muud asjad jaotame ära jooksvalt või lahendame neid koos ning nii jääb mõlemale piisavalt aega ka selleks, et pisut oma asjadega tegeleda. Olgu selleks siis blogi kirjutamine, trennis/poes käimine või siis lihtsalt uudiste ja sotsiaalmeedia sirvimine.
  4. õppetundProovi iga päev leida vähemalt tund-kaks, et sina koos beebiga ka nelja seina vahelt välja saaks ja värsket õhku hingaks. Meie korter on niigi soe ja kui väljas on ka veel päeval ca 20 kraadi + suur õhuniiskus, siis olukorras, kus beebi juuresolekul aknaid väga pikalt avada ei taha, kisub varem või hiljem olukord toas loomaaia troopikamajale sarnaseks. Niiskest ja palavast toast õue pääsemine on hea vaheldus nii sulle kui beebile – näiteks meie tütreke armastab kõik õueskäigud algusest lõpuni maha magada ja kui toas silmalaud kinni ei kipu vajuma, on “uimastav” õueõhk hea viis, kuidas beebi mõne hetkega ikkagi unemaale saada. Sina saad samal ajal jällegi aja pisut maha võtta ja näiteks mõne kohviku terrassil lõunasööki nautida.
  5. õppetund Ükskõik kui palju või vähe sa ennast beebi tulekuks ette valmistad, siis lõpuks teeb elu ikkagi omad plaanid. Võib tunduda küll imelik, aga kohe, kui see ligi 3,5 kg kaaluv kodanik sulle rinnale asetatakse, võid arvestada, et mitmeks-mitmeks järgnevaks aastaks omab teie peres kõige enam võimu just tema. Pole vahet, kas sa oled Tiit ja Tiina Ülenurmelt või Donald ja Melania Valgest Majast, siis kui teie tita otsustab, et nüüd on kõht tühi või kaka püksis, siis arvake ära, kes sellega tegelema peavad? Jah just nimelt, teie, lapsevanemad. Okei, perekond Trump suutis aeg-ajalt mähkmemajanduse ehk ka kellelgi teisele delegeerida, aga ideest saate aru küll. Ja teate mis? Ükskõik, kui kummastav see enne isaks saamist tunduda võib, siis oma lapse peput võid sa ka mitu korda päevas hea meelega pesta, sest see hetk, kui mähe jälle kuiv ja sinu oma beebi just sinu süles rahulikult suiguda soovib, on kuratlikult hea tunne.
Esmaspäeval sai Beebi S. endale ka ametliku nime, mis enne teda oli Eestis vaid 8 neiul.

Kuidas leida naisega ühine keel 42. rasedusnädalal ja sünnitamisel?

Meie pere kolmekesi käidav teekond sai alguse sel esmaspäeval (5. augustil kell 13.29) ning et ühiselt läbielatavaid rõõme ja muresid kunagi hiljem tore meenutada oleks, tundus juba mõni aeg tagasi hea idee talletada meie ühised hetked ka blogisse.

Nüüd, kui esimesed tutvumised beebiga tehtud ja uue elurütmiga vaikselt harjutud, proovingi kirjutamiskindad kätte panna ja vaadata tagasi, milline nägi ühe 25-aastase isa jaoks välja teekond kahe triibuga rasedustestist kuni sünnitusmaja ja esimeste beebivääksudeni välja.

Kui filmides oleme ehk näinud, et lapsevanemaks saamisest antakse teada taevasse kirjutatud tähtede, akna alla laulma tulnud bändi või mõnel muul mannavahulisel viisil, siis usun reaalses elus käivad asjad pisut teisel viisil. Nii ka meie peres, kus ühel külmal novembrikuu õhtul koju tulles, ootas mind uksel vastas kallis elukaaslane, kes palus mul WC-sse ühte asja vaatama tulla.

Kui tavaliselt tähendab selline kutse katkist lambipirni või muud säärast, siis seekord ootas mind pesumasinal ees väike valge sinise otsaga pulk, mille keskel paistis üks tume ja teine (väga) hele punane triip. Nagu elukogenumad lugejad juba teavad, tähendavad kaks triipu säärasel pulgal, et lood on nüüd sedapsi ja peagi liitub perega uus ilmakodanik, kes on valmis usaldama oma elu teie kahe kätesse.

Sa ei saa ju natukene rase olla?!

Kuigi teine hele triip esialgu veel täit kindlust uue elu algusest ei andnud, võis siiski eeldada, et vaikselt võime juba hällilaule õppima hakata. “Ju see teine hele triip ikka rasedust tähendab – sa ei saa ju natukene rase olla?! Sest kui meile on teine triip väga positiivne uudis, siis kujuta ette mõnda 17-aastast, kes peaks heleda triibu tõttu olema mitu nädalat stressis, sest ei tea kas ta on rase või mitte?” Umbes sellised nägid välja meie esimesed dialoogid ja reaktsioonid seda pulka käes hoides. Sellele järgnesid muidugi rõõmsad kallid-musid. Kindluse mõttes jätkus veel ligi nädal aega rutiin, kus iga õhtu sai ostetud uusi teste, mille teised triibud päev-päevalt ka aina tumedamaks läksid.

Seda, kuidas rasedus täpsemalt edasi kulgeb, olete ilmselt lugenud ja näinud juba sadu kordi igalt poolt mujalt ja nende kirjeldustega ma teid õnneks või kahjuks enam rõõmustama ei hakka.

Kui esialgu oli meie väikese tütrekese sünnitähtajaks öeldud 24. juuli ja selle põhjal sai planeeritud (ja pisut piiratud) ka oma liikumisi, siis tegelikult lasi väike Beebi S end oodata pisut kauem. Kui muidu räägitakse, kuidas meestel tasub raseduse ajal arvestada naise hormoonidega ja seda eriti veel juhul, kui sünnitustähtaeg on lähenemas, või jumal hoidku – ületatud – siis mina sain kõigi nende 41 rasedusnädala ja 4 päeva jooksul taaskord kinnitust, kuivõrd imeline naine on mul õnnestunud enda kõrvale leida.

Järg-järgult kerkiv kõhuke, esimeste kuude hommikune iiveldus ja tavapärasest natukene nuturohkem romantiliste komöödiate vaatamine olid möödunud 9 kuu jooksul vaat et pea ainsad märgid, mille järgi võis aimata, et minu kalli naise sees üks teine elu võib areneda. Eriti hästi ilmestab seda 4. august, ehk möödunud pühapäev, kui kogu pull vaikselt pihta hakkas. Hommikusöögilauas kurtis pea 24 tunni pärast emaks saav wonderwoman, et kõhus on pisut valus ja naljatasime veel koos, et kui need nüüd on tuhud, siis on küll eriti hästi. Saanud naiselt kinnitust, et enesetunne hea ja sünnitamiseks veel ei lähe, hakkasin vannitoas vahetama peegli kohal olevat lampi. Temakene otsustas samal ajal küürima hakata vanni, ise veel korduvalt öeldes, et pole tal viga midagi.

Sünnitamine kui (väga aeglane) rallisõit

Murphy seadusena läksid valud hullemaks aga muidugi siis, kui seinast kõik elektrijuhtmed just välja kistud olid. Tuleohtlik olukord vannitoas likvideeritud, läksime kiiruga lahendama teist tuleohtlikku olukorda elukaaslase kõhus. Seega pidi rasedusest kuluma lõpuks 41 nädalat +4 päeva, kui ma tõesti pühapäeva pärastlõunal oma vaprat elukaaslast esimest korda tõsisemates valudes nägin. Tundes oma naist, proovisin teda siis liigselt nunnutamata lohutada, üritades samal ajal siiski leida ka viise, kuidas natukenegi sünnitaja olemist lihtsamaks teha.

Jällegi, kui muidu kangastub paljudele sünnitustoast silme ette ehk pilt, kus naine neab meest enda sellisesse olukorda panemise eest maapõhja ning käsib tal karjudes ruumist lahkuda, siis meie elu viimased tunnid enne tütre sündi olid oluliselt harmoonilisemad. Muidugi hakkasid peatsel sünnitajal lõpuks ka need “päris” tuhud, tal oli väga raske ja valus ning seda oli keeruline pealt vaadata. Aga selle kõige juures proovisime hoida Tänak-Järveoja sarnast koostööd, kus üks istub juhiistmel ja kannab pearolli, kuid võimalikult kiirelt ja valutult finišisse jõudmiseks siiski tandemina töötatakse.

Kaardi asemel hoidsin mina käte vahel kaaslase sõrmi ning lasin tal oma valu tugevalt pigistades minu peal välja elada. “100 meetri pärast parempööre,” asemel kõlasid minu suust sõnad “Tubli-tubli” ja “natukene veel,” saatjaks ka toetavad seljamassaažid. “Finišisse” jõudsime lõpuks ajaga 15 tundi ja 40 minutit ning kuigi see on ehk pisut rohkem kui keskmisel esmasünnitajal, siis kohale jõudes teadsime, et siinkohal ei olnud lõpuks oluline aeg, vaid auhind, mis meil esmaspäeva lõunapoolikul kell 13.29 armsa tütre näol ka käes oli.

Meie auhind Beebi S.
Meie auhind Beebi S.