Kas lapsevanemaks olemist on võimalik õppida?

Kuidas saada heaks lapsevanemaks? Mida peaks lapsele ette lugema, et ta tulevikus doktorantuuri astuks? Millised beebiharjutused teevad sinu lapsest tulevase olümpiavõitja?

Need on jälle suvalised näited küsimustest, mida internetiavarustest ühel või teisel kujul leida võib. Ühesõnaga, nii palju, kui on lapsevanemaid, on ka muresid ja küsimusi ning on ju tegelikult loogiline, et ikka soovitakse oma järglasele muretut lapsepõlve ja ilusat tulevikku. Kui palju aga meie pere lapse tulekuks ette valmistus?

Ütlen kohe ära, et üleliia suured ettemuretsejad me ei ole, kuid nagu ilmselt enamikes peredes, on ka meil naispool pisut kalkuleerivam, samal ajal kui isa rohkem freestyle’ib ja leiab, et kui kaine mõistusega asjadesse suhtuda, siis küll ka laps mõistlik välja kukub.

Muidugi ei suhtunud me asjadesse ka päris nii, et “ah, kui laps lõpuks sünnib, küll siis vaatab edasi,” ning umbes kuu enne due date’i sai külastatud ka mõnda beebikooli loengut. Esimene loeng oli siis vastsündinu hooldusest ning teine sünnitamise protsessist. Beebihoolduse (on sellele mingi parem sõna ka? hetkel kõlab nagu autohooldus) loengust on mul tagantjärele meeles see, et pidime kahepeale ligi poolteist tundi suutma süles hoida meie kätte usaldatud väikest nukku. Mõiste mekoonium oli mulle miskipärast tuttav juba varasemast, aga loengust tuleb veel meelde ka juhend, kuidas selle vastsündinu nabaga ikkagi ümber peab käima. Oma peas mõtlesin muidugi, et loodetavasti on meie beebi selline, kellel nabaväät suhteliselt kiiresti ära kukub, sest selle hooldus ei tundunud kirjelduse järgi üldse lõbus ja kartsin, et kindlasti teen midagi valesti. Tagantjärele võin öelda, et ei olnud selles hoolduses samuti hullu midagi, meil nabaväädiga mingeid hädasid ei tekkinud ja ca 2 nädalaga kukkus see juba ära ka.

Kui sünnitus juba käib, siis ega beebikooli PowerPointi slaidid väga meenuma ei kipu

Väike Beebi S. paistab emmet-issit usaldavat küll

Sünnitamise võludest ja valudest rääkivast loengust ei ole mul tagantjärele meeles ausalt öeldes suurt midagi, aga eks siit-sealt sai ju Delfi Naisteka vastavasisulisi artikleid loetud küll ja nagu siinse blogi esimene postitus ka kirjeldas, läks meie sünnitus küll pikalt, aga ei olnud seal mehe seisukohast peale väsimuse hullu midagi. Samuti ei mäleta ma, et oleksin kordagi öelnud Mariinile, et teeme nüüd nii nagu loengus räägiti.

Aga see ei ole üldse etteheide konkreetsetele loengutele ja enda kindlustunde kasvatamiseks kuluvad need ära küll. Need tädid, kes loenguid läbi viisid, olid küll väga tublid ja asjalikud, aga ma usun, et kui selline suur sündmus, nagu sünnitus lõpuks kätte jõuab, on sul niikuinii kõik eelnevalt õpitu peast pühitud ja tegutsed oma naturaalsetele instinktidele tuginedes. Lisaks olid meil sünnitustoas abiks väga toredad arstid, kes vajadusel hingamistehnikaid ja muud säärast õpetasid ning meelde tuletasid.

Umbes sarnase muretu ning let’s see how things go suhtumisega oleme proovinud sättida ka oma elu väikse Beebiga. Muidugi jäävad siit-sealt silma erinevad beebiartiklid, mida silmadega üle loed, kuid ega me nüüd regulaarselt aega sellele ei pühenda, et valmistuda näiteks ette selleks, kuidas meie väike tütreke ikka kunagi lasteaia minnes sõpru leiaks. Elame päev korraga ja naudime igat hetke, kui Beebi S. jälle mõnda oma uut oskust demonstreerib. Samuti on ju vastsündinutel ette nähtud igakuised arstikülastused, kus vaadatakse, et kõik näitajad ikka normis oleks ja seni on meie Beebi need “testid” edukalt neljadele-viitele läbinud.

Mulle tundub, et igasuguste raamatute ja foorumite asemel (muidugi võib ka neid mõistuse piires sirvida – minugi öökapilt leiab hetkel õnnelikuks lapsevanemaks olemise know-how ) on parim õpetaja ikkagi elu ise. Näiteks mul endal ei olnud enne beebi sündi suures plaanis õrna aimugi, mida isaks olemine ja vastsündinu eest hoolitsemine reaalselt tähendab. Aga see ongi vast selline elukestev õpe, kus sina ja Beebi õpite asju jooksvalt ning olete igal õhtul magama minnes jälle grammikese võrra targemad, kuidas homne päev veelgi lihtsam ja rõõmsameelsem olla võiks. Lõppude lõpuks võid sa ju kuulata ja lugeda teiste arvamusi ja seisukohti lõpmatuseni, aga nii palju, kui mina sellest beebimaailmast aru saan, on iga väike lapseke ikkagi omamoodi ja mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Seega julgeks ma praegustele ja tulevastele lapsevanematele soovitada, et vähem põdemist ja närveerimist on hea nii teile kui lapsele ning usaldage julgemalt beebi sünniga kaasa tulevat vanemainstinkti:).

P.S. Meie igapäeva tegemistega saad kursis olla ka Facebookis ja Instagramis.

Te saite lapse maja ja autot omamata – mis teil viga on?

Okei, tegelikult keegi meie juurde sellise küsimusega tulnud pole, aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et tänapäeval lükatakse lapsesaamist aina edasi ja enne perelisa saamist ei kaaluta, kui pole oma maja koos suure tagahooviga, korralikku maasturit, millega Viimsist tööle sõita ning pangakontol vähemalt viie-või kuuekohalist summat. Meie lähenemine oli igatahes pisut teistsugune ja kuigi korralikud töökohad olid meil mõlemal enne lapse sündi juba olemas, siis teisi eelmainitud klassikalisi asju, mis peaksid tõestama, et oled elus edukas ja tubli, meil ette näidata polnud.

Ma ei ütle, et üks lähenemine on teisest parem või halvem, aga vähemalt meie pere usub (ehk isegi pisut sinisilmselt), et küll jõuab nende eramajade, viimase seeria autode ja finantsvabaduse poole püüelda ka siis, kui su kõrval tuterdab üks maailma avastada sooviv väike plikake. Don’t get me wrong, mina ja Mariin ei ole ka sellised inimesed, kes on veendumusel, et ainuõige on toituda ainult oma aia saadustest ning kõik materiaalne on kuri ja paha. Ma usun, et säärasel ökoinimese-valgekrae mõõdupuul asume meie kuskil keskel, kus ehk üleöö kuhugi Lõuna-Eestisse mahepõllundusega tegelema ei läheks, aga samas pole meie unistus ka kõige suurem katusekorter kuskil Kadriorus (kui seal üldse katusekortereid leidub?).

Ühesõnaga, nagu juba vast aru saite, siis hetkel on meie elukorraldus selline, kus ühtegi pangalaenu ega autoliisingut kallal pole. Miks siis niimoodi?

Väike Beebi S. tundub rahul olevat ka praeguse elukorraldusega.

Esiteks eluasemest – muidugi on meil Beebi sünniga seoses plaan soetada ka oma kodu, kus väike ilmakodanik saaks päris enda toa, aga hetkel, kui Beebi liigutamine piirdub käte ja jalgade siputamisega ning pea raputamisega, paistab ta rahul olevat ka oma väikese titanurgakesega emme-issiga samas ruumis. Oleme mõelnud, et aktiivsemalt hakkame oma pesa soetamisele keskenduma mõne kuu pärast, et siis ideaalis järgmisel kevadel/suvel, kui Beebi ehk ka aktiivsemalt liigutama hakkab, juba kuhugi kolmekesi sisse kolida. Seni naudime sellist elukorraldust, kus saame elada kesklinnas, kõik käe-jala juures ja sealjuures tänu sugulussidemetele vaid sisuliselt kommunaalkulude eest maksta. Nii saame kodu soetamiseks raha hoogsamalt kõrvale panna, kui mõnes üürikorteris elades ja kuigi praegune pesa on ehk väiksem, kui klassikalisel kolmeliikmelisel perel, on ta meile täitsa armas ja kuni väike preili veel ringi roomata ega joosta oska, mahume siia kenasti ka kolmekesi ära.

Fun fact: möödunud talvel, kui toimus casting “Naabrist parema” saatesse, oli meil väike plaan ka sinna kandideerida, aga kuna me ei teadnud, kuidas Mariini rasedus täpselt kulgeb ja mina, kes pole ka suurim meistrimees, olin vaikselt töökohta vahetamas, jäi see plaan toona soiku.

Aga AUTO? Kuidas te siis tööl käite ja Beebit tulevikus lasteaia ja judo/kergejõustiku/võrkpalli treeningute vahel transportida kavatsete? Jällegi, ei ole me nii sinisilmsed, et Beebit suvel näiteks maale vanaema-vanaisa juurde rattakorvis vedama hakkame, aga küll tuleb siingi kõik omal ajal. Näiteks hetkel olen mina vaikselt lõpetamas autokooli. Miks ma seda kunagi juba gümnaasiumi või ülikooli ajal ei teinud? Ise ka ei tea, aga ju ei tundnud siis suurt vajadust, kõik muu tundus põnevam ja sain oma käimised linnasiseselt ka kuidagi teistmoodi tehtud. Samuti on meie pere ühel vanemal (khm, mitte minul) vähemalt load olemas ja kui tekibki vajadus mõneks pikemaks sõiduks, saame kelleltki kas autot laenata või siis autorenti kasutada. Juurtega me siia kesklinna kõrghoonete vahele igatahes istutatud pole ja pole seni ükski käik auto puudumise tõttu tegemata jäetud. Linnasiseselt saab ju täitsa kenasti ka ühistranspordiga või jalgsi liikuda ning tihti jõuad kohale väiksema närvi- ja rahakuluga. Aga nagu öeldud, eks tuleb see neljarattaline meie perre ka varem või hiljem.

Ühesõnaga, olgu sul mõtteis lapsesaamine, esimese kodu ostmine, töökoha vahetus, välismaale kolimine või muu suurem elumuutus, siis üks variant on see, et sa jääd ootama ideaalseid tingimusi, et kui mul on “see” ja “too” käes, siis on kõik suurepärane ja ma saan teha järgmise sammu elus. Aga ma usun, et niimoodi mõeldes võidki sa neid ideaalseid tingimusi ootama jääda. Vähemalt enda senise kogemuse pealt oskan öelda, et beebi ootus ja sünd motiveerib mind igas eluvaldkonnas varasemast oluliselt rohkem pingutama. Vahel mõtlen, et 26-aastase poissmehena oleks elu ilmselt selline, et käiksin tööl, elaksin kuskil kesklinna üürikorteris, mataksin pool oma palgast sinna ja kõrvale panna midagi eriti ei viitsiks. Praegune elu beebiga sunnib aga heas mõttes ka tulevikule mõtlema. Nii olen sel aastal vahetanud töökohta, läinud autokooli, taasalustanud ülikooliõpinguid ja hakanud mõtlema ka oma elukoha ja auto ostule. Seda suures osas just seetõttu, et väiksel Beebil oleks tulevik võimalikult tore ja murevaba. Võib vist öelda, et vastutus kellegi teise ees on edasiviiv jõud:).

P.S. Kes veel ei tea, siis me tegutseme nüüd ka Instagramis.