Lapsega reisimine ehk nahk märg juba autosse jõudes

Suvi ja sellega kaasnevad väljasõidud on selleks aastaks tehtud ja proovime siis vaikselt tubastele tegevustele (sh blogi kirjutamine) ümber lülituda. Kuna möödunud kuudel sai vaat et iga nädalavahetus mõni pikem väljasõit ette võetud, kogunes ka suve jooksul omajagu materjali, mida proovin ka siin blogis järjepanu jagama hakata:).

Esimeseks teemaks siis lapsega reisimine. Uuuhh, kust alustada? Ütleme nii, et võrreldes kahekesi reisimisega vajab lapsega väljasõitudele minemine (väga) palju rohkem planeerimist😄.

Ilma väikese põnnita on spontaansete otsuste tegemine oluliselt lihtsam. Ütled õhtul naisele, et mis homme plaanis? Läheks näiteks Haapsallu? Ja siis vaataks, mis Pärnus toimub? Ja sealt edasi näiteks Saaremaale? Ning tagasi tulles vaataks ehk jääb veel midagi põnevat tee peale. Ja siis võiks selles restoranis käia. Ja kuulsin, et seal uues kohas peaks ka päris head toidud olema – vaatame sinna ka. Lapsega koos vajab aga juba kesklinnast Nõmmele sõit omajagu ettemõtlemist…

Ah, et võiks kuhugi ringi sõitma minna? No vaatame alustuseks ära, mis kell plika hommikul ärkab. Siis peaks nii sättima, et autosse minnes ta juba liiga väsinud pole. Ja siis vaatab selle turvatooli jandi üle. Mähkmed võtsid? Aga niisked lapid? Aga vahetusriided, sest teatavasti meeldib mähkmetele enim just kodust eemal lekkima hakata? Oot, aga mis siis, kui tal kõht tühjaks läheb? Kas seal midagi lapsele süüa on või peame ise midagi kaasa võtma? See lemmik kaisukas sai kaasa? Aga see raamat? Ilma selleta ta ju ei uinu? Aga lutt? Aga…?

Nii, nüüd on kott vist koos. Proovime siis lapse ka riidesse saada ja saame vaikselt autosse liikuda. Oota, lapsuke, ära jookse eest ära! Las issi paneb sulle sokid jalga ja mütsi pähe – ilma nendeta ei saa ju õue minna. Nii, kogu pere autos. Saame vist liikuma hakata? Ei, kurat, käru jäi ikka üles. Aga kuidas see siia autosse kõikide nende kottide vahel üldse ära mahutada? Okei, kuidagi surusime kõik sisse.

Nii, mõnus, 5 minutit juba teel olnud. Kurat, lapsel hakkas igav. Vaata, kas ta vett tahab? Aga süüa? No ma ei tea, näitame talle siis multikaid natuke.

Nii, laps jäi nüüd lõpuks magama. Aga me hakkame just kohale jõudma…
Nojah, tiirutame siis veits veel ringi. Okei, jäime punase taha, auto seisab ja laps üleval. Läheme vaatame siis natuke õues ringi!

Oota, aga väiksel tiburullil oleks vaja ju mähet vahetada ja midagi süüa anda. No proovime leida mõne lapsesõbraliku koha, kus saab vetsus mähkmeid ka vahetada. Oo, see tundub päris lahe koht. Istume siis siia maha. Kas teil lastele ka midagi on? Ah, las sööb meie juurest midagi ja raudselt tuuakse saia ka lauda. Nii, mõnus – tellimused tehtud.

Aga oi. Lapsel on natuke igav jälle. Ei, tibuke, ära viska seda tädi saiaga. Proovi kahvleid ka mitte laua alla loopida. Ja kuidas sa sinna riiuli otsa said?! Okei, ma lähen jalutan natuke lapsega ringi ja helista mulle, kui toidud lauda tuuakse.

Nii, mõnus toidud lauas. See pitsa näeb päris hea välja – saab lõpuks nautima hakata! Võtad ampsu, võtad kaks. Okei, lapsel jälle igav. No tule istu issi süles siis. Las emme sööb enne ära, me vaatame nii kaua seda Muna raamatut. Okei, teeme nüüd väikese vahetuse – istud emme sülle. Viskan 5 lõiku pitsat kiirelt kõhtu, loputan joogiga alla ja minek!

Nii, vaatame nüüd natuke linna peal ringi, äkki jääb tütreke ka vankris samal ajal magama. Oi, mingi imelik lõhn tuleb sealt mähkmetest. Läheme vahetame seal pargis puude vilus siis mähkme ära. Ja tibuke hõõrub juba silmi. Aga vankris vist ikka magama ei jää. Nojah, hakkame siis vaikselt tagasi liikuma. Rihmad kinni ja sõit võib alata – maantee ühtlane rütm suigutab ka mudilase lõpuks unne.

Oeh, olemegi kodus tagasi. Toome kogu elamise jälle autost tuppa tagasi ja hakkame lahti pakkima. Päris väsitav on ikka see puhkamine. Aga tegelikult oli päris tore. Teeme järgmine nädalavahetus jälle?

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas meie beebil on midagi viga?*

*See on küsimus, mis vaevab ühel või teisel hetkel ilmselt kõiki lapsevanemaid.

“Vaata, sealt beebigrupist väike Milvi juba kõnnib, laulab ja luuletab! Miks meie beebi juba sama ei tee? Kas tal on midagi viga?”

“Meie beebi magab liiga vähe – huvitav, kas ta on haige? Meie beebi magab liiga palju – huvitav, kas tal on palavik?

Sellised mured on igasugustes foorumites ja beebigruppides suhteliselt igapäevased. Ja mis seal salata, ei ole säärasest muretsemise patust päris puhas ka meie pere.

Oleme küll proovinud hoida võimalikult ratsionaalset joont ja iga turtsatuse peale erinevate haiguste sümptomeid Google’sse ei löö. Aga paratamatult tahad ikka oma beebile parimat ja nii juhtubki, et muretsed aeg-ajalt rohkem kui asi väärt.

Kust läheb aga piir mõistliku muretsemise ja ülemõtlemise vahel?

“Arvate, et ma peaks juba roomama jah? Mul on niisama ka päris mõnus põrandal lebotada!”

Ega siin ühest ja õiget vastust ei ole, aga mulle tundub, et üldiselt kalduvad värsked beebiemmed- ja issid tänapäeval pigem sinna ülemuretsejate poole. Kõik sotsiaalmeedias ja mujal internetiavarustes leitav tähendab, et ükskõik millisele teooriale võid sa päris lihtsalt ka kuskilt mingisuguse kinnituse saada.

Näiteks meie peres on hetkel aktuaalne teema see, kas Beebi peaks juba natuke aktiivsemalt roomama või mitte. Mina ise sellele väga mõelnud polnud, kuni naine mõni nädal tagasi ütles, et noh mõned augustis sündinud titad juba roomavad ja huvitav millal meie võsuke siis sinnamaani jõuab.

Kirjutasin seepeale Google otsinguribale “kui vanalt peaks beebi roomama” ja jõudsin omadega ühte legendaarsesse perefoorumisse. See, mis sealt vastu vaatas, oli aga päris šokeeriv. Esimene vastus on veel viisakas: “Minu põnn hakkas roomama 5-kuuselt.” Sealt edasi läheb asi käest ära ning järgmine külastaja on juba endast väljunud: “Millest sa aru ei saanud? Küsiti KESKMIST vanusevahet! 6-7 kuud on keskmine vanus!”

Sellele kõigele järgneb juba korralik võistlus, kus mitmed külastajad rõõmustavad stiilis “Meie Linda-Charlotte ei ole veel poole aastanegi, aga juba tahab esimesi sammukesi teha!” Ühesõnaga klassikaline klaviatuurivõitlus, mida tänapäeval kommentaariumites ja foorumites ikka teha armastatakse.

Selle kõige peale panin vastava foorumiakna muidugi kinni, saades ise veelkord kinnitust, et ei tasu tõesti enda pead igasuguse tühja-tähjaga koormata. Põhiline on see, et beebi ise on rõõmus ja küll nad kõik arenevad omas tempos. Kuni ükski arstitädi ei ütle, et nüüd mingist arengufaasist on Beebi maas ja sellega peaks tegelema, ei tasu ka ise pea ees kuhugi internetimülgastesse diagnoose ja muresid otsima minna.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas tööl käimine on isade jaoks õnnis puhkus?

Kui on üks viis, kuidas kindlalt oma elukaaslasega tülli minna, siis kutsu ta pärast pikka päeva köögilaua taha ning asu temaga väitlema teemal “Kumma roll sinu arust keerulisem ja väsitavam on – kas töölkäiva isa või lapsega kodus oleva ema oma?”.

Teine hea viis, kuidas kalli naise vererõhku tõsta, on uksest sisse marssides väsinud silmadele teatada: “Oh, sa ei kujuta ette ka, kui raske ja kurnav päev mul just tööl oli!”. Praktikas ma neid lauseid siiski katsetada ei soovita, aga väikese arutelu ema-isa rollidest avaks siinkohal siiski.

Enamikes peredes on vast tänapäevaks kadunud see arusaam, kus mehe ainus roll on tööl käia ja leib lauale tuua, pärast mida saab ta tagumiku diivanile visata ning õlu näpus telekat vaatama hakata. Naine kasvatagu samal ajal last, hoidku kodu korras, tehku söök valmis ja hoidku jumal, kui tal peaks mõni isiklik ambitsioon või huvi väljaspool kodu nelja seina olema. Isa võib lapsega tegeleda siis, kui tal tõesti energiat natuke üle juhtub olema ning telekast parasjagu midagi tarka ei tule.

Selle asemel on ema-isa rollid tänapäeval heas mõttes ühtlustumas ning lapse kasvatamist nähakse ikkagi tiimitööna, mis minu hinnangul on kindlasti positiivne nähtus. Kuidas aga “vaesed mehed” selle ühiskonna nihkega toime peaksid tulema? Nagu öeldud, see mis vanasti oli okei, tänapäeval enam pigem ei päde ning pärast kurnavat tööpäeva tuleb kodus natuke ka isa mängida.

Teate ju küll neid tööpäevi, kus koju jõudes millekski energiat ei ole ja ainus asi, millega keha ja aju jõuab tegeleda, on Netflixist lemmikseriaali neljandat korda ülevaatamine. Need, kes lapsevanemad pole, ei kujuta ilmselt ettegi, kuidas sellistel õhtutel peaksid sa leidma veel jõudu, et 3-4 tundi ka väikesele ilmakodanikule enda tähelepanu jagada.

Happy wife, happy life

Mis seal salata, eks enne lapse sündi oli ka endal väike hirm selle ees, et kuidas töö- ja pereelu ühildamine täpselt õnnestub. Enda puhul olen aga tähele pannud seda klišeed, et “kes palju teeb, see palju jõuab”. Mitte, et töölkäiva isa roll nüüd midagi erakordset oleks, aga varasema diivanil laisklemise võid mõneks ajaks ära unustada küll. Tulebki lihtsalt peas prioriteedid ümber seada, et kodus oldud aja jooksul võiks sinu tähelepanu suures osas ikkagi kuuluda naisele ja lapsele. Kui seda balanssi hoida suudad, oled sa lõpuks ka ise õnnelikum. Töölkäivad isad-emad vast teavad, et unetute ööde ja väsitavate päevade puhul ununeb see kurnatus ära hetkel, kui koduuksest sisse astudes sinu poole piiluvaid rõõmsaid lapsesilmi näed.

Töötava isa rollist rääkides meenus mulle ka Tõnis Niinemetsa tsitaat “Hommik Anuga” saates, et tööl käimine on tema jaoks tegelikult omamoodi puhkus. Eesti Päevalehele lisas sama mees ka ühe seisukoha, mis mulle isiklikult vägagi sümpatiseeris: “Paratamatult on [emadel] väsitav olla kodus nelja seina vahel, vestluspartneriteks alla kolmeaastased inimesed. Seda nähes saad aru, et kuskilt otsast tuleb hoogu maha tõmmata. Kui lähed koju ja vaatad, et täna pole jõutud asju ära koristada, siis saad aru, et vist oli keeruline päev. Ei ole nii, et kodusolek on ainult pillerkaar. Üks hetk hakkad aru saama, et teatud vanuses lastega ei ole ema amet sugugi lihtne. Selleks peaksid kõik isad seda vähemalt üks nädal proovima. See on päris kontimurdev ülesanne.”

Ma olen nende seisukohtadega vägagi nõus, sest isegi, kui isa tunneb end kohati väsinuna, peab ta meeles hoidma, et kodust last kasvatava ema roll on samuti ülimalt suur töö ja ka temal on õigus puhkusele. Seega, töölt koju tulles proovi oma ego pisut alla suruda ja ulata naisele abikäsi, olgu see siis kodutöödega või lapse “kantseldamisega” – happy wife, happy life, eksole?

“Kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka!”

Ja need mehed, kes ikka tahavad natuke moka otsast kurta, et kurat pärast tööd võiks ikka lasta mul puhata ka, siis proovige võimalusel võtta nädal või kaks…fuck it, miks mitte isegi kolm või kuus kuud (lapsehoolduspuhkuse jagamine seda ju võimaldab) ja sättige elu nii, et teie võtate enda hoolde kõik kodutööd ja lapse kasvatamise. Nii olgu tagatud, et õhtul, kui naine töölt koju tuleb, on toit laual, tolm võetud, prügi välja viidud ning lapse silmad ja mähkmed sealjuures kuivad. Olen võrdlemisi kindel, et saate vaid mõne päevaga aimduse, et ega üks suur nunnu roosa õhupall see igapäevaelu beebiga kodus ikka ei ole.

Teisalt toimiks säärane eksperiment suure tõenäosusega ka vice versa. Ehk kui lapsehoolduspuhkuse ajast ka ema mõneks kuuks töölainele saata, näeb vast temagi, et isegi, kui esialgu võib tööle minek tunduda päris hea vahelduse ja ahvatlusena, siis mõne aja möödudes, kui tekib sisse juba teatav rutiin, suurem koormus ja stress, ei ole alati lihtne koduuksest sisse astudes hea vanema nuppu automaatselt sisse lülitada.

Lõpetuseks tuleks tagasi ka pealkirjas esitatud küsimuse juurde – kas lapse kõrvalt tööl käimine on siis omamoodi puhkus? Enda kogemuse põhjal vastaksin sellele “jah” ja “ei” üheaegselt. Ühest küljest on töölkäival lapsevanemal tõesti see eelis, et ta saab pereelu rutiinist tihedamalt välja ning kui sul vähegi vedanud on, saad ju suures osas tööl tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub, milles sa end kasulikuna tunned ning kus sinu kõrval leidub loodetavasti ka tore kollektiiv. Teisalt, nagu öeldud, olgu su töö ükskõik kui tore, kuhjuvad aeg-ajalt pinged ja stress igal ametikohal ning alati ei pruugi olla lihtne töömõtete kõrvalt otse idüllilisse pereellu sukelduda.

Minu soe soovitus olekski see, et isegi, kui ema või isa mõtleb vahel oma peas, et kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka, siis tegelikult on omad head ja vead ning rõõmud ja mured mõlemal rollil – nii beebiga kodus oleva vanema kui töölkäiva vanema omal. Häid ja halbu päevi tuleb ette mõlemal puhul. Oluline on seda lapsevanematel mõista, üksteist toetada ja küll säilib siis ka harmooniline mehe ja naise ning õnnelike lapsevanemate suhe:).

Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Cheers!

5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul

“10 märki, mis näitavad, et su laps on geenius,” “7 iseloomuomadust, mis näitavad, milline võileib just sinule sobilik on,” “5 märki, et peaksid KOHE vett jooma,” “8 käitumismalli, mis vihjavad, et su sõbranna võib sinu lõunasööki omale himustada,” “5 märki, et su kass võib olla stressis” – tunduvad tuttavad pealkirjad eks?

Online-meediat sirvides võib pea iga päev komistada mõne säärase pealkirja otsa ja kuigi kõik seesugused artiklid vähendavad tükk-tüki haaval inimeste süvenemisvõimet, on need mingil kummalisel kombel ka väga loetavad. Ajakirjanduse nö “kiirtoit” – hea vähem kui minutiga läbi lugeda, korra naerda ja siis vähem kui minutiga jälle ära unustada. Kuna tähelepanu säärased pealkirjad siiski köidavad, teen pattu minagi ja toon välja 5 asja, mida olen õppinud beebi esimeste elupäevade jooksul.

Niisiis,

  1. õppetund Kui sa arvad, et lapse juuresolekul sa end kolmandas isikus “issiks” ja elukaaslast “emmeks” kutsuma ei hakka, siis sa suure tõenäosusega eksid. Enne lapse sündi võid ju mõelda küll, et mina küll oma beebile hommikust õhtuni ninnu-nännu ei tee. Aga kui sa vaatad seda väikest avastavat nägu, siis kuidas sa saad sellele ilmaimele tõsise ilme ja häälega öelda, et “kuule oota korra, ma kohe toon mähkme ka.” Muidugi teed ju ninnu-nännu häält ja ütled “issi on siin ja issi kohe vahetab mähkme ära.” Kui ei usu, siis saa lapsevanemaks ja ilmselt mõistad, millest räägin.
  2. õppetundSa pead hakkama hommikuinimeseks! Olen juba mitu aastat soovinud ja proovinud hommikuinimeseks saada, sest ikka räägitakse ju, et hommikuti on inimene produktiivsem ja ka paljude oma ala tippude eduvalem tundub tihtipeale olevat just teistest varasem ärkamine. Ainult vara ärkamisest muidugi ei piisa ja ehkki ma olen vahelduva eduga proovinud näiteks enne tööd trennis käimist, siis on see lõppenud ikka sellega, et selle arvelt oled lõunaks või hiljemalt tööpäeva lõpuks lõunaks niivõrd väsinud, et keha jaksab koju jõudes ainult kuuendat korda “Friends” sarja vaatamist alustada. Ja isegi kui oled suutnud mingi rütmi sisse saada, tuleb vahele mõni nädalavahetuse sünnipäev, mis lõpeb järgmisel päeval kell 11-12 ärkamisega ja sinna see soovitud rutiin kaobki. Beebi sünniga oled sa aga heas mõttes sundolukorras, kus pärast 8-9 hommikul ärkamine on pigem erand kui tava. Tõsi, meie tütreke tundub vähemalt esialgu olevat pigem isasse, ärgates täna isegi pärast kella 10 hommikul (siia vahele kuuluvad muidugi ka öised toitmised). Aga sinisilmne ma siinkohal ei ole ja tean, et regulaarselt sellise pulliga ära harjuda ei tasu. Nii tulebki uue elukorraldusega kaasa minna ja möödunud laupäeval oli isegi mõnevõrra värskendav tõdeda, et kui tavalisel nädalavahetusel olid kella 12-ks heal juhul ära jõudnud süüa hommikusöögi, siis meie esimesel nädalavahetusel beebiga oli tegevuste nimekiri samaks kellaajaks juba oluliselt pikem ja päev seega ka produktiivsem.
  3. õppetund – Nagu esimeses postituses juba mainisin, siis lapsekasvatamine on kahtlemata tiimisport. Kindlasti leidub ka tublisid üksikvanemaid ja kiitus neile selle eest, kuid pisut enam kui nädal kolmanda pereliikmega elamist, on meile küll juba õpetanud, et üksinda oleks seda teekonda ikka oluliselt keerulisem läbida. Niivõrd suure elumuutusega ei ole kindlasti võimalik üleöö täiesti ära harjuda ning üksteise abistamine aitab kogu protsessi oluliselt sujuvamaks muuta. Esimese 10 päevaga on meil juba sissejuurdunud vastutusvaldkonnad, kus värske ema hoolitseb arusaadavatel põhjustel beebi toitmise eest ning minu vastutada jääb suuresti hügieen, ehk siis kogu mähkemajandus ja potentsiaalsed “kakastroofid“. Muud asjad jaotame ära jooksvalt või lahendame neid koos ning nii jääb mõlemale piisavalt aega ka selleks, et pisut oma asjadega tegeleda. Olgu selleks siis blogi kirjutamine, trennis/poes käimine või siis lihtsalt uudiste ja sotsiaalmeedia sirvimine.
  4. õppetundProovi iga päev leida vähemalt tund-kaks, et sina koos beebiga ka nelja seina vahelt välja saaks ja värsket õhku hingaks. Meie korter on niigi soe ja kui väljas on ka veel päeval ca 20 kraadi + suur õhuniiskus, siis olukorras, kus beebi juuresolekul aknaid väga pikalt avada ei taha, kisub varem või hiljem olukord toas loomaaia troopikamajale sarnaseks. Niiskest ja palavast toast õue pääsemine on hea vaheldus nii sulle kui beebile – näiteks meie tütreke armastab kõik õueskäigud algusest lõpuni maha magada ja kui toas silmalaud kinni ei kipu vajuma, on “uimastav” õueõhk hea viis, kuidas beebi mõne hetkega ikkagi unemaale saada. Sina saad samal ajal jällegi aja pisut maha võtta ja näiteks mõne kohviku terrassil lõunasööki nautida.
  5. õppetund Ükskõik kui palju või vähe sa ennast beebi tulekuks ette valmistad, siis lõpuks teeb elu ikkagi omad plaanid. Võib tunduda küll imelik, aga kohe, kui see ligi 3,5 kg kaaluv kodanik sulle rinnale asetatakse, võid arvestada, et mitmeks-mitmeks järgnevaks aastaks omab teie peres kõige enam võimu just tema. Pole vahet, kas sa oled Tiit ja Tiina Ülenurmelt või Donald ja Melania Valgest Majast, siis kui teie tita otsustab, et nüüd on kõht tühi või kaka püksis, siis arvake ära, kes sellega tegelema peavad? Jah just nimelt, teie, lapsevanemad. Okei, perekond Trump suutis aeg-ajalt mähkmemajanduse ehk ka kellelgi teisele delegeerida, aga ideest saate aru küll. Ja teate mis? Ükskõik, kui kummastav see enne isaks saamist tunduda võib, siis oma lapse peput võid sa ka mitu korda päevas hea meelega pesta, sest see hetk, kui mähe jälle kuiv ja sinu oma beebi just sinu süles rahulikult suiguda soovib, on kuratlikult hea tunne.
Esmaspäeval sai Beebi S. endale ka ametliku nime, mis enne teda oli Eestis vaid 8 neiul.