6-kuuse beebi kiri isale

Need, kes minu blogi pikemalt on jälginud, mäletavad ehk postitust, kus panin kirja mõtted, mida sooviksin tütrele edasiseks eluks edasi anda. Kui toona oli Beebi vaid ühekuune, siis nüüdseks on ta meie päevi naeru ja nutuga täitnud juba ligi pool aastat.

Et sellise väärika tähiseni jõudmist kuidagi meenutada, hakkasin ühel päeval mõtlema sellest, mida küll väikesed beebid meile öelda tahaksid, kui nad vaid rääkida oskaksid? Mõned teist ehk teavad sellist “suurepärast meistriteost” nagu Look Who’s Talking, kus John Travolta ja üks naine, kelle nime ma ei mäleta, kasvatavad üheskoos last. See laps ei ole aga mingi tavaline beebi ning kõiki tema mõtteid saavad filmi vaatajad ka pealelugeja hääle abil kuulda. Õnneks või kahjuks päriselus selline asi ei toimi, aga ilukirjanduslikus võtmes oleks ehk tore fantaseerida, mida beebid meile siiski öelda tahaksid👇.

Hoiatus! Alljärgneva puhul on tegu fiktsiooniga ja nii üllatav kui see ka poleks, siis tegelikult meie beebi veel kirjutada ega rääkida ei oska.

“Nonii, nüüd panen ma kõik oma mõtted kirja!”

Tšau issi,

Ma täpselt ei tea, kaua ma nüüd sinu ja emmega elanud olen, aga nii palju ma mäletan, et kui me sünnitusmajast koju tulime, oli ilm palju soojem. Nüüd topite te mind õue minnes iga kord paksult riidesse ja ausalt öeldes mulle see riietumisprotsess eriti ei meeldi. Aga kuna sina ja emme panete ka alati jope ja salli selga, siis ju on see hetkel vajalik.

Üldiselt te mulle täitsa meeldite ja kuigi ma kohati arvan, et ma saaks üksi ka täitsa kenasti hakkama, siis tegelikult tuleb mul nutt ja üksildus päris ruttu peale, kui sina või emme teises toas olete.

Kui mina ja emme oleme koos sisuliselt iga päev, siis sellest ma täpselt aru ei saa, miks sina 5 korda nädalas juba hommikul kodust ära pead minema. Emme palub mul sulle küll akna peal ilusti lehvitada, aga see, kuhu sa täpselt edasi lähed, on minu jaoks natuke segane. Vähemalt koju tulles oled sa rõõmus ja lehvitad mulle vahvasti – see mulle meeldib! Siis sa näitad mulle mänguasju ning üritad vist seletada, et sellepärast sa vahepeal ära käidki, et mina endale uusi kaisumõmmisid ja lutte saaksin.

Üks asi, millest ma veel väga aru ei saa, on kogu see söömise värk. Kui emme piim mulle väga meeldib, siis sinu näpud miskipärast nii hästi ei maitse. Nii et, kui vähegi võimalik, proovi teha nii, et ka sealt see maitsev piim välja hakkaks tulema. Viimasel ajal olete te mulle lusikaga ka mingeid värvilisi püreesid sisse kühveldama hakanud. Need on küll natuke imeliku maitsega, aga vähemalt teevad kõhu täis. Ja miks sina ja emme iga õhtu hoopis mingeid teisi asju sööte? Ma loodan, et mina ka varsti neid emme-issi sööke proovida saan.

Mõni soovitus oleks mul sinule ja emmele veel. Kuna ma ise veel kõndida ei oska, siis mulle väga meeldib, kui te minuga vahepeal õue lähete. Isegi, kui ma algul pahandan, siis on see sellepärast, et ma olen toas juba liiga ära väsinud. Ega ma täpselt aru ei saa, kui kaua ja kus te täpselt minuga jalutate, aga õues on hea värske õhk ja uni on seal palju magusam kui toas. Vahepeal ärkan ma aga hoopis mõnes võõras kohas ja siis olen ma natuke segaduses. Ma võin küll natukene aega ka mõne teise onu või tädi süles olla, aga kõige rõõmsam olen ma ikkagi sinu ja emmega oma kodus. Seal on mulle kõik tuttav, minu kaisujänku on siin ning teie oma imelike nägude ja häältega olete ka vahel päris naljakad.

Ma saan aru, et sina ja emme tahate vahel natuke ka omavahel rääkida ja televiisorit vaadata. Aga miks te minul üldse seda värvilist ekraani piiluda ei luba? See tundub palju huvitavam, kui see ilane koer, mille ma juba 100 korda läbi närinud olen. Kui suuremaks saan, siis kauplen kindla peale teilt päris oma teleka välja.

Ja lõpetuseks see une värk. Miks te iga õhtu mind sinna pulkadega puuri topite ja ise seda beebivoodiks kutsute? Kas te pole juba aru saanud, et teie pehmes voodis emme ja issi vahel on mul palju parem magada?

Meie pere tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Beebi pidupäev, kui ta sai segamatult suurt ekraani vahtida

Ma olen ikka täitsa pehmoks muutunud

Tabasin end eelmisel nädalal mõttelt, et isadus on mind päris märkimisväärselt “pehmemaks” muutnud. Ja ma ei räägi siinkohal suurenevast vöökohast, kuigi ka antud valdkonnas olen mõned aastad tagasi kindlasti paremaid päevi näinud. Nimelt olen märganud, et kogu maailma mured ja igasugused kurvad lood, mida jõulu eel erinevatest abivajajatest räägitakse, lähevad mulle korda rohkem kui eales varem.

Ma ei väida, et enne lapse saamist olin ma nüüd jääkülma südamega klassikaline macho-mees, kes hommikusöögiks mootoriõli jõi, seejärel garaaži autot putitama läks ning õhtuks kuuspaki õlut ära jõi ja valitsust kiruma hakkas. Olin ma ju ka enne lapse sündi pigem “loova inimese” väärtustega, kuid nüüd märkan aina enam, et kui kuskil jääb silma mõni lugu, kus üheks pooleks on laps, lapsevanem või isegi loom, kelle eluteele on tulnud mõni takistus, läheb minu süda härdaks ja silmad tahavad vägisi märjaks kiskuda.

Esimeseks näiteks sel kolmapäeval nähtud “Pealtnägija” lugu koaaladest, kelle tervisele ja elukeskkonnale Austraaliat laastavad maastikutulekahjud suurt ohtu kujutavad. Loo lõpus toodi välja, mida kõike ka meie siin väikses Eestis selliste asjade vältimiseks ja ennetamiseks teha saaksime ning muidugi hakkasid ka ise tõsisemalt mõtlema sellele, millise keskkonna meie oma lastele ja tulevastele põlvedele pärandame. Kahtlemata on säärased probleemid teada olnud ka varem, aga paratamatult läheb see lugu veelgi rohkem korda, kui samal ajal vaatavad sulle otsa oma tütrekese kaks süütut silmakest, kellele ikka tulevikus kõige-kõige paremat tahaksid.

Isahormoonid (?!) möllavad

Teine näide on möödunud nädala lõpust, kui töö raames toimunud seminari käigus näidati meile kahte videot lastest, keda on ühel või teisel põhjusel taga kiusatud. Esimene lugu oli Downi sündroomiga väikesest poisist, kes löödi oma jalgpallitiimist välja, sest ta oli pisut agressiivne ega osanud oma tundeid sõnades väljendada. Teine lugu rääkis 10-aastasest tüdrukust, keda tema nahavärvi tõttu taga kiusati ning teistel lastel temaga mängimine keelati. Kuna mõlemad lapsed olid ühte- või teistpidi seotud kohaliku jalgpalliklubiga, kutsus see sama klubi need lapsed tutvuma nende meeskonnaga, kus siis väike poiss ja tüdruk said tutvuda enda iidolitega ja nad võeti tuhandete inimeste poolt väga soojalt vastu. Nii ütleski näiteks Downi sündroomiga poisi ema, et see, mida jalgpalliklubi tema poja heaks korraldas, osutus lõpuks väikese Woody elu parimaks päevaks.

Ja mida mina nende videote nägemise järel tegin? Pidin endalegi ootamatult võitlema sellega, et mitmekümne inimese ees mitte valjult nutma hakata, kuigi kurgu põhjast tahtsid delfiinihääled välja pääseda. Sama lugu on aeg-ajalt hommikul tööle minnes, kui sotsiaalmeedias või uudistes mõni lugu väikeste ilmakodanike kurvast saatusest silma jääb ja sina siis seal bussiistmel kahe niiske silmaga istud. Ma pole ise veel lõpuni aru saanud, miks mu keha (ja silmad) viimasel ajal nii reageerivad, aga üheks põhjuseks on kindlasti see, et isasüda hakkab ikka paratamatult mõtlema, et mis siis, kui minu enda lapsega midagi säärast juhtuks?

Teine põhjus, mille mu aju genereeris, on vast see, et kui emade puhul räägitakse palju emotsioonidest ja hormoonidest, mida rasedus, sünnitus ning lapsevanemaks saamine vallandavad, siis seda, kuidas samad sündmused isa ajukeemiat mõjutavad, ma eelnevalt väga uurinud polnud. Ja ega sellest vist väga palju kirjutatud pole ka. Kiire guugeldamine siiski näitas, et õnneks või kahjuks pole ma ainus hull ja neid, keda säärased “probleemid” valdavad, leidub veel. Nii et jah, ega siin polegi midagi muud teha, kui aktsepteerida, et nüüdsest olen ma natuke “pehmom” ja worst that can happen, on see, et Jõulutunnel ja muud säärased projektid saavad edaspidi minult pisut suurema tähelepanu. Samuti olen ma iga kell pigem see “pehmo”, kelle jaoks tema tütre naeratus on maailma kõige armsam asi ja kes ei karda näidata oma tundeid, külvates oma last kallistuste ja armastustega pidevalt üle. Teine variant on muidugi see, et ootad ülikooli lõpuni, kui tütrele esimest korda vaikselt mühkad: “Noh, kallis ja tubli oled.”

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul

“10 märki, mis näitavad, et su laps on geenius,” “7 iseloomuomadust, mis näitavad, milline võileib just sinule sobilik on,” “5 märki, et peaksid KOHE vett jooma,” “8 käitumismalli, mis vihjavad, et su sõbranna võib sinu lõunasööki omale himustada,” “5 märki, et su kass võib olla stressis” – tunduvad tuttavad pealkirjad eks?

Online-meediat sirvides võib pea iga päev komistada mõne säärase pealkirja otsa ja kuigi kõik seesugused artiklid vähendavad tükk-tüki haaval inimeste süvenemisvõimet, on need mingil kummalisel kombel ka väga loetavad. Ajakirjanduse nö “kiirtoit” – hea vähem kui minutiga läbi lugeda, korra naerda ja siis vähem kui minutiga jälle ära unustada. Kuna tähelepanu säärased pealkirjad siiski köidavad, teen pattu minagi ja toon välja 5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul.

Niisiis,

  1. õppetund Kui sa arvad, et lapse juuresolekul sa end kolmandas isikus “issiks” ja elukaaslast “emmeks” kutsuma ei hakka, siis sa suure tõenäosusega eksid. Enne lapse sündi võid ju mõelda küll, et mina küll oma beebile hommikust õhtuni ninnu-nännu ei tee. Aga kui sa vaatad seda väikest avastavat nägu, siis kuidas sa saad sellele ilmaimele tõsise ilme ja häälega öelda, et “kuule oota korra, ma kohe toon mähkme ka.” Muidugi teed ju ninnu-nännu häält ja ütled “issi on siin ja issi kohe vahetab mähkme ära.” Kui ei usu, siis saa lapsevanemaks ja ilmselt mõistad, millest räägin.
  2. õppetundSa pead hakkama hommikuinimeseks! Olen juba mitu aastat soovinud ja proovinud hommikuinimeseks saada, sest ikka räägitakse ju, et hommikuti on inimene produktiivsem ja ka paljude oma ala tippude eduvalem tundub tihtipeale olevat just teistest varasem ärkamine. Ainult vara ärkamisest muidugi ei piisa ja ehkki ma olen vahelduva eduga proovinud näiteks enne tööd trennis käimist, siis on see lõppenud ikka sellega, et selle arvelt oled lõunaks või hiljemalt tööpäeva lõpuks lõunaks niivõrd väsinud, et keha jaksab koju jõudes ainult kuuendat korda “Friends” sarja vaatamist alustada. Ja isegi kui oled suutnud mingi rütmi sisse saada, tuleb vahele mõni nädalavahetuse sünnipäev, mis lõpeb järgmisel päeval kell 11-12 ärkamisega ja sinna see soovitud rutiin kaobki. Beebi sünniga oled sa aga heas mõttes sundolukorras, kus pärast 8-9 hommikul ärkamine on pigem erand kui tava. Tõsi, meie tütreke tundub vähemalt esialgu olevat pigem isasse, ärgates täna isegi pärast kella 10 hommikul (siia vahele kuuluvad muidugi ka öised toitmised). Aga sinisilmne ma siinkohal ei ole ja tean, et regulaarselt sellise pulliga ära harjuda ei tasu. Nii tulebki uue elukorraldusega kaasa minna ja möödunud laupäeval oli isegi mõnevõrra värskendav tõdeda, et kui tavalisel nädalavahetusel olid kella 12-ks heal juhul ära jõudnud süüa hommikusöögi, siis meie esimesel nädalavahetusel beebiga oli tegevuste nimekiri samaks kellaajaks juba oluliselt pikem ja päev seega ka produktiivsem.
  3. õppetund – Nagu esimeses postituses juba mainisin, siis lapsekasvatamine on kahtlemata tiimisport. Kindlasti leidub ka tublisid üksikvanemaid ja kiitus neile selle eest, kuid pisut enam kui nädal kolmanda pereliikmega elamist, on meile küll juba õpetanud, et üksinda oleks seda teekonda ikka oluliselt keerulisem läbida. Niivõrd suure elumuutusega ei ole kindlasti võimalik üleöö täiesti ära harjuda ning üksteise abistamine aitab kogu protsessi oluliselt sujuvamaks muuta. Esimese 10 päevaga on meil juba sissejuurdunud vastutusvaldkonnad, kus värske ema hoolitseb arusaadavatel põhjustel beebi toitmise eest ning minu vastutada jääb suuresti hügieen, ehk siis kogu mähkemajandus ja potentsiaalsed “kakastroofid“. Muud asjad jaotame ära jooksvalt või lahendame neid koos ning nii jääb mõlemale piisavalt aega ka selleks, et pisut oma asjadega tegeleda. Olgu selleks siis blogi kirjutamine, trennis/poes käimine või siis lihtsalt uudiste ja sotsiaalmeedia sirvimine.
  4. õppetundProovi iga päev leida vähemalt tund-kaks, et sina koos beebiga ka nelja seina vahelt välja saaks ja värsket õhku hingaks. Meie korter on niigi soe ja kui väljas on ka veel päeval ca 20 kraadi + suur õhuniiskus, siis olukorras, kus beebi juuresolekul aknaid väga pikalt avada ei taha, kisub varem või hiljem olukord toas loomaaia troopikamajale sarnaseks. Niiskest ja palavast toast õue pääsemine on hea vaheldus nii sulle kui beebile – näiteks meie tütreke armastab kõik õueskäigud algusest lõpuni maha magada ja kui toas silmalaud kinni ei kipu vajuma, on “uimastav” õueõhk hea viis, kuidas beebi mõne hetkega ikkagi unemaale saada. Sina saad samal ajal jällegi aja pisut maha võtta ja näiteks mõne kohviku terrassil lõunasööki nautida.
  5. õppetund Ükskõik kui palju või vähe sa ennast beebi tulekuks ette valmistad, siis lõpuks teeb elu ikkagi omad plaanid. Võib tunduda küll imelik, aga kohe, kui see ligi 3,5 kg kaaluv kodanik sulle rinnale asetatakse, võid arvestada, et mitmeks-mitmeks järgnevaks aastaks omab teie peres kõige enam võimu just tema. Pole vahet, kas sa oled Tiit ja Tiina Ülenurmelt või Donald ja Melania Valgest Majast, siis kui teie tita otsustab, et nüüd on kõht tühi või kaka püksis, siis arvake ära, kes sellega tegelema peavad? Jah just nimelt, teie, lapsevanemad. Okei, perekond Trump suutis aeg-ajalt mähkmemajanduse ehk ka kellelgi teisele delegeerida, aga ideest saate aru küll. Ja teate mis? Ükskõik, kui kummastav see enne isaks saamist tunduda võib, siis oma lapse peput võid sa ka mitu korda päevas hea meelega pesta, sest see hetk, kui mähe jälle kuiv ja sinu oma beebi just sinu süles rahulikult suiguda soovib, on kuratlikult hea tunne.
Esmaspäeval sai Beebi S. endale ka ametliku nime, mis enne teda oli Eestis vaid 8 neiul.