Kas tööl käimine on isade jaoks õnnis puhkus?

Kui on üks viis, kuidas kindlalt oma elukaaslasega tülli minna, siis kutsu ta pärast pikka päeva köögilaua taha ning asu temaga väitlema teemal “Kumma roll sinu arust keerulisem ja väsitavam on – kas töölkäiva isa või lapsega kodus oleva ema oma?”.

Teine hea viis, kuidas kalli naise vererõhku tõsta, on uksest sisse marssides väsinud silmadele teatada: “Oh, sa ei kujuta ette ka, kui raske ja kurnav päev mul just tööl oli!”. Praktikas ma neid lauseid siiski katsetada ei soovita, aga väikese arutelu ema-isa rollidest avaks siinkohal siiski.

Enamikes peredes on vast tänapäevaks kadunud see arusaam, kus mehe ainus roll on tööl käia ja leib lauale tuua, pärast mida saab ta tagumiku diivanile visata ning õlu näpus telekat vaatama hakata. Naine kasvatagu samal ajal last, hoidku kodu korras, tehku söök valmis ja hoidku jumal, kui tal peaks mõni isiklik ambitsioon või huvi väljaspool kodu nelja seina olema. Isa võib lapsega tegeleda siis, kui tal tõesti energiat natuke üle juhtub olema ning telekast parasjagu midagi tarka ei tule.

Selle asemel on ema-isa rollid tänapäeval heas mõttes ühtlustumas ning lapse kasvatamist nähakse ikkagi tiimitööna, mis minu hinnangul on kindlasti positiivne nähtus. Kuidas aga “vaesed mehed” selle ühiskonna nihkega toime peaksid tulema? Nagu öeldud, see mis vanasti oli okei, tänapäeval enam pigem ei päde ning pärast kurnavat tööpäeva tuleb kodus natuke ka isa mängida.

Teate ju küll neid tööpäevi, kus koju jõudes millekski energiat ei ole ja ainus asi, millega keha ja aju jõuab tegeleda, on Netflixist lemmikseriaali neljandat korda ülevaatamine. Need, kes lapsevanemad pole, ei kujuta ilmselt ettegi, kuidas sellistel õhtutel peaksid sa leidma veel jõudu, et 3-4 tundi ka väikesele ilmakodanikule enda tähelepanu jagada.

Happy wife, happy life

Mis seal salata, eks enne lapse sündi oli ka endal väike hirm selle ees, et kuidas töö- ja pereelu ühildamine täpselt õnnestub. Enda puhul olen aga tähele pannud seda klišeed, et “kes palju teeb, see palju jõuab”. Mitte, et töölkäiva isa roll nüüd midagi erakordset oleks, aga varasema diivanil laisklemise võid mõneks ajaks ära unustada küll. Tulebki lihtsalt peas prioriteedid ümber seada, et kodus oldud aja jooksul võiks sinu tähelepanu suures osas ikkagi kuuluda naisele ja lapsele. Kui seda balanssi hoida suudad, oled sa lõpuks ka ise õnnelikum. Töölkäivad isad-emad vast teavad, et unetute ööde ja väsitavate päevade puhul ununeb see kurnatus ära hetkel, kui koduuksest sisse astudes sinu poole piiluvaid rõõmsaid lapsesilmi näed.

Töötava isa rollist rääkides meenus mulle ka Tõnis Niinemetsa tsitaat “Hommik Anuga” saates, et tööl käimine on tema jaoks tegelikult omamoodi puhkus. Eesti Päevalehele lisas sama mees ka ühe seisukoha, mis mulle isiklikult vägagi sümpatiseeris: “Paratamatult on [emadel] väsitav olla kodus nelja seina vahel, vestluspartneriteks alla kolmeaastased inimesed. Seda nähes saad aru, et kuskilt otsast tuleb hoogu maha tõmmata. Kui lähed koju ja vaatad, et täna pole jõutud asju ära koristada, siis saad aru, et vist oli keeruline päev. Ei ole nii, et kodusolek on ainult pillerkaar. Üks hetk hakkad aru saama, et teatud vanuses lastega ei ole ema amet sugugi lihtne. Selleks peaksid kõik isad seda vähemalt üks nädal proovima. See on päris kontimurdev ülesanne.”

Ma olen nende seisukohtadega vägagi nõus, sest isegi, kui isa tunneb end kohati väsinuna, peab ta meeles hoidma, et kodust last kasvatava ema roll on samuti ülimalt suur töö ja ka temal on õigus puhkusele. Seega, töölt koju tulles proovi oma ego pisut alla suruda ja ulata naisele abikäsi, olgu see siis kodutöödega või lapse “kantseldamisega” – happy wife, happy life, eksole?

“Kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka!”

Ja need mehed, kes ikka tahavad natuke moka otsast kurta, et kurat pärast tööd võiks ikka lasta mul puhata ka, siis proovige võimalusel võtta nädal või kaks…fuck it, miks mitte isegi kolm või kuus kuud (lapsehoolduspuhkuse jagamine seda ju võimaldab) ja sättige elu nii, et teie võtate enda hoolde kõik kodutööd ja lapse kasvatamise. Nii olgu tagatud, et õhtul, kui naine töölt koju tuleb, on toit laual, tolm võetud, prügi välja viidud ning lapse silmad ja mähkmed sealjuures kuivad. Olen võrdlemisi kindel, et saate vaid mõne päevaga aimduse, et ega üks suur nunnu roosa õhupall see igapäevaelu beebiga kodus ikka ei ole.

Teisalt toimiks säärane eksperiment suure tõenäosusega ka vice versa. Ehk kui lapsehoolduspuhkuse ajast ka ema mõneks kuuks töölainele saata, näeb vast temagi, et isegi, kui esialgu võib tööle minek tunduda päris hea vahelduse ja ahvatlusena, siis mõne aja möödudes, kui tekib sisse juba teatav rutiin, suurem koormus ja stress, ei ole alati lihtne koduuksest sisse astudes hea vanema nuppu automaatselt sisse lülitada.

Lõpetuseks tuleks tagasi ka pealkirjas esitatud küsimuse juurde – kas lapse kõrvalt tööl käimine on siis omamoodi puhkus? Enda kogemuse põhjal vastaksin sellele “jah” ja “ei” üheaegselt. Ühest küljest on töölkäival lapsevanemal tõesti see eelis, et ta saab pereelu rutiinist tihedamalt välja ning kui sul vähegi vedanud on, saad ju suures osas tööl tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub, milles sa end kasulikuna tunned ning kus sinu kõrval leidub loodetavasti ka tore kollektiiv. Teisalt, nagu öeldud, olgu su töö ükskõik kui tore, kuhjuvad aeg-ajalt pinged ja stress igal ametikohal ning alati ei pruugi olla lihtne töömõtete kõrvalt otse idüllilisse pereellu sukelduda.

Minu soe soovitus olekski see, et isegi, kui ema või isa mõtleb vahel oma peas, et kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka, siis tegelikult on omad head ja vead ning rõõmud ja mured mõlemal rollil – nii beebiga kodus oleva vanema kui töölkäiva vanema omal. Häid ja halbu päevi tuleb ette mõlemal puhul. Oluline on seda lapsevanematel mõista, üksteist toetada ja küll säilib siis ka harmooniline mehe ja naise ning õnnelike lapsevanemate suhe:).

Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Cheers!

Hea isa peab vahel sõpradega õlut jooma ning hea ema sõbrannadega veini mekutama

Viimasel ajal olen märganud, kuidas erinevad pered katsetavad tarkvanem.ee lehelt leitavat nädalakava ning mulle ausalt öeldes väga meeldib, et säärane teema üles on võetud. Nagu mu kallis naine ka hiljuti ütles, siis “lapse kasvatamine on 92% ajast väga tore ja lahe, aga vahel ajab mõni asi ikka natuke närvi küll.”

Usun, et nii mõnigi lapsevanem noogutas siinkohal mõttes kaasa, sest kui suures plaanis annab lapse kasvatamine ja tema arengu jälgimine sulle palju suurepäraseid emotsioone, siis kahtlemata tuleb aeg-ajalt sisse ka perioode, kus tunned, et tass on pooltühi ja energiat eriti millekski ei jagu. Kuna aga 4-kuusele beebile on hea ja halva käitumise piire väga raske seletada ja temal veel keerulisem neid piire mõista, siis tundub kõige lihtsam muuta hoopis enda tuju ja seda, kuidas sa erinevatele olukordadele reageerid.

Muidugi on raske kõiki olukordi positiivsena näha, kui ööuni on pehmelt öeldes poolikuks jäänud. Aga sel hetkel, kui väsimus ning sellest tulenev kehvem tuju tahaks peas närvid krussi ajada, saad sa ju tegelikult ratsionaalselt aru, et ega su 4-kuune beebi meelega sind öösel 5 korda üles ei ajanud. Kuidas siis säärastel puhkudel see ratsionaalne mõistus kuskilt sügavast ajusopist üles leida?

Vastus sellele küsimusele on teoorias lihtne, praktikas ehk pisut keerulisem. Üldiselt usun, et iga lapsevanem võiks püüelda selle poole, et neil oleks mõni huvi või tegevus ka väljapool kodu nelja seina. Nagu öeldud, pakub lapsevanemaks olemine sulle suurema osa ajast mitmeid lõbusaid ja ainulaadseid hetki, aga sel momendil, kui lained pea kohal kokku löövad, oleks hea, kui mõlemal lapsevanemal oleks oma võimalus ja viis, kuidas pinged maha laadida ja kasvõi 5 või 10 minutiks emme/issi rollist välja astuda.

Kuidas pingeid maandada?

See, kuidas see pingete mahalaadimine täpsemalt välja näeb, oleneb juba iga lapsevanema enda vajadustest ja võimalustest. Mõnele piisab ühest külmast dušist või soojast vannist rahus ja vaikuses. Teisel on vaja mõneks päevaks pimedasse metsa telkima minna. Kolmas tahab end välja rahmeldada trennis. Neljas saab kokku sõpradega, ajab natuke lolli juttu, kuulab teiste muresid ja tõstab ehk paar klaasigi.

Mis iganes see viis on, olen ma üpris veendunud, et kui olete korra oma zen-maailmas ära käinud ning hetkeks emme/issi rollile “off” nuppu vajutanud, tulete koju tagasi veel rõõmsamana, vaatate oma last ja kaasat mängimas või magamas ning saate aru, kui vedanud teil tegelikult on.

Enda näite puhul võin öelda, et see, milline pingete maandamise viis parasjagu sobiv on, sõltub täiesti päevast. Ega igal õhtul ei saa ju kodus öelda, et tšau, ma lähen nüüd sõpradega jalgpalli vaatama ning õlut jooma, vaadake ise, kuidas magama saate ja ma tulen juba siis, kui kodus valitseb õnnis vaikus. Näiteks tavalisel tööpäeval võib tihti imesid teha ka see, kui mõlemad lapsevanemad saavad korra rahulikult pesus ära käia ja vannis ehk mõne lehekülje raamatutki lugeda. See 15-20 minutit mõlema vanema jaoks leida ei tohiks ju olla eriti suur kunst.

Ja naised, uskuge mind – isegi, kui te arvate, et laps kuidagi teieta ei funktsioneeri, siis küll tuleb ka kõige saamatum isa oma lapsega paarkümmend minutit toime ja lõpuks on see kasulik teile kõigile kolmele. Ema saab natukene rahulikult omapead olla, vannitoast väljub ka mehe jaoks õnnelikum naine ning laps õpib samal ajal tundma seda karvast onu, kes kogu aeg emme kõrval tolgendab ja end miskipärast “issiks” kutsub.

Meie tegemistega saad kursis olla ka Instagramis ja Facebookis.

Proovige oma (veini)klaasid ikka pooltäis hoida

Kiri minu tütrele

Kallis tütreke,

Sa oled nüüd ühe kuu vanune ja kuigi ma tean, et sa minust veel aru ei saa, mõtlesin ma sinu esimese minisünnipäeva tarbeks kirja panna mõtted, mida sinuga kooselatud esimesed 30 päeva minus tekitanud on ja mida kõike loodan ma sinuga üheskoos tulevikus veel teha. Ma ei tea, kas selleks ajaks, kui sa lugeda ja maailma mõtestada oskad, ma sulle seda teksti siin näidata julgen, aga vähemalt hetkel tundub see hea idee, et ehk on meil kunagi tore üheskoos lugeda, mida sinu toona noor ja rumal isa 6. septembril 2019. aastal sinust ja maailmast ja meist mõtles.

Kuigi me ei oska veel omavahel sõnadega suhelda, olen ma selle esimese kuuga sind juba väga armastama hakanud ja tean või vähemalt arvan teadvat, mida sa ühe või teise näoilme või häälitusega öelda proovid. Kui sa mõnda aega käte ja jalgadega siputad ning õrnalt häälitsed, tean, et on aeg sind sülle võtta ja sinuga toas väike tants teha. Kui sa hakkad unne suikuma, aga silmad kinni kergelt ikkagi häält teed, tean, et on aeg sulle lohutuseks lutt suhu panna. Kui sa palaval suvepäeval toas kuidagi uinuda ei taha, tean, et on aeg sinuga mõnda lähedasse parki kärutada ning sul värskes õhus suikuda lasta. Kui sul tekib pähe hapu nägu ja keha imelikult väänlema hakkab, tean, et on aeg su kõhtu masseerida ja sind natukene üles tõsta. Ja kui selle tegevuse käigus üks kergendav puuks püksis ära käib, tean, et on aeg mähkmed ära vahetada. Ja kui mõnikord on sinu pahameel natuke pikem ja tugevam ning ükski eelnev tegevus ei paista aitavat, tean, et pean su emme rinnale piimarestorani saatma.

Kuna enne sinu sündi mul beebidega suurem kokkupuude puudus, kartsin, et see faas, kus sa oma emotsioone vaid häälte ja nägudega edasi suudad anda, on minu jaoks üpriski keeruline. Siiski on meie esimene kuu näidanud, et selline tore asi nagu isainstinkt hakkab Sind nähes koheselt tööle ja ma teen 99% ajast kõiki eelmainitud toiminguid hea meelega ning loodetavasti oled sa ka ise minu tantsude, laulude ja mähkmevahetamise tehnikaga rahul. Minul on igatahes sinuga seni väga tore olnud ja sa oled olnud üle ootuste hea beebi.

Fotod: Mona Õispuu

Seda enam ootan ma väga, et näha, kuidas sa meie silma all aina suuremaks inimeseks kasvad ning oma esimesed roomamised, tipa-tapad ja sõnad selgeks õpid. Ma tean, et minu süda pisut valutab ja samal ajal rõõmustab, kui sa kunagi esimest korda lasteaia või kooli uksest sisse astud. Samal ajal saan ju ka aru, et see kõik on vajalik, et sinust üks vahva ilmakodanik sirguks. Samuti loodan, et ükskõik, mis eluetapp sul käsil on, suudad sa seda kõike teha suure südame ja avatud meelega, avastamaks seeläbi, mis asi siin maailmas on see, mis just Sinu hingele kõike lähedasem tundub. Ma tean, et kindlasti ootavad meid sel teel ees ka raskemad hetked, kuid ma loodan, et kui need elu vingerpussid meie ette satuvad, usaldad sa mind piisavalt, et ükskõik milliseid muresid või rõõme ka minuga jagada soovid. Selle kõige juures ära unusta, et ükskõik kui suur üks mure või rõõm ühel hetkel tunduda võib, siis elu toimib õnneks või kahjuks juba niimoodi, et kõik möödub ja meie peame olemasolevast hetkest lihtsalt maksimumi võtma.

Elu võlusid ja valusid koos kogedes ja läbi elades loodan sulle õpetada seda, et iga inimene siin maailmas on erinev, aga see ei tähenda, et me kellestki seetõttu vähem arvata võiksime. Ma loodan, et isegi kui varateismelisena võib kambavaimus kellessegi või millessegi vastandumine tunduda tore idee, siis olen üpriski kindel, et kunagi hiljem sa seda kahetseks ja mõistad, et igal sinu sõnal võib olla mõju mõne teise inimese kujunemisloos. Veelgi enam loodan, et kui mõni negatiivne hinnang peakski sinu tuju alla tooma, hoia alati meeles, et ühe inimese arvamus või üks kehvasti läinud kontrolltöö ei vähenda sinu väärtust inimesena. Muidugi on haridustee ja kõik muu sinna juurde käiv oluline, aga sellest ehk veel olulisem on see, milline on sinu kasvamine ning suhtumine ja iseloom selle kõige käigus. Ning kui sinu süda ütleb, et just see tee – see miski, mida mõned inimesed otsivad ehk isegi veel 30-40-aastaselt – viib sind õnnelikkuseni, on sul piisavalt julgust, et seda rada ka tallata ja mitte lasta end teiste inimese arvamustest alla tuua. Olgu sinu valitud teeks siis traditsiooniline karjäär, reisimine ümber maailma või täiesti millegi uue loomine, püüab selleks ajaks juba ca 50-aastane issi ikka sind mõista ja sulle sel teekonnal nõu ja jõuga abiks olla.

Lõppude lõpuks usun ma, et kui sa midagi väga-väga soovid ja oled nõus selle nimel ka pingutama, siis on sul võimalik siin maailmas kõike saavutada. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 8-aastasena on saada just NEED roosad krõpsudega tossud, siis usun, et kui sa oled nõus ka ise selle nimel pingutama, siis üheskoos me selle unistuse ka täidame. Kui sinu kõige-kõige suurem unistus 18-aastasena on pääseda just SELLELE erialale, siis usun ma, et koos pingutusega täitub ka see unistus. Kui 30-aastasena on sinu kõige-kõige suurem unistus elada just SELLES majas, siis üheskoos suure-suure pingutusega on ka see unistus täidetav. Kui 50-aastasena on sinu kõige-kõige suurem soov elada just SELLES riigis, siis olen veendunud, et üheskoos pingutusega on sunnitud ka see unistus sinuni jõudma. Ma võin seda rida veel näidetega pikendada, aga sa vist saad mu mõttest juba aru, eks?

Aga hästi, need on kõik juba tulevikujutud. Hetkel sina magad ja mina kirjutan ning naudime seda hetke, milles me praegu oleme. Küll meil on aega veel kõiki eelmainitud asju kogeda ja õppida.

Armastusega,
Issi