10 asja, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et tütre jaoks teen

Meie väike plika sai hiljuti 10 kuu vanuseks. Ja nagu mitme teise minisünnipäeva puhul, mõtlesin, et oleks tore vaadata tagasi möödunud ajale ja meenutada, mida tütreke mulle siis selle ajaga õpetanud on.

Nii et siin see on – nimekiri 10 asjast, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et ühe väikese inimese jaoks olen valmis tegema👇.

1) Laulad valutavate hammastega lapsele kell 2 öösel poolteist tundi järjest “mõmm-mõmm, nutab karujõmm“, nii et endal juba suu kuiv.

2) Kõnnid lapsega kaks tundi paduvihmas ja vastutuules, et tema samal ajal mõnusalt magada ja välja puhata saaks.

3) Kui kell 4 öösel, keset kõige magusamat und, beebi väikesed jalad sind kõhtu taovad, ei liiguta sa last, vaid kobid ise veelgi rohkem voodinurka, nii et üks käsi ja jalg juba üle voodi ääre ulatuvad.

4) Kui maailmas leidub üks inimene, kes sind öösel 4-5 korda äratab, aga hommikul ikka kõige armsam tegelane tundub, siis on see just sinu tütar.

5) Ükskõik millise teise inimese puhul võiks olla üpriski häiriv, kui ta sinu lemmiksärgi mustaks teeb või telefoni maha pillates sinna väikese kriimu tekitab. Oma lapse puhul võtad seda aga asjade loomuliku kulguna ja tead, et see on “isa-tütre lepingusse” sisse kirjutatud.

6) Pole olemas paremat motivaatorit kui oma laps. Enne lapse sündi otsisin täiskasvanuelus 7+aastat motivatsiooni, et hakata mõtlema oma kodu, autolubade ja muu säärase peale, mis sinust “täiskasvanu” teevad. Beebi sündides tekib sulle ühe väikese inimese näol aga automaatselt üks suur motivaator, mis sind pidevalt parema “mina” poole sunnivad.

7) Veri on paksem kui vesi. Kui enne lapse sündi oli minu maailmapildis eelkõige “mina, mina ja veelkord mina”, siis nüüd pead oma südames ka ühele väikesele tegelasele ruumi tegema. Ma ei ütleks, et ma enne tütre sündi nüüd maailma kõige hoolivam ja tähelepanelikum inimene oleks olnud. Ega ole seda ka praegu, kaugel sellest. Küll aga näen selles valdkonnas pidevalt väikest arengut. Sest nii klišee kui see ka poleks, saad sa päris ruttu pärast beebi sündi aru, et kõige olulisem on see, et sinu lapsel kõik hästi oleks.

8) Sinu Youtube’i kontol ei ole soovitatud videote all enam viimased klubihitid, vaid nüüd troonivad seal esirinnas sellised vahvad teosed nagu “BabyShark 10 hour version“. Sest, mis oleks parim tähelepanu hajutaja, kui lapsel vaja küüsi lõigata või teda pärast kukkumist lohutada😄?

9) Õhtul diivanil lösutades sirvid sa spordiuudiste asemel beebifoorumeid. “Kuidas lohutada last, kel tulevad hambad?”, “Beebi arengufaasid”, “Milline päikesekaitsekreem on lapsele parim?”, “Lõbusad tegevused 10-kuuse lapsega” on märkamatult muutunud sinu viimasteks otsinguteks Google’is.

10) Beebi mugavus tuleb enne sinu mugavust ja soove. Kausis on 5 maasikat – mitu neist jääb sulle ja mitu lapsele? Õige vastus: lapsele jääb 5 maasikat. Sina tahad vaadata telekat, aga laps tahab 567. korda Karupoja seiklustest lugeda? Sina tahad hommikul edasi magada, aga laps tahab sinu peal ronida? Võid vast aimata, kelle tahe nendes olukordades peale jääb😄. Ning jah, tütreke, ära muretse – ma olen juba arvestanud ka sellega, et kui sa tulevikus minu juurde kell 10 õhtul jutuga “mul on homme kooli jaoks rohelist plastiliini ja 20 joonega vihikut vaja”, siis küll ma need asjad ka sulle ära toon. Sest noh, isa ja tütre värk eks.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

6-kuuse beebi kiri isale

Need, kes minu blogi pikemalt on jälginud, mäletavad ehk postitust, kus panin kirja mõtted, mida sooviksin tütrele edasiseks eluks edasi anda. Kui toona oli Beebi vaid ühekuune, siis nüüdseks on ta meie päevi naeru ja nutuga täitnud juba ligi pool aastat.

Et sellise väärika tähiseni jõudmist kuidagi meenutada, hakkasin ühel päeval mõtlema sellest, mida küll väikesed beebid meile öelda tahaksid, kui nad vaid rääkida oskaksid? Mõned teist ehk teavad sellist “suurepärast meistriteost” nagu Look Who’s Talking, kus John Travolta ja üks naine, kelle nime ma ei mäleta, kasvatavad üheskoos last. See laps ei ole aga mingi tavaline beebi ning kõiki tema mõtteid saavad filmi vaatajad ka pealelugeja hääle abil kuulda. Õnneks või kahjuks päriselus selline asi ei toimi, aga ilukirjanduslikus võtmes oleks ehk tore fantaseerida, mida beebid meile siiski öelda tahaksid👇.

Hoiatus! Alljärgneva puhul on tegu fiktsiooniga ja nii üllatav kui see ka poleks, siis tegelikult meie beebi veel kirjutada ega rääkida ei oska.

“Nonii, nüüd panen ma kõik oma mõtted kirja!”

Tšau issi,

Ma täpselt ei tea, kaua ma nüüd sinu ja emmega elanud olen, aga nii palju ma mäletan, et kui me sünnitusmajast koju tulime, oli ilm palju soojem. Nüüd topite te mind õue minnes iga kord paksult riidesse ja ausalt öeldes mulle see riietumisprotsess eriti ei meeldi. Aga kuna sina ja emme panete ka alati jope ja salli selga, siis ju on see hetkel vajalik.

Üldiselt te mulle täitsa meeldite ja kuigi ma kohati arvan, et ma saaks üksi ka täitsa kenasti hakkama, siis tegelikult tuleb mul nutt ja üksildus päris ruttu peale, kui sina või emme teises toas olete.

Kui mina ja emme oleme koos sisuliselt iga päev, siis sellest ma täpselt aru ei saa, miks sina 5 korda nädalas juba hommikul kodust ära pead minema. Emme palub mul sulle küll akna peal ilusti lehvitada, aga see, kuhu sa täpselt edasi lähed, on minu jaoks natuke segane. Vähemalt koju tulles oled sa rõõmus ja lehvitad mulle vahvasti – see mulle meeldib! Siis sa näitad mulle mänguasju ning üritad vist seletada, et sellepärast sa vahepeal ära käidki, et mina endale uusi kaisumõmmisid ja lutte saaksin.

Üks asi, millest ma veel väga aru ei saa, on kogu see söömise värk. Kui emme piim mulle väga meeldib, siis sinu näpud miskipärast nii hästi ei maitse. Nii et, kui vähegi võimalik, proovi teha nii, et ka sealt see maitsev piim välja hakkaks tulema. Viimasel ajal olete te mulle lusikaga ka mingeid värvilisi püreesid sisse kühveldama hakanud. Need on küll natuke imeliku maitsega, aga vähemalt teevad kõhu täis. Ja miks sina ja emme iga õhtu hoopis mingeid teisi asju sööte? Ma loodan, et mina ka varsti neid emme-issi sööke proovida saan.

Mõni soovitus oleks mul sinule ja emmele veel. Kuna ma ise veel kõndida ei oska, siis mulle väga meeldib, kui te minuga vahepeal õue lähete. Isegi, kui ma algul pahandan, siis on see sellepärast, et ma olen toas juba liiga ära väsinud. Ega ma täpselt aru ei saa, kui kaua ja kus te täpselt minuga jalutate, aga õues on hea värske õhk ja uni on seal palju magusam kui toas. Vahepeal ärkan ma aga hoopis mõnes võõras kohas ja siis olen ma natuke segaduses. Ma võin küll natukene aega ka mõne teise onu või tädi süles olla, aga kõige rõõmsam olen ma ikkagi sinu ja emmega oma kodus. Seal on mulle kõik tuttav, minu kaisujänku on siin ning teie oma imelike nägude ja häältega olete ka vahel päris naljakad.

Ma saan aru, et sina ja emme tahate vahel natuke ka omavahel rääkida ja televiisorit vaadata. Aga miks te minul üldse seda värvilist ekraani piiluda ei luba? See tundub palju huvitavam, kui see ilane koer, mille ma juba 100 korda läbi närinud olen. Kui suuremaks saan, siis kauplen kindla peale teilt päris oma teleka välja.

Ja lõpetuseks see une värk. Miks te iga õhtu mind sinna pulkadega puuri topite ja ise seda beebivoodiks kutsute? Kas te pole juba aru saanud, et teie pehmes voodis emme ja issi vahel on mul palju parem magada?

Meie pere tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Beebi pidupäev, kui ta sai segamatult suurt ekraani vahtida

Te saite lapse maja ja autot omamata – mis teil viga on?

Okei, tegelikult keegi meie juurde sellise küsimusega tulnud pole, aga üldiselt on mulle jäänud mulje, et tänapäeval lükatakse lapsesaamist aina edasi ja enne perelisa saamist ei kaaluta, kui pole oma maja koos suure tagahooviga, korralikku maasturit, millega Viimsist tööle sõita ning pangakontol vähemalt viie-või kuuekohalist summat. Meie lähenemine oli igatahes pisut teistsugune ja kuigi korralikud töökohad olid meil mõlemal enne lapse sündi juba olemas, siis teisi eelmainitud klassikalisi asju, mis peaksid tõestama, et oled elus edukas ja tubli, meil ette näidata polnud.

Ma ei ütle, et üks lähenemine on teisest parem või halvem, aga vähemalt meie pere usub (ehk isegi pisut sinisilmselt), et küll jõuab nende eramajade, viimase seeria autode ja finantsvabaduse poole püüelda ka siis, kui su kõrval tuterdab üks maailma avastada sooviv väike plikake. Don’t get me wrong, mina ja Mariin ei ole ka sellised inimesed, kes on veendumusel, et ainuõige on toituda ainult oma aia saadustest ning kõik materiaalne on kuri ja paha. Ma usun, et säärasel ökoinimese-valgekrae mõõdupuul asume meie kuskil keskel, kus ehk üleöö kuhugi Lõuna-Eestisse mahepõllundusega tegelema ei läheks, aga samas pole meie unistus ka kõige suurem katusekorter kuskil Kadriorus (kui seal üldse katusekortereid leidub?).

Ühesõnaga, nagu juba vast aru saite, siis hetkel on meie elukorraldus selline, kus ühtegi pangalaenu ega autoliisingut kallal pole. Miks siis niimoodi?

Väike Beebi S. tundub rahul olevat ka praeguse elukorraldusega.

Esiteks eluasemest – muidugi on meil Beebi sünniga seoses plaan soetada ka oma kodu, kus väike ilmakodanik saaks päris enda toa, aga hetkel, kui Beebi liigutamine piirdub käte ja jalgade siputamisega ning pea raputamisega, paistab ta rahul olevat ka oma väikese titanurgakesega emme-issiga samas ruumis. Oleme mõelnud, et aktiivsemalt hakkame oma pesa soetamisele keskenduma mõne kuu pärast, et siis ideaalis järgmisel kevadel/suvel, kui Beebi ehk ka aktiivsemalt liigutama hakkab, juba kuhugi kolmekesi sisse kolida. Seni naudime sellist elukorraldust, kus saame elada kesklinnas, kõik käe-jala juures ja sealjuures tänu sugulussidemetele vaid sisuliselt kommunaalkulude eest maksta. Nii saame kodu soetamiseks raha hoogsamalt kõrvale panna, kui mõnes üürikorteris elades ja kuigi praegune pesa on ehk väiksem, kui klassikalisel kolmeliikmelisel perel, on ta meile täitsa armas ja kuni väike preili veel ringi roomata ega joosta oska, mahume siia kenasti ka kolmekesi ära.

Fun fact: möödunud talvel, kui toimus casting “Naabrist parema” saatesse, oli meil väike plaan ka sinna kandideerida, aga kuna me ei teadnud, kuidas Mariini rasedus täpselt kulgeb ja mina, kes pole ka suurim meistrimees, olin vaikselt töökohta vahetamas, jäi see plaan toona soiku.

Aga AUTO? Kuidas te siis tööl käite ja Beebit tulevikus lasteaia ja judo/kergejõustiku/võrkpalli treeningute vahel transportida kavatsete? Jällegi, ei ole me nii sinisilmsed, et Beebit suvel näiteks maale vanaema-vanaisa juurde rattakorvis vedama hakkame, aga küll tuleb siingi kõik omal ajal. Näiteks hetkel olen mina vaikselt lõpetamas autokooli. Miks ma seda kunagi juba gümnaasiumi või ülikooli ajal ei teinud? Ise ka ei tea, aga ju ei tundnud siis suurt vajadust, kõik muu tundus põnevam ja sain oma käimised linnasiseselt ka kuidagi teistmoodi tehtud. Samuti on meie pere ühel vanemal (khm, mitte minul) vähemalt load olemas ja kui tekibki vajadus mõneks pikemaks sõiduks, saame kelleltki kas autot laenata või siis autorenti kasutada. Juurtega me siia kesklinna kõrghoonete vahele igatahes istutatud pole ja pole seni ükski käik auto puudumise tõttu tegemata jäetud. Linnasiseselt saab ju täitsa kenasti ka ühistranspordiga või jalgsi liikuda ning tihti jõuad kohale väiksema närvi- ja rahakuluga. Aga nagu öeldud, eks tuleb see neljarattaline meie perre ka varem või hiljem.

Ühesõnaga, olgu sul mõtteis lapsesaamine, esimese kodu ostmine, töökoha vahetus, välismaale kolimine või muu suurem elumuutus, siis üks variant on see, et sa jääd ootama ideaalseid tingimusi, et kui mul on “see” ja “too” käes, siis on kõik suurepärane ja ma saan teha järgmise sammu elus. Aga ma usun, et niimoodi mõeldes võidki sa neid ideaalseid tingimusi ootama jääda. Vähemalt enda senise kogemuse pealt oskan öelda, et beebi ootus ja sünd motiveerib mind igas eluvaldkonnas varasemast oluliselt rohkem pingutama. Vahel mõtlen, et 26-aastase poissmehena oleks elu ilmselt selline, et käiksin tööl, elaksin kuskil kesklinna üürikorteris, mataksin pool oma palgast sinna ja kõrvale panna midagi eriti ei viitsiks. Praegune elu beebiga sunnib aga heas mõttes ka tulevikule mõtlema. Nii olen sel aastal vahetanud töökohta, läinud autokooli, taasalustanud ülikooliõpinguid ja hakanud mõtlema ka oma elukoha ja auto ostule. Seda suures osas just seetõttu, et väiksel Beebil oleks tulevik võimalikult tore ja murevaba. Võib vist öelda, et vastutus kellegi teise ees on edasiviiv jõud:).

P.S. Kes veel ei tea, siis me tegutseme nüüd ka Instagramis.

Kas lapse saamine tapab muu sotsiaalse elu täiesti ära?

Väike Beebi S. on meie peres olnud juba veidi üle 7 nädala ning kuna nende 50+ päevaga on sisse kujunenud ka väikestviisi tore rutiin, on sobiv aeg teha väike kokkuvõte ja vaadata, kuidas see viiekilone neiu meie elu siis muutnud on.

Üks peamiseid küsimusi/hirme, mida lapsesaamisega seostatakse on vast see, et kas väikese tite kõrvalt on võimalik üldse muud elu elada või käib kõik rütmis nutt-lutt-mähkmevahetus-magamakussutamine? Lühike vastus on see, et iga beebi on kahtlemata erinev, aga vähemalt seni on meie väike tütreke bravuuri ja rahulolematust üles näidanud minimaalselt ning lubanud emmel-issil vajadusel ka oma toimetustega tegeleda.

Kuigi Beebi S. armastab kõige enam kodusolemist ja siin on tema turvatunne ning naeratus kõige suurem, siis on meie graafik ühe vastsündinu jaoks olnud täitsa tihe ja erinevaid kohti avastades väike plika suurt nutukontserti püsti pole pannud. Oleme küll lugenud ja kuulnud, et värsket ilmakodanikku päris igale poole tassida ei tasuks ning alustuseks tuleks tal lasta harjuda oma kodu nelja seinaga, aga päris vati sees me teda senise pooleteise kuu jooksul kasvatanud pole.

Kuna olime enda sõprusringkonnas ühed esimesed lapsevanemad, siis oli külastuskalender esimeste nädalate jooksul pärast haiglast koju saamist päris tihe ning minu 2-nädalase isaduspuhkuse ajal leidus vaat et iga päev keegi, kes soovis näha, milline siis üks vastsündinu reaalselt välja näeb. Proovisime graafikut hoida aga nii, et enama kui ühe seltskonnaga Beebi S. päevas tutvuma ei peaks ja kui mõni hetk tunduski, et neid, kes titat oma süles nunnutada tahaksid on liiga palju, tõmbasime külastustele mõneks ajaks natukene pidurit. Ja kuna beebi uutele onudele-tädidele suurema osa ajast niikuinii oma magamisoskust demonstreeris, saime selle kiirema aja üpriski valutult üle elatud.

Fun fact (ilmselt küll ainult lapsevanemate jaoks) – 41 nädalat ja 5 päeva emme kõhus küpsenud Beebi otsustas siia ilma sündida juba ühe väikese hambaga, millele on tänaseks ka teine kaaslane kõrvale kasvanud. Nägime Elu24-s artiklit, kuidas imestati, et Inglismaal sündis hambaga beebi ning ka arstid ütlesid, et selline asi juhtub tavaliselt ühel beebil mitmest tuhandest. Eks näis, mis nägu tehakse, kui me oktoobris arstitädile ütleme, et nüüd on suus juba kaks hammast (Dr. Google sellist juhtumit nii väikese beebi puhul ei tuvastanudki). Foto: Mona Õispuu

Nüüd, kui mina jälle tööl käin, oleme rütmi proovinud hoida enamasti nii, et tööpäeva õhtud veedame kodus rahulikult kolmekesi ja kui emme teeb köögis süüa või issi lõpetab mõnda tööasja, siis on tital ikka üks vanem, kes teda nunnutab, beebijuttu ajab ja vajadusel lutti ulatab. Nädalavahetustel proovime natuke ka välismaailmaga tutvuda ja õues jalutades näiteks mõnes kohvikus käia. Samuti sai septembri algul ära peetud Mariini ja Beebi ühine sünnipäevapidu, kus tita end hoolimata mitmekümnest külalisest jälle ilusti üleval pidas ja suurema osa ajast värskes õhus magamist nautis. Lisaks on Beebi tänaseks ära näinud mõlema vanaema-vanaisa kodud, sõitnud trammi-bussiga nii Koplisse kui Mustamäele, üle tunni aja saiajärjekorras seisnud (maganud) ning distantsilt isegi 1-2 välikontserti nautinud (ise muidugi jälle mõnusalt distantsil tududes).

Kui kogu eelneva põhjal tundub meie elu ehk suhteliselt mannavahune, siis kindlasti on ka meil paremaid ja natuke halvemaid päevi, aga hetkel võime küll rõõmustada, et elumuutus Beebiga on olnud valutum ja sujuvam kui ehk kartsime ja arvasime. Näiteks viimased 1-2 päeva on Beebi uni olnud natukene katkendlikum kui varem, aga unetuid öid me veel tundma pole pidanud. Muidugi on minul isana seda ka natukene lihtsam kirjutada, sest esimesed pool aastat on beebi esmane öövajadus ikkagi emme rinnal söömine ja paraku piimatootmise oskust isadele (veel) antud pole. Siin tulebki kiita kõiki värskeid emmesid ja muidugi eriti soojad (virtuaal)kallid- ja musid minu enda elukaaslasele teele saata❤️ – vinget tööd teete, naised!

Ja kui lõpetuseks vastata küsimusele, kui palju raskemaks meie elu Beebiga siis läinud on, võib öelda et ligi 5 kilogrammi jagu. Aga vähemalt sama palju kilosid on juurde tulnud ka tingimusteta armastust, õppimist ja avastamisrõõmu.

P.S. Meie tegemistega saad nüüd kursis olla ka Instagramis. Pane “follow”, kui on huvi aeg-ajalt enda feedis sääraseid pilte näha 👇

Beebi S. pikutamas