Koroonapäevikud: miks meil enam hobisid pole?

Praegusel karantiini ajastul on aega ka pisut pikemad heietused lõpuni mõelda. Nagu eelmises postituses põgusalt ka mainisin, siis kõige hirmsa ja ebamugava kõrval on tegelikult huvitav näha, kuidas kogu käimasolev kriis meie ühiskonda ja selle väärtushinnanguid muudab.

Nimelt on kodus vedelemisega nüüd ju aega juurde tekkinud ja enam ei ole kogu aeg ühte või teise kohta kiire. Ma ütlen ausalt, mulle praegune perega kodus chillimine täitsa sobib ja vähemalt senise nädalaga ei ole tekkinud ka tunnet, et tahaks naisest ja lapsest natuke puhkust. Eeldame ja loodame, et nende tunded on natukenegi vastastikused. Sest oled ju ikka siit-sealt kuulnud lugusid, kui mõnes peres on mees natukeseks ajaks Soomest koju tulnud ja mõne päeva möödudes ootavad kõik, et võiks juba “tavapärane” rütm taastuda ja mees taas Eckerö Line’i peale hüpata.

Lugedes ka teiste perede karantiinilugusid, tuleb siiski tõdeda, et meil on siin kolmekesi kodus ka veel suht beginnners level. Kui kodus on kantseldada vaid üks laps ja seegi väike 7-kuune plika, kes alles esimesi roomamisi teeb, siis võibki kodune elu paras roosamanna tunduda. Kujutan vaid ette, kuid jõnglasi oleks peres juba 2-3, kõigil jalad all ja keeled suus. Küll siis näeks siin 24/7 vett ja vilet, mille kõige juures peaksid veel kokaks, koristajaks, psühholoogiks ning matemaatika õpetajaks kehastuma. Nii et jõudu kõigile lapsevanematele, kes säärases reaalsuses hetkel elavad! Jääb vaid üle oodata ja karta, kui meie ka kunagi sellele edasijõudunute “tasemele” jõuame😄.

Beebi naudib, et emme ja issi päevad läbi kodus on.

Aga kuhu ma kogu selle eelneva aja mahavõtmise jutuga jõuda tahtsin on see, et tegelikult on tore näha, kuidas inimesed vaikselt uue elukorraldusega harjuvad ja antud situatsioonist ka positiivset otsida püüavad. Virtuaalsed live-kontserdid, Skype-veinitamised ja kõik muu säärane on ju mõneks ajaks täitsa omapärane ning tore vaheldus. Loodame ainult, et kui normaalne elu taastub, ei ole inimesed liiga mugavaks muutunud ning edaspidi kõiki pulmasid ja juubeleid ainult virtuaal-läbudena maha ei peeta:).

“Tänu” koroonakriisile leidsin ka enda näitel üle mitme kuu aega, et segamatult 30-40 lehekülge raamatut lugeda (suur saavutus, ma tean😄). Samuti olen käimasoleval nädalal vihtunud rohkem trenni kui koroonale eelnenud kahe kuu jooksul kokku. Ja selle kõige peale tabasin end mõttelt, et kuigi trenn ja lugemine on meie kehale ja vaimule väga kasulikud, siis miks jõuavad paljud meist nende asjadeni alles siis, kui kodus tõesti “midagi targemat teha pole”?

Lõppude lõpuks ei võta paarikümne lehekülje lugemine ja 20-30 minutit liigutamist ju üldse nii palju aega. Aga kui oled igapäeva rutiinis, siis on väga lihtne jõuda vabanduseni, et ah täna pole selleks üldse energiat. Tegelikult on see aga tihti prioriteetide seadmise küsimus.

Miks me ei vaimustu enam lihtsatest asjadest nii nagu väikesed lapsed?

Mul on tunne, et isegi, kui igapäevatöö ja pereelu kõrval tekib sul päevas/nädalas mõni vaba hetk, siis tänapäeva ühiskonnas on justkui patt see vaba moment lihtsalt logelemiseks võtta. Ikka tekib tunne, et oh nüüd laps magab ja nüüd peab sellest ajast maksimumi võtma. Näiteks lüüa alustuseks kogu elamine põrandatest lagedeni läikima. Seejärel peaksin natuke mõnda uut oskust arendama, et tulevikus jälle rohkem raha teenida. Ja siis peaksin tegelema selle kõrvalprojektiga, mis mulle loodetavasti paari aasta pärast ka ilged rahamäed kokku toob.

Aga võtta see tund-kaks, et lugeda ilukirjandust, vaadata mõnda dokumentaalfilmi või lihtsalt elukaaslasega maast ja ilmast rääkida? Ah see tundub ju paras ajaraisk. Mis kasu ma sellest hiljem saan? Ja mis siin ikka – tuleb kogu seda edukultuuri survet ja pattu tunnistada ka enda puhul.

Vaadates kasvõi enda last, võiksid täiskasvanud kohati enda võsukestest õppust võtta ja aeg-ajalt ka väikestest asjadest vaimustuda. Ei ole midagi armsamat, kui jälgida, kuidas sinu laps ühte võrdlemisi suvalist asja nagu näiteks pakkepaberiga krabistamist maailma kõige huvitavamaks ja lahedamaks tegevuseks pidada võib.

Ma ei ütle ilmtingimata, et sina ja su elukaaslane nüüd karantiinis mullikile ja tühjade plastpudelitega lustima peaks hakkama (kuigi miks ka mitte?). Küll aga võiks koduseinte vahel ehk meelde tuletada mõni vahva hobi, mida nooremana harrastatud sai, kuid milleks nüüd kunagi aega ei tundu olevat. Olgu see siis maalimine/joonistamine, kudumine, lauamängude mängimine või pusle kokkupanemine – take your pick. Ma arvan, et praegu on suurepärane aeg, kus süüvabalt ka selliste “pehmemate” tegevustega tegeleda.

Ja mis siis, kui see tegevus sulle otsest kasu sisse ei too. Vahel on ju hea midagi teha ka lihtsalt sellepärast, et see on tore. Ei pea mõtlema, et oh, kui ma nüüd kõvasti näiteks maalimist harjutan, siis ehk saan kunagi oma tööde eest ka raha sisse kasseerida. Muidugi oleks see tore boonus, aga see ei pea olema sääraste tegevuste esmane eesmärk. Seniks aga naudime kodus olemist ja proovime leida väikestes asjades sama palju võlu, kui meie pisikesed järglased:).

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

6-kuuse beebi kiri isale

Need, kes minu blogi pikemalt on jälginud, mäletavad ehk postitust, kus panin kirja mõtted, mida sooviksin tütrele edasiseks eluks edasi anda. Kui toona oli Beebi vaid ühekuune, siis nüüdseks on ta meie päevi naeru ja nutuga täitnud juba ligi pool aastat.

Et sellise väärika tähiseni jõudmist kuidagi meenutada, hakkasin ühel päeval mõtlema sellest, mida küll väikesed beebid meile öelda tahaksid, kui nad vaid rääkida oskaksid? Mõned teist ehk teavad sellist “suurepärast meistriteost” nagu Look Who’s Talking, kus John Travolta ja üks naine, kelle nime ma ei mäleta, kasvatavad üheskoos last. See laps ei ole aga mingi tavaline beebi ning kõiki tema mõtteid saavad filmi vaatajad ka pealelugeja hääle abil kuulda. Õnneks või kahjuks päriselus selline asi ei toimi, aga ilukirjanduslikus võtmes oleks ehk tore fantaseerida, mida beebid meile siiski öelda tahaksid👇.

Hoiatus! Alljärgneva puhul on tegu fiktsiooniga ja nii üllatav kui see ka poleks, siis tegelikult meie beebi veel kirjutada ega rääkida ei oska.

“Nonii, nüüd panen ma kõik oma mõtted kirja!”

Tšau issi,

Ma täpselt ei tea, kaua ma nüüd sinu ja emmega elanud olen, aga nii palju ma mäletan, et kui me sünnitusmajast koju tulime, oli ilm palju soojem. Nüüd topite te mind õue minnes iga kord paksult riidesse ja ausalt öeldes mulle see riietumisprotsess eriti ei meeldi. Aga kuna sina ja emme panete ka alati jope ja salli selga, siis ju on see hetkel vajalik.

Üldiselt te mulle täitsa meeldite ja kuigi ma kohati arvan, et ma saaks üksi ka täitsa kenasti hakkama, siis tegelikult tuleb mul nutt ja üksildus päris ruttu peale, kui sina või emme teises toas olete.

Kui mina ja emme oleme koos sisuliselt iga päev, siis sellest ma täpselt aru ei saa, miks sina 5 korda nädalas juba hommikul kodust ära pead minema. Emme palub mul sulle küll akna peal ilusti lehvitada, aga see, kuhu sa täpselt edasi lähed, on minu jaoks natuke segane. Vähemalt koju tulles oled sa rõõmus ja lehvitad mulle vahvasti – see mulle meeldib! Siis sa näitad mulle mänguasju ning üritad vist seletada, et sellepärast sa vahepeal ära käidki, et mina endale uusi kaisumõmmisid ja lutte saaksin.

Üks asi, millest ma veel väga aru ei saa, on kogu see söömise värk. Kui emme piim mulle väga meeldib, siis sinu näpud miskipärast nii hästi ei maitse. Nii et, kui vähegi võimalik, proovi teha nii, et ka sealt see maitsev piim välja hakkaks tulema. Viimasel ajal olete te mulle lusikaga ka mingeid värvilisi püreesid sisse kühveldama hakanud. Need on küll natuke imeliku maitsega, aga vähemalt teevad kõhu täis. Ja miks sina ja emme iga õhtu hoopis mingeid teisi asju sööte? Ma loodan, et mina ka varsti neid emme-issi sööke proovida saan.

Mõni soovitus oleks mul sinule ja emmele veel. Kuna ma ise veel kõndida ei oska, siis mulle väga meeldib, kui te minuga vahepeal õue lähete. Isegi, kui ma algul pahandan, siis on see sellepärast, et ma olen toas juba liiga ära väsinud. Ega ma täpselt aru ei saa, kui kaua ja kus te täpselt minuga jalutate, aga õues on hea värske õhk ja uni on seal palju magusam kui toas. Vahepeal ärkan ma aga hoopis mõnes võõras kohas ja siis olen ma natuke segaduses. Ma võin küll natukene aega ka mõne teise onu või tädi süles olla, aga kõige rõõmsam olen ma ikkagi sinu ja emmega oma kodus. Seal on mulle kõik tuttav, minu kaisujänku on siin ning teie oma imelike nägude ja häältega olete ka vahel päris naljakad.

Ma saan aru, et sina ja emme tahate vahel natuke ka omavahel rääkida ja televiisorit vaadata. Aga miks te minul üldse seda värvilist ekraani piiluda ei luba? See tundub palju huvitavam, kui see ilane koer, mille ma juba 100 korda läbi närinud olen. Kui suuremaks saan, siis kauplen kindla peale teilt päris oma teleka välja.

Ja lõpetuseks see une värk. Miks te iga õhtu mind sinna pulkadega puuri topite ja ise seda beebivoodiks kutsute? Kas te pole juba aru saanud, et teie pehmes voodis emme ja issi vahel on mul palju parem magada?

Meie pere tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Beebi pidupäev, kui ta sai segamatult suurt ekraani vahtida

Vankriga jalutades targaks ja terveks!

Elu beebiga muudab paratamatult sinu elurütmi ning prioriteete ümber seades jääb tihti nii mõnigi eelnev hobi natuke tahaplaanile. Minu jaoks on üks suurimaid väljakutseid pärast lapse sündi olnud see, kuidas leida kõige muu kõrvalt aega, et käia regulaarselt trennis ning proovida hoida värskena ka vaimu (lugeda raamatuid, olla piisavalt värskes õhus jne).

Sest kuigi dad bod ehk kerge õllekõht on vist kohati taas moodi minemas, proovin ise sellest trendist veel mõned aastad hoiduda. Nagu öeldakse – terves kehas, terve vaim – ning ma usun tõsiselt, et see, kes suudab oma peas ja kehas asjad korras hoida, on lõppude lõpuks ka oluliselt parem ja õnnelikum lapsevanem enda võsukesele.

Pealtnäha ei tundu selle balansi saavutamisel ju midagi väga keerulist – kui tööpäev lõpeb tavaliselt kella 17 paiku, siis võiks enne uinumist jääda siia vahele veel 6 magusat tundi, kus võid teha, mida iganes hing ihaldab. Jah, ma võin ju minna otse töölt jõusaali/õue jooksma, käia seejärel pesus, teha tassike teed ning lugeda tunnikese küünlavalgel mõnda nendest kümnetest raamatutest, mis enne jõulude tulekut poelettidele jõudnud on. Siis on märkamatult kell 20.30, sööks veel midagi kerget, vaataks pisut telekat ja uinuks – lihtne eks?!

Aga EI, mu sõbrad. Tähelepanelikumad võisid juba märgata, et eelnevast loetelust puudusid sellised märksõnad nagu laps ja naine. Kuigi minu kallis elukaaslane on väga mõistev ja lubab mul soovi korral vabalt ka omi asju ajada, siis usun, et pikas plaanis ei mõjuks see peremudelile väga hästi, kui end trennis ja tööl ära väsitanud paps regulaarselt 4-5 korda nädalas kell 20.00 uksest sisse astub, naisele musi annab, lapsele korra tuti-pluti teeb ning siis ise surmväsinult voodisse pikali viskab. Samal ajal lootes, et ehk naine teie väikese tütrekese ka kuidagi unemaale kussutada suudab.

Et sellisel elurütmil ma väga pikka perspektiivi ei näe, mõtlesin välja lahenduse, mis võiks hästi sobida nii mulle, naisele kui Beebile. Midagi geniaalset ega maailmamuutvat selles plaanis ei ole, aga nagu öeldakse, siis tihti peitubki lihtsuses võlu. Nii et mehed (ja ka naised), kes sama mure käes on vaevelnud, siis trummipõrin….lahendus keha ja vaimu värskena hoidmiseks on Beebiga jalutamas käimine! Jah, nii lihtne see ongi!

Samal ajal kui Beebi vankris magab, saab issi teha kerget (aju)trenni

Nimelt olen viimasel ajal proovinud tööpäeva õhtuti ja nädalavahetuseti võtta vähemalt tunni-kaks, et naisele Beebiga müttamisest pisut puhkust anda ja titaga üks väikene tiir õues teha. Suures plaanis on selline plaan meie peres toiminud kenasti – kuna kella 18 paiku on Beebi niikuinii natuke väsinud, kulubki talle sel ajal ära üks väikene jalutuskäik, kus ta tunnikeseks silma kinni saab lasta ning seeläbi ka õhtul rõõmsam laps on. Mina saan aga samal ajal veeta aega oma väikese tütrekesega, teha täis oma vajalikud 10 000 päevast sammu ning kuna mõne aja möödudes muutus vaikuses kõndimine või SkyPlus’i hittide kuulamine pisut üksluiseks, olen enda jaoks avastanud erinevad podcastid, mis Beebi uinumise ajal kenasti aega mööda saata aitavad.

Seega omab lihtne jalutuskäik mitmeid suuri plusse meie kõigi kolme jaoks:

✅Naine, kes peab muidu suurema osa päevast Beebiga müttama, saab sel ajal olla pisut omaette ning mõtted mujale viia
✅Mina saan veeta aega tütrega, teha samal ajal kerget trenni ning värskendada vaimu läbi õues viibimise ja erinevate podcastide kuulamise
✅Beebi saab viibida värskes õhus, piiluda vankrist natuke oma kärujuhti ehk issit ning teha vajadusel üks väike uni

Ja kuna siinkirjutajal hakkab homsest nädalane puhkus, mõtlesin selle “elustiili” juurutamise jaoks endale välja ka väikese challenge’i. Nimelt proovin ma järgneva 7 päeva jooksul:

• Teha iga päev vähemalt 10 000 sammu ehk kokku 70 000 sammu nädalas
• Kuulata iga päev õues olles vähemalt tund aega mõnda huvitavat podcasti (soovitused oodatud!)
• Lugeda läbi vähemalt üks raamat

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Noh, mitu unetut ööd teil juba olnud on?”

Kui siin-seal meie uus elukorraldus vastsündinuga jututeemaks tuleb, on paratamatult ikka esimeste küsimuste seas ka klassika: “Noh, kuidas teil siis unega on? Mitu unetud ööd olnud on ja kas titt üldse magada ka laseb?”. Inimeste uudishimu on ju tegelikult arusaadav ja kui ise enne isaks saamist mõne värske lapsevanemaga kokku puutusin, oli ka minu üks esimesi küsimusi see, et kas üldse magada enam saad. Tütre isana huvitavad mind nüüd mõne teise värske vanemaga kohtudes aga hoopis sellised küsimused: “Kuidas siis poisil kah mähet vahetada on? Pissi lendab siia-sinna?“. Aga ega see ka vist väga parem conversation starter ole…

Igatahes, kuna ma beebipoisi mähkmevahetusest rääkida hetkel ei oska, siis võtab teemaks värskete lapsevanemate unerutiini. Nagu ma ka varasemalt mõne lausega olen maininud, siis hetkel tundub, et meid on õnnistatud päris hea unega beebiga ja drastilist energiataseme langemist ma senise kahe ja poole kuuga (veel) täheldanud pole. “Ah, küll läheb hullemaks,” on meile korduvalt öeldud ja küllap kordab seda mõtet nii mõnigi lugeja ka ekraani taga.

Aga alustame meie pere unenägudega siis algusest. Kui Beebiga haiglast koju pääsesime, oli tütrekese uni enamasti päris magus ja suurema osa ajast ta sõi ning suikus seejärel kas meie kätel või oma voodis/kärus unne. Ajapikku on Preili muidugi maailma asjadest aina rohkem huvituma hakanud ning selle tulemusena on ka ärkveloleku ajad järk-järgult pikemaks läinud. Näiteks, kui esimese kuu jooksul vajusid Beebi silmad õue minnes kinni momentaalselt, siis viimasel ajal meeldib talle enne 20-30 minutit värvilisi lehti ja muud õues toimuvat imetleda, pärast mida siis magus unenäomaailm lõpuks ikka võitu saab.

Inese “15 magamata ööd” lauluga me hetkel veel ei suhestu

Harv juhus, kui Beebi S. rahulolevalt emme rinnal magama jäi.

Toas magamisega on Beebil natuke keerulisem ja need mõned päevad, kui kehva ilmaga välja jalutama pole jõudnud, siis ega tita väga uinuda ei taha. Nii et pro tip praegustele ja tulevastele lapsevanematele – kui vähegi võimalik, proovige ikka iga päev vähemalt tunnike leida, et õues üks väike ring teha. Kui Beebi selle jooksul juba unne suigub, võite vaikselt tuppa tagasi kärutada ja küll siis tita juba kärus edasi magab. Vähemalt meie puhul on selline plaan toiminud, et õueunele lisandub Beebil vähemalt tunnike-kaks veel ka koridoris oma kärus edasi tududes. Ise proovige siis muidugi kärule alati piisavalt lähedal olla, et kuulda, kui Beebi üles ärkab ja uuesti süüa nõuab.

Eile juhtus meil ka selline lugu, et nihutasime päevase õueskäigu natukese varasemaks kui muidu ja seetõttu oli Beebil kella 18-19 vahel uuesti uni peal. Kuna ööuneks oli veel natuke vara ja toas ta ka uinuda ei tahtnud, siis olin juba valmis temaga väikesele õuetiirule minema, aga kuna Beebi oli õueriideid selga pannes siiski silma kinni visanud, pääsesime seekord sellise lahendusega, kus tita lihtsalt õueriietega kärusse magama panime. Aga see oli vast algajate õnn ja pikaajaliselt selline Beebi “lollitamine” pigem ei toimi. Vähemalt üheks õhtuks pääsesin mina siiski vihma kätte minemisest ja sain kuiva jalaga tuppa tagasi tulla:).

Ööuni on muidugi täiesti eraldi kunst ja siinkohal taaskord minu tervitused ja kiitused värsketele emmedele, kes hektilist und trotsides beebide kõhtu täis suudavad hoida. Kuidas siis meie peres lood õhtuse magamajäämise ja hommikuse ärkamisega on? Nii mitmedki inimesed on silmad imestusest punni löönud, kui ütlen, et meie Beebi ööuni algab keskmiselt kella 21-22 vahel ning ärkamine toimub 8-9 vahel. Siia vahele mahub ju ligikaudu 12 magusat tundi, mille jooksul ka ise välja puhata saad!

Nii lihtne see muidugi päris ei ole, sest sellesse vahemikku kuuluvad ka mitmed toitmised – mõnikord 2-3 korda, teinekord ka 5-6 korda, aga üldiselt oleme ikkagi Mariiniga rahul, et ööune alguse ja ärkamise vahel on meil hetkel piisavalt aega, kus isegi mitmel korral ärgates saad ka ise keskeltläbi 7-8 tundi magada. Aga et need tunnid ka täis tuleks, on iga päev vaja aina enam kavalust – näiteks oleme viimastel õhtutel pidanud Beebi võimalikult tugevalt teki sisse “kookonisse” mässima, sest muidu kipub ta end ise oma jalgade ja käte siputamisega jälle üles äratama. Ja need hommikud, kus tita ehk natuke varem ärkab, aitab enamasti see, kui ta tunniks-kaheks emme-issi kõrvale tuua, kus siis meie tema und “valvame” ja häälitsuste korral luti lohutuseks suhu saame panna.

Ja lõpetuseks. Kui enne sünnitust lugesime erinevatest beebiajakirjadest värskete lapsevanemate suurimast õudusunenäost nimega koolikud, siis ptüi, ptüi, ptüi, (see oli siis kolm korda üle õla sülitamine), aga hetkel tundub, et meie pere on mingil põhjusel õnnistatud ja väikesel Beebil suuremaid gaasivalusid, mis und segaks, seni olnud pole. Ja selle üle oleme me äärmiselt tänulikud, sest isegi kui varem või hiljem suurem trall unega peale hakkab, on Beebi S. lasknud meil vähemalt esimestel kuudel uue elukorraldusega järk-järgult harjuda ja loodetavasti on tänu sellele ka järgmiste sammude tegemine meil natuke lihtsam.

P.S. Seda, kuidas meil igapäevaselt läheb, näed ka Facebookist ja Instagramist.