Võimalus oma naise ja lapsega tutvuda

Mäletate, kui suurim mure Eestis oli see, et Erik Orgu sõi kuskil kohvikunurgas salaja kringilt? Olid need alles head ajad, eks. Nüüdseks on koroonaviirus tulnud, et (mõneks ajaks) jääda ning see tähendab, et suur osa Eestist ja maailmast on “aheldatud” oma kodudesse. Mida siis säärases eriolukorras ette võtta?

Kuna omal ajal jäänuksin ma Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kohast sama kaugele kui keskmine Eesti suusataja tiitlivõistluste medalist, siis suurt meditsiinilist tõde alljärgnevast otsida ei tasu. Küll aga proovin ma mõelda, kuidas selles kaoses niimoodi hakkama saada, et elu päris seisma ei jääks ning enda ja lähedaste mõistus/tervis võimalikult teravana püsiksid.

Ühest küljest on praegune maailmas valitsev olukord kindlasti piisavalt tõsine, et ükski inimene ei tohiks mõelda, et “ah suva, mina niikuinii riskigruppi ei kuulu ja küll ma selle väikse palaviku üle elan.” Sest keegi ei taha ju olla see tüüp, kes oma kolleegid või perekonna paariks nädalaks haigevoodisse saadab.

Võta aega veidi ringi vaadata

Just toiduga möllanud väiksele printsessile sobib, et kogu pere kodus on.

Teisest küljest pooldan ma ka seda, et antud olukorras ei tohi unustada positiivsust ja elutervet huumorit. Tänapäeva kiires maailmas on inimestel tihtipeale kuklas tiksumas, et kui ma nüüd selle ühe asja tehtud saan, siis tuleb veel tegeleda teise ja kolmanda asjaga. Ja siis veel neljas ja viies. Ja küll siis kunagi kauges tulevikus natuke puhata ka jõuab.

Praegune olukord annab heas mõttes võimaluse aja pisut maha võtta. Vaadata suuremat pilti, mõelda, mis on päriselt oluline ning miks mitte isegi teha tutvust oma perekonnaga. Paari päeva möödudes võid üllatuda, et sinu naine ja laps on tegelikult täitsa toredad inimesed.

Näiteks meie peres tõmmati eile tolmu alt välja üks lauamäng, mis viimati ilmavalgust ehk aasta tagasi nägi. Valged seletuskaardid erutasid ka Beebit, kes arvas, et temale ühed mõnusad valged maiused suhu toppimiseks välja on laotatud. Üldse tundub Beebile uus elukorraldus päris hästi sobivat. Emme ja issi on nüüd ju päevad läbi kodus ja selle tähistamiseks hakkas ta eile ka esimest korda pikemaid vahemaid roomama.

Seega ei ole praegune eriolukord üdini halb. Usun suuremale osale inimestele kulub väike aja mahavõtmine ära ja kujutage ette seda vaimustust, kui mai alguses peaks normaalne elukorraldus taastuma! Niigi soovivad eestlased tihti juba märtsi keskel esimese päikese ja 3 plusskraadiga shortsid jalga tõmmata ning terrassile kosutavat jooki lürpima minna. Nüüd peavad säärased protseduurid pisut ootama. Aga seda suurem on rõõm, kui maikuus väljas ka päriselt soe on ning kinod, restoranid ja muud põnevad asutused loodetavasti taas enda normaalse rütmi taastanud on.

Seniks aga #staythefuckhome. Oleme hoolikad, aga ärme paanitse ja jätame teistele ka pisut wc-paberit. Ning küll me siis ühiselt sellest kõigest välja tuleme. Vaimu värskena hoidmiseks tasub muidugi aeg-ajalt ka värskes õhus kas jalutamas või sportimas käia. Ja kui mõni tuttav peaks tänaval ette sattuma, piirdume kallistuste asemel ühe tunnustava noogutusega. Aga ega seda vist ei pea eraldi üle rõhutama – sotsiaalse distantsi hoidmine on meil eestlastel ju veres.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Kui keeruline on värsketel lapsevanematel Tallinnas korterit leida?

“Maalilised vaated Õismäe ringile!”, “Kesklinn kiviviske kaugusel!”, “Klientide lemmik!”, “Vaikus ja rohelus keset suurlinna melu!”. Kui oled ühel hetkel otsinud endale uut elupaika kas üürikorteri või päris oma kodu näol, on need laused sulle ilmselt tuttavad.

Kuigi nende loosungite puhul tundub, et kodu soetamine on Tallinnas puhas lust ja lõbu ning valikus on ainult head ja veel paremad häärberid, siis milline on kinnisvaraturu hetkeseis pealinnas tegelikult?

Ütlen kohe ära, et ei pretendeeri alljärgnevas tekstis absoluutsele tõele, vaid vahendan läbi kerge huumoriprisma enda seniseid kogemusi. Nimelt hakkas meie pere uue aasta tulekuga aktiivsemalt otsima ka päris oma pesa ning sirvides ligi kuu aega igal hommikul ja õhtul kv.ee, city24.ee ning teisi sääraseid portaale, olen täheldanud nii mõndagi.

Esiteks, need eelmainitud sloganid. “Väga omanäoline korter” tähendab üldiselt seda, et eelnevad 50 aastat on seal suure tõenäosusega sees elanud kellegi vanaema või vanaisa ning hetkel vajab elupaik nii seest kui väljast kapitaalset remonti. Valge linik teleka peal, nõukaaegsed vaibad seintel ning pragunev rõdu aka mooside hoidmise ladu võivad küll anda mõnusat antiikset vibe’i, aga oma värske ilmakodanikuga sinna elama siiski ei kutsu.

“Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.”

Teiseks, korterid ja majad, mis reklaamivad end “klientide lemmikuna” on miskipärast müügil püsinud juba pool aastat kui mitte enam. Seepeale tahaks kohe küsida, et mille põhjal need häärberid klientide lemmiku tiitli endale võitnud on? Kas kõik need 6 kuud on sajad inimesed korteri ukse taga järjekordi moodustanud, elamise üle vaadanud, siis joovastunult “See on küll minu unistuste kodu!” hüüdnud, aga miskipärast siiski ostutehingust loobunud?

Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Soovitan neid sõnu võtta umbes nii, et usud veerandit ja saad ikka poolega petta. Ehk siis, isegi kui rand võib linnu-lennult tõesti näiteks kilomeetri kaugusel olla, on sinna reaalselt saamine keeruline, sest seal läheduses pole korralikke kergliiklusteid. Lõpuks loksud ikka bussi või trammiga 15 minutit, et seejärel veel pool tundi jalutada ning viimaks läbi võsa ja pimeduse oma ihaldatud kohvisõõmu või koogitükini jõuda.

Neljandaks, kõik need uusarenduste maalilised pildid, kus naabriteks lubatakse vaid sõbralikke loovinimesi, kelle peres kasvavad kaksikutest poeg ja tütar. Neile seltsiks lustivad aias veel kuldne retriiver ja väike papagoi, kes kõiki ümbruskondseid lõbusalt koju tulles tervitab. Kes siis ei tahaks selliste inimestega igaõhtuselt veini või kohvi mekutada, mõnusalt grillida ja päevauudiseid vahendada? Lapsed saavad samal ajal aias tuulelohet lennutada ning mudellennukitega mängida. Ilus, kas pole?!

Paraku sattusime just eile ühe säärase uusarenduse juurde, kus juba esimene maja ka püsti oli. Ning ausalt öeldes olime mõlemad sinna jõudes hämmingus ja küsisime üksteiselt, et kas me oleme ikka õiges kohas? Nimelt ei näinud too värskelt ehitatud maja kuulutusel lubatule nüüd üleliia sarnane välja ja mina asetanuks selle fassaadi pigem Mustamäe või Õismäe paneelmajade vahele kui linna tuiksoone kõrvale.

Uusarenduse kõrval paiknev mängunurk koosnes piltlikult öeldes ühest mõnekümne eurosest plastikust liumäest ning laste rõõmsate kilgete asemel kostust sealt hoopis meetri kaugusel parkivate autode mürin. Okei, eks sedagi kanti ilmselt veel täiendatakse ja arendatakse, aga ettevaatlikumaks too visiit meid muutis küll. Nii et siit ka soe soovitus kõikidele praegustele ja tulevastele korteriostjatele. Käige oma uut potentsiaalset kodukanti vaatamas nii kõleda ilmaga kui võimalik. Praegune aastaaeg, kus väljas läheb umbes nelja paiku pimedaks ning õhtul sajab taevast alla ebamäärast ollust, annavad selleks suurepärase võimaluse! Sest just sellise ilma ja oluga tuleb sul leppida aastas vähemalt 8 kuud ja nii saad palju parema ettekujutuse, milline üks tavaline hall argipäev uues potentsiaalses kodukandis välja võiks näha:).

Meie aga jätkame vaikselt oma koduotsinguid ja kui kellelgi peaks silma jääma Tallinna piires 3-toaline elamine, mille ostuhind ei alga numbriga 2 või 3, siis oleme tänulikud iga vihje eest.

“Kuidas olla isa?” tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Siin teki all küll uut kodu ei paista”