Ostsime kodu keset koroonakriisi – mis meil viga on?

Nagu mõned ehk juba sotsiaalmeediast nägid, siis aprilli lõpus said meist õnnelikud koduomanikud. 4 kuud, 1000+ kuulutust ja 100+ telefonikõne hiljem olemegi leidnud need neli seina, mida õnnelikult päris oma elupaigaks võime nimetada.

Aga kuidas meil siis kogu see koduotsimise protseduur välja nägi? Ning kas me oleme pisut nupust nikastanud, et ostsime kodu keset koroonakriisi, kui sisuliselt iga päev ümbritsevad meid uudised, et “kohe-kohe hakkavad kinnisvarahinnad kolinal kukkuma“?

Viimase ülevaate meie koduotsingutest andsin siin blogis jaanuari lõpus ja toona olime kv.ee ja city24.ee lehtesid hommikuse ja õhtuse lektüürina tarbinud ligi kuu aega. Ilm oli siis eestimaiselt kole. Pimedaks läks ca kl 15 päeval, taevast sadas pidevalt alla mingit ebamäärast ollust ja rõõmu valmistas see, kui hommikul ilmateadet vaadates tervelt 2 plusskraadi sealt vastu vaatas. Ühesõnaga ideaalne aeg uue kodu otsinguteks, sest niivõrd kõleda ilmaga ei ole ohtu, et vahvalt laulev lind, õitsev lill või põski paitav päike sind potentsiaalse kodu juures emotsionaalset ostu tegema suunaks😄.

Olgu ka öeldud, et uut kodu otsides meil väga selgeid “piire” paigas polnud. See tähendab, et asukohana olime pigem välistanud magalarajoonid, aga muud paigad Piritast Kristiineni tundusid täitsa sobivad. Ainus suurem tingimus oli see, et uues elukohas peaks olema minimaalselt 3 tuba, kus siis meie vaikselt kasvav inimtaim ka päris enda ruumi saaks. Ühest küljest oli selline laiali valguvus hea, sest potentsiaalseid kortereid, mida vaatama minna, oli rohkem. Teisest küljest venitas see kindlasti ka kogu protsessi pikemaks. Kui oleksime paika pannud, et tahame elada just sellel tänaval, nii suure aiaga, nii suure rõduga ja selliste naabritega, oleksime sobiva kuulutuse leidmisel ka antud kodu eest rohkem “võidelnud” ja iga hinna eest panga juurde laenupabereid vormistama läinud.

Praegu juhtus meil vähemalt 2-3 korda aga nii, et käisime korterit vaatamas ära ja võtsime siis päeva-kaks mõtlemisaega. Kui andsime seejärel müüjale teada, et oleksime valmis asjaga edasi liikuma, oli aga juhtunud juba see, mida karta võis – oli tekkinud mõni muu huviline ja meie jäime “ootelehele”. Aga ega me neid hetki väga leinama ei jäänud, sest kui mõtled endale kinnivara 20+ aastaks soetada, siis ikka tahad rahulikult plussid-miinused enne rahulikult läbi mõelda.

Nii jõuamegi omadega märtsi esimesse poolde, kus jäi silma üks Kalamaja katusekorter. Nimelt renoveeriti seal ära üks puumaja, kus ehitatakse peale neli katusekorterit. Pärast väikest süvenemist helistasin siis maaklerile ja ütlesin, et üks korter pakub meile huvi ja kuidas me edasi liikuda võiksime. Kuna meil oli pangast juba vastavale summale jaanuarist laenuhalduri positiivne hinnang olemas, tellisime ära hindamisakti ja jäime ootama laenukomisjoni lõplikku otsust. Vahepeal tuli peale muidugi kurikuulus koroonakriis ja seetõttu hakkasid erinevad protsessid veidi venima. Mingi hetk laenukomisjoni positiivne otsus siiski tuli. Läksin siis naise juurde jutuga “Noooh, pangast helistati ja põhimõtteliselt võime vist vaikselt Kalamaja elu-oluga tutvuma hakata.”

Kuna korter ise oleks valminud alles oktoobris-novembris, helistasin jälle maaklerile, et meil on nüüd panga otsus konkreetsele korterile olemas ja mis nüüd edasi teeme – hakkame notariaega broneerima? Aga surpriiiiise! Kui me saime panga positiivse otsuse ühel päikselisel teisipäeva hommikul, siis pool päeva varem, esmaspäeva õhtul olla sama Kalamaja arenduse juurde tekkinud üks rahakas huviline, kes soovis 4 katusekorterist koguni 3 korterit (sealhulgas ka meie oma) endale osta, sest “muidu tema pere ei mahu sinna kuidagi ära.” Kuna broneerimistasu arendaja esialgu ei soovinud, siis juriidiliselt polnud meil ka väga midagi siin vaielda. Muidugi oli endal esialgu veits sitt tunne, aga noh, eks saab arendajast ka aru – et kui ta saab 75% uutest korteritest ühe tehinguga maha müüdud, siis valiks ise ka sellise lahenduse😄.

Paar päeva ootasime veel lõplikku kinnitust, et uus huviline ikkagi võtab need korterid ära, mis talle huvi pakuvad ja kui see kinnitus lõpuks tuli, möllas koroonakriis riigis juba täistuuridel. Meie, olles jäänud nüüd juba kolmandast järjestikusest korterist ühel või teisel põhjusel ilma, vaatasime naisega üksteisele umbes selliste nägudega otsa👇.

Kuna seda Kalamaja katusekorterit veel füüsiliselt valmis ei olnud, siis ega väga suurt leina meil taaskord polnud. Sest kaua sa ikka leinad korterit, mida sa isegi päriselt näinud pole – ainult illustreerivatesse 3D fotodesse on ka ju natukene naljakas lõpuni armuda? Aga selline “mis me nüüd siis teeme?” tunne valdas meid küll. Kuna koroonakriis oli jõudnud suhteliselt haripunkti ja teadmatust oli palju, mõtlesime, et kuna kindlat tähtaega, millal me kolitud peame saama otseselt pole, siis üleliia kuhugi ei kiirusta. Kui mingi hetk lugesime üle, et oleme kohapeal käinud vaatamas juba üle 10 korteri, siis nüüd leppisime kokku, et kui korter tundub juba piltide pealt selline so-so, siis kohapeale end vedama ei hakka.

Aga üllatus-üllatus. Läks mööda napid 3-4 päeva, kui kv.ee lehel jäi meile silma üks värskelt renoveeritud Kassisabas asuv nunnu 4-toaline korter, mis oli eelnevalt välja vaadatud Kalamaja korterist ligi 15 ruutmeetrit suurem ja selle kõige juures ka pisut odavam. Mõtlesime, et why not?” ja läksimegi korteriga tutvuma. Kuna näidismööbel oli uudistajate jaoks kenasti sisse veetud, tekkis seal ka päris ruttu “enda kodu” tunne. Samal õhtul veel natuke arutasime, et ehk leiame midagi veel paremat ja ehk langevad kinnisvarahinnad veelgi, aga mälu järgi juba järgmisel hommikul andsime teada, et oleksime korterist huvitatud. Koroonakriisi tõttu oli korteri müügihind juba niigi hindamisakti summast nõksa väiksem ja kui me suutsime hinda natukene veel alla kaubelda, olimegi kindlad, et nüüd enam taganemisteed pole.

Kuna Kalamaja korterile oli meil juba laenukomisjoni positiivne otsus olemas, siis pidime panka küll uue hindamisakti saatma, aga muud protsessid käisid sellevõrra kiiremini ja päev-kaks hiljem oligi kinnitus olemas, et võite siis müüjaga notari aega broneerima hakata. Süvenev koroonakriis panga otsust vähemalt meie puhul väga ei tundunud mõjutavat. Rõhutati ainult mitmel korral üle, et arvestage igaks juhuks ka sellise stsenaariumiga, kus mingi osa teie sissetulekutest ära kukkuma peaks.

Vastupidiselt ootustele ei järgnenud sellele kõigele aga rõõmust üles-alla hüppamist. Selle asemel ootasid meid stressirohked paar päeva, kus postkasti potsatasid erinevad lepingud koos selliste vahvate sõnadega nagu “annuiteetmakse”, “intress baasmäär + marginaal” ja nii edasi. Endal pea otsas plahvatamas ja vaimusilmas kujutluspilt, kuidas Katrin Lusti või “Sotid Selgeks” saate kaamera ees seisad ja vesiste silmadega kurdad, kuidas sulle laenulepinguga külma tehti. Õnneks või kahjuks nii siiski ei läinud ning enda ja mõne tuttava abiga tegime lepingud endale niivõrd-kuivõrd selgeks😄.

Lepingud allkirjastatud ja viiekohalised summad pangakontolt haihtunud, ootaski meid ees käik notarisse. Kuna koroonakriis vasardas kõigil kuklas, siis üleliia suurt pidulikkust seal ei olnud. Tartu maantee uhke kontorihoone viimasel korrusel räägiti peamised lepingupunktid üle, meie targalt kaasa noogutamas ja paarikümne minuti pärast olimegi ametlikult koduomanikud. Lillesülemit, uhket saluuti või koroona tõttu isegi käepigistust allkirjadele ei järgnenud. Selle asemel desinfitseerisime oma käed veelkord üle, astusime aga lifti ja mõtlesime, et “nojah, nüüd on vist tehtud!”.

Mis ma siis kogu kodu ostmise protsessi kokkuvõtteks ütleks?

Esiteks, kui me 2020. aasta alguses seda pulli alustasime, arvasin ma, et kõige suurem peavalu saab olema pankadega suhtlus. Ikka ja jälle kuuled ju erinevaid lugusid, kuidas inimesed on unistuste koju juba sisuliselt sisse kolinud, aga siis pannakse pankade poolt mingil põhjusel pidur peale.

Ma tahaks öelda, et nii imelik, kui see ka pole, oli minu jaoks pankadega suhtlus koduotsimise üks meeldivamaid protsesse😄. Esiteks saime kõikidest pankadest päris kiiresti vastused. Ja kui lõpuks oma kodupanga Swedbanki (not sponsored, wish it was) kasuks otsustasime, sattus meile seal väga meeldiv laenuhaldur, kelle mahe hääl ja kohati emalikud nõuanded meid kogu selles närvirakke kulutavas protsessis pidevalt rahustasid.

Pigem valmistas üllatavalt suurt peavalu sobiva eluaseme leidmine. Mitte, et eluaegse investeeringu tegemine peaks nüüd siuh-säuh käima. Aga kui iga päev paistakse turule kümneid müügikuulutusi, siis tegelikult on seal üllatavaid vähe selliseid kortereid, kuhu tõesti kohe sisse kolida tahaks. Ja kui te isegi sobiva korteri leiate, olge valmis müüjaga kasvõi kohapeal käed lööma, sest muidu on oht, et võite oma potentsiaalselt kodust lihtsalt ilma jääda.

Koroonakriis on mängureeglid ja turuolukorra muidugi natukene sassi löönud. On ka irooniline, et meie esimese kodu otsingud just kõige sügavamasse koroonakriisi aega jäid. Aga noh, mis seal ikka. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis mulle tundub, et kui me oleks oma praeguse korteri kuulutust näinud veebruaris, enne koroonakriisi, siis päris sellise hinnaga me seda endale saanud poleks. Nii et lõpp hea, kõik hea!

P.S. Postitus sai päris pikk, aga kindlasti unustasin ma midagi ka ära. Nii et kui tekib veel küsimusi koduostmise kohta, andke teada;).

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Kui keeruline on värsketel lapsevanematel Tallinnas korterit leida?

“Maalilised vaated Õismäe ringile!”, “Kesklinn kiviviske kaugusel!”, “Klientide lemmik!”, “Vaikus ja rohelus keset suurlinna melu!”. Kui oled ühel hetkel otsinud endale uut elupaika kas üürikorteri või päris oma kodu näol, on need laused sulle ilmselt tuttavad.

Kuigi nende loosungite puhul tundub, et kodu soetamine on Tallinnas puhas lust ja lõbu ning valikus on ainult head ja veel paremad häärberid, siis milline on kinnisvaraturu hetkeseis pealinnas tegelikult?

Ütlen kohe ära, et ei pretendeeri alljärgnevas tekstis absoluutsele tõele, vaid vahendan läbi kerge huumoriprisma enda seniseid kogemusi. Nimelt hakkas meie pere uue aasta tulekuga aktiivsemalt otsima ka päris oma pesa ning sirvides ligi kuu aega igal hommikul ja õhtul kv.ee, city24.ee ning teisi sääraseid portaale, olen täheldanud nii mõndagi.

Esiteks, need eelmainitud sloganid. “Väga omanäoline korter” tähendab üldiselt seda, et eelnevad 50 aastat on seal suure tõenäosusega sees elanud kellegi vanaema või vanaisa ning hetkel vajab elupaik nii seest kui väljast kapitaalset remonti. Valge linik teleka peal, nõukaaegsed vaibad seintel ning pragunev rõdu aka mooside hoidmise ladu võivad küll anda mõnusat antiikset vibe’i, aga oma värske ilmakodanikuga sinna elama siiski ei kutsu.

“Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.”

Teiseks, korterid ja majad, mis reklaamivad end “klientide lemmikuna” on miskipärast müügil püsinud juba pool aastat kui mitte enam. Seepeale tahaks kohe küsida, et mille põhjal need häärberid klientide lemmiku tiitli endale võitnud on? Kas kõik need 6 kuud on sajad inimesed korteri ukse taga järjekordi moodustanud, elamise üle vaadanud, siis joovastunult “See on küll minu unistuste kodu!” hüüdnud, aga miskipärast siiski ostutehingust loobunud?

Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Soovitan neid sõnu võtta umbes nii, et usud veerandit ja saad ikka poolega petta. Ehk siis, isegi kui rand võib linnu-lennult tõesti näiteks kilomeetri kaugusel olla, on sinna reaalselt saamine keeruline, sest seal läheduses pole korralikke kergliiklusteid. Lõpuks loksud ikka bussi või trammiga 15 minutit, et seejärel veel pool tundi jalutada ning viimaks läbi võsa ja pimeduse oma ihaldatud kohvisõõmu või koogitükini jõuda.

Neljandaks, kõik need uusarenduste maalilised pildid, kus naabriteks lubatakse vaid sõbralikke loovinimesi, kelle peres kasvavad kaksikutest poeg ja tütar. Neile seltsiks lustivad aias veel kuldne retriiver ja väike papagoi, kes kõiki ümbruskondseid lõbusalt koju tulles tervitab. Kes siis ei tahaks selliste inimestega igaõhtuselt veini või kohvi mekutada, mõnusalt grillida ja päevauudiseid vahendada? Lapsed saavad samal ajal aias tuulelohet lennutada ning mudellennukitega mängida. Ilus, kas pole?!

Paraku sattusime just eile ühe säärase uusarenduse juurde, kus juba esimene maja ka püsti oli. Ning ausalt öeldes olime mõlemad sinna jõudes hämmingus ja küsisime üksteiselt, et kas me oleme ikka õiges kohas? Nimelt ei näinud too värskelt ehitatud maja kuulutusel lubatule nüüd üleliia sarnane välja ja mina asetanuks selle fassaadi pigem Mustamäe või Õismäe paneelmajade vahele kui linna tuiksoone kõrvale.

Uusarenduse kõrval paiknev mängunurk koosnes piltlikult öeldes ühest mõnekümne eurosest plastikust liumäest ning laste rõõmsate kilgete asemel kostust sealt hoopis meetri kaugusel parkivate autode mürin. Okei, eks sedagi kanti ilmselt veel täiendatakse ja arendatakse, aga ettevaatlikumaks too visiit meid muutis küll. Nii et siit ka soe soovitus kõikidele praegustele ja tulevastele korteriostjatele. Käige oma uut potentsiaalset kodukanti vaatamas nii kõleda ilmaga kui võimalik. Praegune aastaaeg, kus väljas läheb umbes nelja paiku pimedaks ning õhtul sajab taevast alla ebamäärast ollust, annavad selleks suurepärase võimaluse! Sest just sellise ilma ja oluga tuleb sul leppida aastas vähemalt 8 kuud ja nii saad palju parema ettekujutuse, milline üks tavaline hall argipäev uues potentsiaalses kodukandis välja võiks näha:).

Meie aga jätkame vaikselt oma koduotsinguid ja kui kellelgi peaks silma jääma Tallinna piires 3-toaline elamine, mille ostuhind ei alga numbriga 2 või 3, siis oleme tänulikud iga vihje eest.

“Kuidas olla isa?” tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Siin teki all küll uut kodu ei paista”