Talvine õueskäik lapsega

Pehme lumesadu, lõbus kelgusõit, lumememme ehitamine ja selle kõige saateks lapse rõõmsad kilked. Kõlab mõnusalt eks?

Kuigi praegune talv on tõesti üle pika aja olnud päris mõnus ja lapsega saab õues ka palju pulli, on selle kõige juures ka omajagu takistusi…👇

Alustamise riidesse panekust. Lapsevanemad ilmselt teavad, et kogu see trall, mis eelneb uksest väljumisele, on omaette teadus😄. Kes pole ise seda tantsu läbi teinud, mõtlevad ilmselt, et mis siin ikka nii väga rasket saab olla? Võtad lapse sülle ja venitad talle järjepanu villasokid, salli, mütsi, kindad ja kogu muu pulli selga ning ongi valmis!

Kui lapsel endal veel karku all pole, võibki selline plaan täitsa toimida. Kui sinu võsuke aga juba maailma kahe jala peal pätserdades avastada saab, muutub olukord mitu korda keerulisemaks. Piisab öelda, et läheme nüüd õue ja tule paneme sind riidesse, kui lapsevanemate ees rullub lahti umbes säärane vaatepilt👇.

Ühesõnaga – lapse jaoks mõjub säärane lause üleskutsena mõelda välja erinevaid viise, mis kogu riietusmisprotsessi aeglustada võiksid. “Alustuseks võiksite mind natuke mööda kodu taga ajada,” mõtleb laps. “Siis, kui te mind kätte saate, on mul plaan röökima hakata. Ja kui mind uuesti maha panete, itsitan jälle kavalalt,” jätkab ta oma kurja plaani.

Edasi tuuakse emme ja issi ette kõik mänguasjad, mille õue kaasa võtta võiks. Järgnevad umbes sama intensiivsed läbirääkimised, kui Kaja Kallasel ja Mailis Repsil möödunud nädalatel ning oh imet! 30 minutit hiljem oletegi jõudnud sinnamaale, et laps on lõpuks riidesse pakitud, kaenlas kompromissina kaasa võetud Lotte kaisukas, kes ka kindlasti õues möllata tahaks.

Ukse taga vaatavad meile vastu käru ja kelk. Sina, mõnevõrra elukogenumana, tead, et väljas on juba mitu päeva valitsenud plusskraadid ja oluliselt otstarbekam oleks õues liikuda käruga. Kohe, kui käru poole küünitad, kostitab võsuke sind aga sõnavalanguga “Ei-ei-ei-eiiii!”. Mõtled siis – heakene küll, läheme täna veel kelguga, äkki leiame kuskilt lund.

Olete õues viibinud minuti-kaks, kui jõuad juba oma otsust kahetseda. Soolatud teed ja tihe liiklus on suurema osa lumest ära kaotanud ja asfaldi peal libisev roosa “saan” krigiseb sellise häälega, et vastutulijad meist suure kaare ja imestunud silmadega mööda kõnnivad. Kelgu ja kõrvakilede säästmiseks otsustad talvise sõiduvahendi ja lapse kaenlasse haarata ning korraliku koormaga mänguväljaku poole tammuda.

Mõne aja möödudes jõuategi kuidagi parki. Endal küll nahk märk, aga vähemalt lapsel tuju hea. Pargis tutvute sulavate lumememmedega, kiigute pisut ning üks hetk ongi aeg koduteele asuda. “Mis sa arvad, kui paneme sind nüüd kelku istuma? Issi nägi ühte kõnniteed, kus natuke lund ka on. Saame seal mõnusalt kelgutada ja siis koju sööma minna!” proovid tütrele head ideed maha müüa.

“Ei-ei-ei-ei!” kostub karm vastus. Laps on otsustanud, et kelgu peal istumine on tema jaoks praegu liiga titekas ning ta soovib ise koju kõndida. Ideaalis võiks issi hoopis ise kelgu peale istuda. Saame siiski koos päris ruttu aru, et väga kaugele me nii vist ei jõuaks. Nii hakkamegi vaikselt tipa-tapa kodu poole astuma.

Minuti möödudes otsustab väike põnn omakorda, et lihtsalt kõndimine on liiga igav ja soovib ise kelku enda järel tirida. “No hästi, ega meil kella peale otseselt minekut pole ja kodu on ka juba peaaegu nurga taga,” lohutad ennast.

Ootad ja vaatad siis kannatlikult, kuidas laps oma roosat saani asfaldil edasi üritab tirida. Kui mudilase jõud raugeb ja frustratsioon tõuseb, pakud lapsele välja, et äkki võtab issi sind sülle? “Ei-ei-ei-ei!” kõlab tuttav vastus.

Niisiis üritad tempot kiirendada pisut sellega, et aeg-ajalt kelku tagant jalaga edasi tõukad. Kelgu kõrval hakkavad tähelepanu üks hetk röövima aga muud asjad. Näiteks ei saa väike sell aru, miks lumi ühest kohast kollane on. Täpsemaks inspekteerimiseks tundub hea idee seda lund kätte võtta ja suhu pista. Siin sekkub aga omakorda issi varemtuntud sõnadega “Ei-ei-ei!”. Märksõnad “Kutsu piss-piss,” paistavad lapsele mõjuvat ning saame vaikselt edasi astuda.

Kuniks…

Kõnnime mööda ühest trepist, millest oleks vaja ilmtingimata üles ronida. Ja siis pärast seda näeme ühte kommipaberit, mis tuleks kahtlemata üles korjata. Ja siis on maha kukkunud paar oksakest, mis samuti vaja koju tassida. Ja siis näeme ühte kutsut, kellele lehvitada tuleks. Ja siis märkame vahvat aeda, kust oleks tore sisse astuda. Ja siis näete ühte vahvat porilompi, kus oleks samuti mõnus jalgu- ja kättpidi sees käia. Ise saadad kõike seda ahastuse ja naeruga samaaegselt. Ühel hetkel paistab siiski “päästev” koduuks ja saamegi vaikselt tuppa astuda.

Võtad õueriided ära ja mõtled, et tegelikult oli vist päris tore. Sai värsket õhku ja lapsega mõnusalt aega veeta. Homme jälle?

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

“Tegelikult oli õues ju päris tore, eks?!”

Lapse kasvatamise ootused vs. reaalsus

Märkamatult on käes uus aasta ehk aeg, kus ikka seatakse erinevaid eesmärke ja lubatakse, et just sel aastal võetakse end käsile ja tehakse teoks kõik senised unistused.

“Peaks selle Orgu toitumiskava ette võtma ning isegi kui jõusaalid kinni on, siis jooksmas saab ju ikka käia,” lubad endale naiivselt. Jaanuari keskpaigaks on enamasti aga selge, et eks see elu läheb ikka vanaviisi edasi. Värskes õhus liigutamine piirdub tihti poest õlle ja jäätise toomisega ning ainus asi, mis sinu menüüs Orgu toitumiskava meenutab, on magus kringel Narva kohvikust.

Mulle tundub, et laste kasvatamisega on kohati sama lugu. Kui on selge, et 9 kuu pärast saate naisega perelisa ning kõhubeebi tasapisi kasvab, jõuad lugeda igasuguseid teooriaid ja artikleid, kuidas teha nii, et just sinu inimtaim kastmisega kõige tublimaks ja sihvakamaks kasvaks.

Tutvud kõiksugu koolituste ja “teadusartiklitega” ning kujutad juba vaimusilmas ette, kuivõrd idülliline teie pereelu olema saab. Lapsel on magusaisu ja nõuab karjudes kommi? “Lihtne, minu laps kommi ei saa ning mustikad, marjad ja lillkapsad on tema kommid,” mõtled sinisilmselt.

Laps nõuab oma lemmikmultikat niivõrd kõva häälega, et isegi naabrid on juba valmis talle Youtube’is Põrsas Peppa seiklused peale panema? “Minu laps tutvub telekaga alles teismeeas ning seni saadame päeva õhtusse raamatute seltsis,” elad taaskord unistustemaal. Reaalsus? Nojah, võite ise ka arvata😄.

Nagu ikka selliste kenade unistustega, siis paratamatult segab elu vahele ja reaalsuses mööduvad sinu kolmapäevaõhtud lapsega hoopis diivanil telekat vaadates, samal ajal šokolaadijäätist sisse vohmides.

“Okei, on nende magusaisudega kuidas on, aga selle unevärgi saame lapsega küll esimesel võimalusel korda. Meie uni on ju ikka prioriteet,” lubad sa naiivselt enne lapse sündi endale ja naisele. Läheb, kuu, kaks, kolm…kaheksa. Märkamatult tähistate lapse esimest sünnipäeva ja magama lähete ikka nii, et hiilid öösel kuidagi voodi servale ja proovid seal laiutava võsukese kõrval sõba silmale saada.

Frustratsiooni tõstavad erinevad beebigrupid ja foorumid, kus kõik üksteise järel kiidavad, et nende Emil-Eminem ning Gloria-Giselle kohe pärast “Aktuaalset Kaamerat” enda magamistuppa hiilivad ja seal vaikuses omapäi unemaale rändavad. Siis magavad nad öö läbi ja ärkavad hommikul alles magusa pannkoogilõhna peale. Ilus, kas pole? Ja kuigi tegelikult on selliseid kiitjate osakaal ehk 1%, jääb sulle mulje, et kuidas just meil see uneasi kuidagi ei edene?

Sama lugu kordub rinnast võõrutamisel. “Noh, esimeste kuude möödumisel hakkame tiburulli vaikselt tahke toiduga harjutama ja hiljemalt esimeseks sünnipäevaks teeme nii, et tissi lapsele enam ei anna. Siis saame mõnusalt kohvikus ja teatris käia ning tütrekese teiste juurde ka hoida saata,” arutad naisega taas naiivselt.

Poolteist aastat hiljem on “esimese aluaasta” tähtaeg asendunud aga lausega “Nojah, proovime vähemalt nii, et kooli minnes oleks selle tissivärgiga kõik. Siis saame mõnusalt kohvikus käia ja…“.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Meie pere aasta kokkuvõte piltides

Omapärane 2020. aasta hakkab lõpule jõudma ning seega on sobilik vaikselt ka kokkuvõtteid teha. Kuigi üldiselt võib viimased 12 kuud võtta kokku sõnadega “lappes-lappes, hei,” siis õnneks jääb meie pere jaoks kaduvat aastat meenutama ka päris mitu olulist tähist, nagu näiteks oma kodu soetamine, väikse preili 1. sünnipäev ja peremehe autolubade omandamine.

Nüüd aga juba täpsemalt piltide keeles👇

Jaanuar

2020 algas rahulikult ja paljulubavalt. Näiteks võisid ilma maskita kinos käia ja kerge köhatus saalis ei pannud sind surmahirmu tundma. Pildil mina väikse preiliga “Emme ja Beebi” kinopäeval.

Veebruar

Kui oled juba mitu kuud kalli Eestimaa talvises kaamoses veetnud, tekib ikka kihk ja huvi ka pisut välismaale piiluda. Aga noh, meie reisiplaanid õnnestusid sel aastal umbes sama palju, kui allnähtav katsetus Plika passipildist😄.

Märts

Noh, teate küll. Tuli mingi viirus ja kodust välja minna ei tohi. Kui algul oli kodus lebotamine isegi päris mõnus…

Siis ühel hetkel hetkel hakkas aju juba pisut suitsema…

Aprill

Seega proovisime natuke ka õues käia, aga vähemalt pisipõnnis see eriti suurt vaimustust ei tekitanud😄.

Kogu eriolukorra ajal seiklesime ka kinnisvaraturul ja aprilli lõpuks oli pärast pikki ponnistusi oodatud hetk lõpuks käes – päris oma kodu võtmed!

Mai

Vaikselt tuli päike välja ja hakkas õues soojemaks minema. Sellega muidugi kaasas ka parem tuju ja suurem energiahulk. Samuti hakkasime uues kodus vaikselt sisse elama🏠.

Juuni

Suvi algas meie pere jaoks pidulikult. Jõngermann jõudis 10. elukuuni ning siinkirjutaja suutis lõpuks lunastada kauaoodatud autojuhiload – pidupäev missugune!

Juuli

Juulis sai peaaegu normaalset elu elada ning rannailma ja kohvikuid nautida.

August

Augusti üks highlighte oli kahtlemata plikapõnni 1. sünnipäev. Toona ei olnud mitukümmend külalist veel tabuteema ja isegi kui peo peaosaline esimese tunni üritusest maha magas, sai ta hiljem nii palju kinke, et viimased neist avasime alles vahetult enne jõule😄.

September

Septembris pidime vaikselt jälle tubasemate tegevuste peale üle minema…

Oktoober

Kui esimesed pätserdused tegid väike päntajalg juba septembri lõpus, siis oktoobris sai meie neljajalgsest lõplikult kahejalgne – nüüd sai igale poole omal jalal minna! (Välja arvatud siis, kui jalad ära väsisid ja emme/issi tütrekese ikkagi süles koju pidid tassima😄).

November

Novembris käisime veel natuke kohvikutes ja hakkasime vaikselt päkapikke ootama…

No halloo, jõuluvana, kaugel oled?

Detsember

Kui jõuluvana lõpuks kohale jõudis, siis tervitas pere pisim teda algselt nutukooriga, aga pika peale kõlbas juba ka vaikselt ühes toas viibida. Sõbrapilti punases kuues mehega siiski väike plika teha ei lubanud😄.

Umbes-täpselt selline see meie leibkonna aasta pildikeeles kokkuvõetuna siis oligi. Loodetavasti 2021 pakub meile alustuseks seda rõõmu, et see k-tähega viirus enam-vähem kontrolli alla saadakse ja küll siis kõik muu riburadapidi järgi tuleb:). Omalt poolt soovime teile kõigile mõnusat aasta lõppu ja uue aasta lubadusena lubame ka siia blogisse jälle pisut tihedamalt jõuda😊.

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Lapsega reisimine ehk nahk märg juba autosse jõudes

Suvi ja sellega kaasnevad väljasõidud on selleks aastaks tehtud ja proovime siis vaikselt tubastele tegevustele (sh blogi kirjutamine) ümber lülituda. Kuna möödunud kuudel sai vaat et iga nädalavahetus mõni pikem väljasõit ette võetud, kogunes ka suve jooksul omajagu materjali, mida proovin ka siin blogis järjepanu jagama hakata:).

Esimeseks teemaks siis lapsega reisimine. Uuuhh, kust alustada? Ütleme nii, et võrreldes kahekesi reisimisega vajab lapsega väljasõitudele minemine (väga) palju rohkem planeerimist😄.

Ilma väikese põnnita on spontaansete otsuste tegemine oluliselt lihtsam. Ütled õhtul naisele, et mis homme plaanis? Läheks näiteks Haapsallu? Ja siis vaataks, mis Pärnus toimub? Ja sealt edasi näiteks Saaremaale? Ning tagasi tulles vaataks ehk jääb veel midagi põnevat tee peale. Ja siis võiks selles restoranis käia. Ja kuulsin, et seal uues kohas peaks ka päris head toidud olema – vaatame sinna ka. Lapsega koos vajab aga juba kesklinnast Nõmmele sõit omajagu ettemõtlemist…

Ah, et võiks kuhugi ringi sõitma minna? No vaatame alustuseks ära, mis kell plika hommikul ärkab. Siis peaks nii sättima, et autosse minnes ta juba liiga väsinud pole. Ja siis vaatab selle turvatooli jandi üle. Mähkmed võtsid? Aga niisked lapid? Aga vahetusriided, sest teatavasti meeldib mähkmetele enim just kodust eemal lekkima hakata? Oot, aga mis siis, kui tal kõht tühjaks läheb? Kas seal midagi lapsele süüa on või peame ise midagi kaasa võtma? See lemmik kaisukas sai kaasa? Aga see raamat? Ilma selleta ta ju ei uinu? Aga lutt? Aga…?

Nii, nüüd on kott vist koos. Proovime siis lapse ka riidesse saada ja saame vaikselt autosse liikuda. Oota, lapsuke, ära jookse eest ära! Las issi paneb sulle sokid jalga ja mütsi pähe – ilma nendeta ei saa ju õue minna. Nii, kogu pere autos. Saame vist liikuma hakata? Ei, kurat, käru jäi ikka üles. Aga kuidas see siia autosse kõikide nende kottide vahel üldse ära mahutada? Okei, kuidagi surusime kõik sisse.

Nii, mõnus, 5 minutit juba teel olnud. Kurat, lapsel hakkas igav. Vaata, kas ta vett tahab? Aga süüa? No ma ei tea, näitame talle siis multikaid natuke.

Nii, laps jäi nüüd lõpuks magama. Aga me hakkame just kohale jõudma…
Nojah, tiirutame siis veits veel ringi. Okei, jäime punase taha, auto seisab ja laps üleval. Läheme vaatame siis natuke õues ringi!

Oota, aga väiksel tiburullil oleks vaja ju mähet vahetada ja midagi süüa anda. No proovime leida mõne lapsesõbraliku koha, kus saab vetsus mähkmeid ka vahetada. Oo, see tundub päris lahe koht. Istume siis siia maha. Kas teil lastele ka midagi on? Ah, las sööb meie juurest midagi ja raudselt tuuakse saia ka lauda. Nii, mõnus – tellimused tehtud.

Aga oi. Lapsel on natuke igav jälle. Ei, tibuke, ära viska seda tädi saiaga. Proovi kahvleid ka mitte laua alla loopida. Ja kuidas sa sinna riiuli otsa said?! Okei, ma lähen jalutan natuke lapsega ringi ja helista mulle, kui toidud lauda tuuakse.

Nii, mõnus toidud lauas. See pitsa näeb päris hea välja – saab lõpuks nautima hakata! Võtad ampsu, võtad kaks. Okei, lapsel jälle igav. No tule istu issi süles siis. Las emme sööb enne ära, me vaatame nii kaua seda Muna raamatut. Okei, teeme nüüd väikese vahetuse – istud emme sülle. Viskan 5 lõiku pitsat kiirelt kõhtu, loputan joogiga alla ja minek!

Nii, vaatame nüüd natuke linna peal ringi, äkki jääb tütreke ka vankris samal ajal magama. Oi, mingi imelik lõhn tuleb sealt mähkmetest. Läheme vahetame seal pargis puude vilus siis mähkme ära. Ja tibuke hõõrub juba silmi. Aga vankris vist ikka magama ei jää. Nojah, hakkame siis vaikselt tagasi liikuma. Rihmad kinni ja sõit võib alata – maantee ühtlane rütm suigutab ka mudilase lõpuks unne.

Oeh, olemegi kodus tagasi. Toome kogu elamise jälle autost tuppa tagasi ja hakkame lahti pakkima. Päris väsitav on ikka see puhkamine. Aga tegelikult oli päris tore. Teeme järgmine nädalavahetus jälle?

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

10 asja, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et tütre jaoks teen

Meie väike plika sai hiljuti 10 kuu vanuseks. Ja nagu mitme teise minisünnipäeva puhul, mõtlesin, et oleks tore vaadata tagasi möödunud ajale ja meenutada, mida tütreke mulle siis selle ajaga õpetanud on.

Nii et siin see on – nimekiri 10 asjast, mida ma 10 kuud tagasi poleks uskunud, et ühe väikese inimese jaoks olen valmis tegema👇.

1) Laulad valutavate hammastega lapsele kell 2 öösel poolteist tundi järjest “mõmm-mõmm, nutab karujõmm“, nii et endal juba suu kuiv.

2) Kõnnid lapsega kaks tundi paduvihmas ja vastutuules, et tema samal ajal mõnusalt magada ja välja puhata saaks.

3) Kui kell 4 öösel, keset kõige magusamat und, beebi väikesed jalad sind kõhtu taovad, ei liiguta sa last, vaid kobid ise veelgi rohkem voodinurka, nii et üks käsi ja jalg juba üle voodi ääre ulatuvad.

4) Kui maailmas leidub üks inimene, kes sind öösel 4-5 korda äratab, aga hommikul ikka kõige armsam tegelane tundub, siis on see just sinu tütar.

5) Ükskõik millise teise inimese puhul võiks olla üpriski häiriv, kui ta sinu lemmiksärgi mustaks teeb või telefoni maha pillates sinna väikese kriimu tekitab. Oma lapse puhul võtad seda aga asjade loomuliku kulguna ja tead, et see on “isa-tütre lepingusse” sisse kirjutatud.

6) Pole olemas paremat motivaatorit kui oma laps. Enne lapse sündi otsisin täiskasvanuelus 7+aastat motivatsiooni, et hakata mõtlema oma kodu, autolubade ja muu säärase peale, mis sinust “täiskasvanu” teevad. Beebi sündides tekib sulle ühe väikese inimese näol aga automaatselt üks suur motivaator, mis sind pidevalt parema “mina” poole sunnivad.

7) Veri on paksem kui vesi. Kui enne lapse sündi oli minu maailmapildis eelkõige “mina, mina ja veelkord mina”, siis nüüd pead oma südames ka ühele väikesele tegelasele ruumi tegema. Ma ei ütleks, et ma enne tütre sündi nüüd maailma kõige hoolivam ja tähelepanelikum inimene oleks olnud. Ega ole seda ka praegu, kaugel sellest. Küll aga näen selles valdkonnas pidevalt väikest arengut. Sest nii klišee kui see ka poleks, saad sa päris ruttu pärast beebi sündi aru, et kõige olulisem on see, et sinu lapsel kõik hästi oleks.

8) Sinu Youtube’i kontol ei ole soovitatud videote all enam viimased klubihitid, vaid nüüd troonivad seal esirinnas sellised vahvad teosed nagu “BabyShark 10 hour version“. Sest, mis oleks parim tähelepanu hajutaja, kui lapsel vaja küüsi lõigata või teda pärast kukkumist lohutada😄?

9) Õhtul diivanil lösutades sirvid sa spordiuudiste asemel beebifoorumeid. “Kuidas lohutada last, kel tulevad hambad?”, “Beebi arengufaasid”, “Milline päikesekaitsekreem on lapsele parim?”, “Lõbusad tegevused 10-kuuse lapsega” on märkamatult muutunud sinu viimasteks otsinguteks Google’is.

10) Beebi mugavus tuleb enne sinu mugavust ja soove. Kausis on 5 maasikat – mitu neist jääb sulle ja mitu lapsele? Õige vastus: lapsele jääb 5 maasikat. Sina tahad vaadata telekat, aga laps tahab 567. korda Karupoja seiklustest lugeda? Sina tahad hommikul edasi magada, aga laps tahab sinu peal ronida? Võid vast aimata, kelle tahe nendes olukordades peale jääb😄. Ning jah, tütreke, ära muretse – ma olen juba arvestanud ka sellega, et kui sa tulevikus minu juurde kell 10 õhtul jutuga “mul on homme kooli jaoks rohelist plastiliini ja 20 joonega vihikut vaja”, siis küll ma need asjad ka sulle ära toon. Sest noh, isa ja tütre värk eks.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Ostsime kodu keset koroonakriisi – mis meil viga on?

Nagu mõned ehk juba sotsiaalmeediast nägid, siis aprilli lõpus said meist õnnelikud koduomanikud. 4 kuud, 1000+ kuulutust ja 100+ telefonikõne hiljem olemegi leidnud need neli seina, mida õnnelikult päris oma elupaigaks võime nimetada.

Aga kuidas meil siis kogu see koduotsimise protseduur välja nägi? Ning kas me oleme pisut nupust nikastanud, et ostsime kodu keset koroonakriisi, kui sisuliselt iga päev ümbritsevad meid uudised, et “kohe-kohe hakkavad kinnisvarahinnad kolinal kukkuma“?

Viimase ülevaate meie koduotsingutest andsin siin blogis jaanuari lõpus ja toona olime kv.ee ja city24.ee lehtesid hommikuse ja õhtuse lektüürina tarbinud ligi kuu aega. Ilm oli siis eestimaiselt kole. Pimedaks läks ca kl 15 päeval, taevast sadas pidevalt alla mingit ebamäärast ollust ja rõõmu valmistas see, kui hommikul ilmateadet vaadates tervelt 2 plusskraadi sealt vastu vaatas. Ühesõnaga ideaalne aeg uue kodu otsinguteks, sest niivõrd kõleda ilmaga ei ole ohtu, et vahvalt laulev lind, õitsev lill või põski paitav päike sind potentsiaalse kodu juures emotsionaalset ostu tegema suunaks😄.

Olgu ka öeldud, et uut kodu otsides meil väga selgeid “piire” paigas polnud. See tähendab, et asukohana olime pigem välistanud magalarajoonid, aga muud paigad Piritast Kristiineni tundusid täitsa sobivad. Ainus suurem tingimus oli see, et uues elukohas peaks olema minimaalselt 3 tuba, kus siis meie vaikselt kasvav inimtaim ka päris enda ruumi saaks. Ühest küljest oli selline laiali valguvus hea, sest potentsiaalseid kortereid, mida vaatama minna, oli rohkem. Teisest küljest venitas see kindlasti ka kogu protsessi pikemaks. Kui oleksime paika pannud, et tahame elada just sellel tänaval, nii suure aiaga, nii suure rõduga ja selliste naabritega, oleksime sobiva kuulutuse leidmisel ka antud kodu eest rohkem “võidelnud” ja iga hinna eest panga juurde laenupabereid vormistama läinud.

Praegu juhtus meil vähemalt 2-3 korda aga nii, et käisime korterit vaatamas ära ja võtsime siis päeva-kaks mõtlemisaega. Kui andsime seejärel müüjale teada, et oleksime valmis asjaga edasi liikuma, oli aga juhtunud juba see, mida karta võis – oli tekkinud mõni muu huviline ja meie jäime “ootelehele”. Aga ega me neid hetki väga leinama ei jäänud, sest kui mõtled endale kinnivara 20+ aastaks soetada, siis ikka tahad rahulikult plussid-miinused enne rahulikult läbi mõelda.

Nii jõuamegi omadega märtsi esimesse poolde, kus jäi silma üks Kalamaja katusekorter. Nimelt renoveeriti seal ära üks puumaja, kus ehitatakse peale neli katusekorterit. Pärast väikest süvenemist helistasin siis maaklerile ja ütlesin, et üks korter pakub meile huvi ja kuidas me edasi liikuda võiksime. Kuna meil oli pangast juba vastavale summale jaanuarist laenuhalduri positiivne hinnang olemas, tellisime ära hindamisakti ja jäime ootama laenukomisjoni lõplikku otsust. Vahepeal tuli peale muidugi kurikuulus koroonakriis ja seetõttu hakkasid erinevad protsessid veidi venima. Mingi hetk laenukomisjoni positiivne otsus siiski tuli. Läksin siis naise juurde jutuga “Noooh, pangast helistati ja põhimõtteliselt võime vist vaikselt Kalamaja elu-oluga tutvuma hakata.”

Kuna korter ise oleks valminud alles oktoobris-novembris, helistasin jälle maaklerile, et meil on nüüd panga otsus konkreetsele korterile olemas ja mis nüüd edasi teeme – hakkame notariaega broneerima? Aga surpriiiiise! Kui me saime panga positiivse otsuse ühel päikselisel teisipäeva hommikul, siis pool päeva varem, esmaspäeva õhtul olla sama Kalamaja arenduse juurde tekkinud üks rahakas huviline, kes soovis 4 katusekorterist koguni 3 korterit (sealhulgas ka meie oma) endale osta, sest “muidu tema pere ei mahu sinna kuidagi ära.” Kuna broneerimistasu arendaja esialgu ei soovinud, siis juriidiliselt polnud meil ka väga midagi siin vaielda. Muidugi oli endal esialgu veits sitt tunne, aga noh, eks saab arendajast ka aru – et kui ta saab 75% uutest korteritest ühe tehinguga maha müüdud, siis valiks ise ka sellise lahenduse😄.

Paar päeva ootasime veel lõplikku kinnitust, et uus huviline ikkagi võtab need korterid ära, mis talle huvi pakuvad ja kui see kinnitus lõpuks tuli, möllas koroonakriis riigis juba täistuuridel. Meie, olles jäänud nüüd juba kolmandast järjestikusest korterist ühel või teisel põhjusel ilma, vaatasime naisega üksteisele umbes selliste nägudega otsa👇.

Kuna seda Kalamaja katusekorterit veel füüsiliselt valmis ei olnud, siis ega väga suurt leina meil taaskord polnud. Sest kaua sa ikka leinad korterit, mida sa isegi päriselt näinud pole – ainult illustreerivatesse 3D fotodesse on ka ju natukene naljakas lõpuni armuda? Aga selline “mis me nüüd siis teeme?” tunne valdas meid küll. Kuna koroonakriis oli jõudnud suhteliselt haripunkti ja teadmatust oli palju, mõtlesime, et kuna kindlat tähtaega, millal me kolitud peame saama otseselt pole, siis üleliia kuhugi ei kiirusta. Kui mingi hetk lugesime üle, et oleme kohapeal käinud vaatamas juba üle 10 korteri, siis nüüd leppisime kokku, et kui korter tundub juba piltide pealt selline so-so, siis kohapeale end vedama ei hakka.

Aga üllatus-üllatus. Läks mööda napid 3-4 päeva, kui kv.ee lehel jäi meile silma üks värskelt renoveeritud Kassisabas asuv nunnu 4-toaline korter, mis oli eelnevalt välja vaadatud Kalamaja korterist ligi 15 ruutmeetrit suurem ja selle kõige juures ka pisut odavam. Mõtlesime, et “why not?” ja läksimegi korteriga tutvuma. Kuna näidismööbel oli uudistajate jaoks kenasti sisse veetud, tekkis seal ka päris ruttu “enda kodu” tunne. Samal õhtul veel natuke arutasime, et ehk leiame midagi veel paremat ja ehk langevad kinnisvarahinnad veelgi, aga mälu järgi juba järgmisel hommikul andsime teada, et oleksime korterist huvitatud. Koroonakriisi tõttu oli korteri müügihind juba niigi hindamisakti summast nõksa väiksem ja kui me suutsime hinda natukene veel alla kaubelda, olimegi kindlad, et nüüd enam taganemisteed pole.

Kuna Kalamaja korterile oli meil juba laenukomisjoni positiivne otsus olemas, siis pidime panka küll uue hindamisakti saatma, aga muud protsessid käisid sellevõrra kiiremini ja päev-kaks hiljem oligi kinnitus olemas, et võite siis müüjaga notari aega broneerima hakata. Süvenev koroonakriis panga otsust vähemalt meie puhul väga ei tundunud mõjutavat. Rõhutati ainult mitmel korral üle, et arvestage igaks juhuks ka sellise stsenaariumiga, kus mingi osa teie sissetulekutest ära kukkuma peaks.

Vastupidiselt ootustele ei järgnenud sellele kõigele aga rõõmust üles-alla hüppamist. Selle asemel ootasid meid stressirohked paar päeva, kus postkasti potsatasid erinevad lepingud koos selliste vahvate sõnadega nagu “annuiteetmakse”, “intress baasmäär + marginaal” ja nii edasi. Endal pea otsas plahvatamas ja vaimusilmas kujutluspilt, kuidas Katrin Lusti või “Sotid Selgeks” saate kaamera ees seisad ja vesiste silmadega kurdad, kuidas sulle laenulepinguga külma tehti. Õnneks või kahjuks nii siiski ei läinud ning enda ja mõne tuttava abiga tegime lepingud endale niivõrd-kuivõrd selgeks😄.

Lepingud allkirjastatud ja viiekohalised summad pangakontolt haihtunud, ootaski meid ees käik notarisse. Kuna koroonakriis vasardas kõigil kuklas, siis üleliia suurt pidulikkust seal ei olnud. Tartu maantee uhke kontorihoone viimasel korrusel räägiti peamised lepingupunktid üle, meie targalt kaasa noogutamas ja paarikümne minuti pärast olimegi ametlikult koduomanikud. Lillesülemit, uhket saluuti või koroona tõttu isegi käepigistust allkirjadele ei järgnenud. Selle asemel desinfitseerisime oma käed veelkord üle, astusime aga lifti ja mõtlesime, et “nojah, nüüd on vist tehtud!”.

Mis ma siis kogu kodu ostmise protsessi kokkuvõtteks ütleks?

Esiteks, kui me 2020. aasta alguses seda pulli alustasime, arvasin ma, et kõige suurem peavalu saab olema pankadega suhtlus. Ikka ja jälle kuuled ju erinevaid lugusid, kuidas inimesed on unistuste koju juba sisuliselt sisse kolinud, aga siis pannakse pankade poolt mingil põhjusel pidur peale.

Ma tahaks öelda, et nii imelik, kui see ka pole, oli minu jaoks pankadega suhtlus koduotsimise üks meeldivamaid protsesse😄. Esiteks saime kõikidest pankadest päris kiiresti vastused. Ja kui lõpuks oma kodupanga Swedbanki (not sponsored, wish it was) kasuks otsustasime, sattus meile seal väga meeldiv laenuhaldur, kelle mahe hääl ja kohati emalikud nõuanded meid kogu selles närvirakke kulutavas protsessis pidevalt rahustasid.

Pigem valmistas üllatavalt suurt peavalu sobiva eluaseme leidmine. Mitte, et eluaegse investeeringu tegemine peaks nüüd siuh-säuh käima. Aga kui iga päev paistakse turule kümneid müügikuulutusi, siis tegelikult on seal üllatavaid vähe selliseid kortereid, kuhu tõesti kohe sisse kolida tahaks. Ja kui te isegi sobiva korteri leiate, olge valmis müüjaga kasvõi kohapeal käed lööma, sest muidu on oht, et võite oma potentsiaalselt kodust lihtsalt ilma jääda.

Koroonakriis on mängureeglid ja turuolukorra muidugi natukene sassi löönud. On ka irooniline, et meie esimese kodu otsingud just kõige sügavamasse koroonakriisi aega jäid. Aga noh, mis seal ikka. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis mulle tundub, et kui me oleks oma praeguse korteri kuulutust näinud veebruaris, enne koroonakriisi, siis päris sellise hinnaga me seda endale saanud poleks. Nii et lõpp hea, kõik hea!

P.S. Postitus sai päris pikk, aga kindlasti unustasin ma midagi ka ära. Nii et kui tekib veel küsimusi koduostmise kohta, andke teada;).

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Kas ma pean varsti Uudo Sepa kombel šokolaadi põletama?

Riiklik eriolukord on kestnud juba poolteist kuud ja tahad sa seda või mitte, on suurem osa meist “sunnitud” oma lähedastega suhtlema rohkem kui eales varem. Kui Uudo Sepp hiljuti tunnistas, et tema suhtele sai karantiin ja pidev ninapidi koos olemine ilmselt saatuslikuks, siis kas meiegi peres on peagi oht, et kingitud šokolaad põlema süttib ning seejärel sillalt alla visatakse?

Ühesõnaga – kuidas on meie pereharmooniat mõjutanud fakt, et ligi 50 päeva ja enam kui 1000 tundi on ühed ja samad näod sulle päeval, lõunal ja õhtul vastu vaadanud? Kas säärane kommuunielu võrdub mesinädalatega, mida meil kunagi olnud pole (lapsevanemad ilmselt juba aimavad, et vastus on ei😄)? Või oleme hoopis avastanud, et sinu teine pool hingab kuidagi ärritavalt, sööb liiga valjult ja oskab kogu aeg vale koha peal seista?

Ütlen kohe alustuseks ära, et õnneks või kahjuks kumbagi äärmusesse meie pere siiski laskunud pole. Ei ole me nautinud meeletuid mesinädalaid ega samuti pole meie koduseinte vahel vallandunud kolmandat maailmasõda. Võiks isegi öelda, et olukord on (üllatavalt) rahulik ja stabiilne. Aga kindlasti on ka meil paremaid ja halvemaid päevi.

Kui ärkad “kontorilauast” paari meetri kaugusel…

Ma arvan, et ehk kõige keerulisem faas oli vähemalt minu puhul siis, kui eriolukorrast oli möödunud paar nädalat. See tähendas, et esialgne kodukontori “romantika” oli lahtunud ning raske oli end ümber lülitada rütmist pere-töö-pere-töö, kui “pere” ja “töö” üksteisest praktikas paari meetri kaugusel asusid😄. Sellele kõigele lisandusid ühel hetkel veel minu virtuaalsed ülikooliloengud ja meie ühised koduotsingud. Ühesõnaga, oli keeruline kõike korraga hallata, kui töömeilide saatmine, loengute kuulamine, kinnisvaraportaalides surfamine, lõuna söömine ning beebi toitmine toimusid kõik ühe ja sama laua taga.

Selle kõige juures häiriski mind vast enim fakt, et tegelikult tahaks ju kogu selle päeva vältel parema meelega hoopis oma tütart nunnutada ja naisega näiteks Netflixi vaadata. Aga noh, uued ajad ja reaalsused ning oleme vaikselt ka praeguse elukorraldusega sina peale saamas:).

Kuidas me siis koduseinte vahel enam-vähem sellist rütmi oleme suutnud hoida, et üksteise närvirakke päris ära söönud pole? Alustuseks on kindlasti suureks abiks see, et Mariin on hetkel veel ju emapuhkusel ja saab päeva esimeses pooles enamasti ise meie 8-kuusel inimtaimel silma peal hoida. Nagu koroonakriisi alguses ka kirjutasin, siis kahtlemata oleks praegune olukord oluliselt keerulisem, kui me mõlemad peaksime pidevalt tööasjadega tegelema ning samal ajal kuidagi ka lasteaiakasvatajaks või matemaatikaõpetajaks kehastuma.

Teine “võti”, mida proovime ka vahel edukamalt, vahel vähemedukamalt rakendada, on avatud kommunikatsioon. See tähendab, et mina annan teada, kui mõni aeganõudvam tööülesanne ees on ja sel ajal natuke vaikust ja keskendumist vaja on. Teisest küljest proovin julgustada naist ka mind “appi hüüdma”, kui juhe korra päeval kokku jookseb ja ma ise Beebi valvamise enda peale saan võtta. Lisaks proovin päeval abistada mõne lihtsama kodutööga, nagu nõudepesu, pesu kuivama panemine või prügi väljaviimine. Nii suudame tööpäeva lõpuni ka väikeses korteris kuidagi nii eksisteerida, kus ühel ei tekiks tunnet, et “ma ei saa üldse keskenduda” ja teisel omakorda tunnet, et “mida sa päev läbi seal arvutis passid.”

Kolmas “võti”, millest ka eelnevalt korduvalt rääkinud olen, on see “oma aja leidmine“. Aga kuidas sa oma aega leiad, kui kõik kinod, jõusaalid, restoranid ja muud põnevad asutused hetkel kinni on? Enda puhul tunnen, et värske vaimu hoidmiseks pean ma nädalas 2-3 korda ühe jooksutiiru tegema. Nii saad mõtte hetkeks mujale ja mis seal salata, ega vöökoht ka seda ideed kodus istumise kõrvalt maha laida. Samuti proovin pärast igat tööpäeva Beebi vankrisse sättida ja temaga samuti ühe tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu värskes õhus teha. Beebi saab sel ajal magada ning naine minu ja lapse näolapist mõneks ajaks puhkust. Win-win.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Lapsega söömine = Türgi turul kauplemine?

“Hallo! Hallo! Halloo! Halloooo! Palun vaata siia! Hallo! Palun vaata siia! Hallooo! Vaata siia palun!”. Ei, see ei ole tavaline tööpäev kõnekeskuses, vaid seik ühe pere elust, kes proovib 8-kuuse beebi kõhtu pisut maitsvat püreed saata.

Ühesõnaga, meie tupsununnuke on nüüd juba mõnda aega ka tahke toidu klubisse kuulunud ning jõudumööda maitsvaid ja mitte nii maitsvaid roogasid oma väikese linnunoka vahelt sisse pistnud. Kui esialgu oli söömise juurde käivate nägude ja emotsioonide jälgimine päris põnev ja naljakas, siis nüüd võtab kogu toitumise protsess kohati päris ohkama.

Mõni päev on Beebi väga eeskujulik sööja ning tema toitmine suuremat tsirkust ei sisalda. Kühvelda vaid püreed lusikaga suhu ning pühi pärast suuümbrusesse ja kätele sattunud kraam lapiga ära. Ainus väljakutse võib olla see, kui väikese inimtaime mõte keset söömist pisut uitama läheb.

Sest kaua sa ikka järgmist lusikatäit oodata jaksad, kui paremal ja vasakul kõiksugused mänguasjad juba sinu põrandale naasemist ootavad? Või kui õues mõni vahva lind aknast mööda lendab. Sina samal ajal Beebi tähelepanu püüdmas: “Vaata siia! OI Lennuk lendab! OO, kui maitsev baklažaani- lillkapsa püree brokoliga! Võta nüüd issi rõõmuks üks amps!” Lõpptulemuseks ikkagi olukord, kus pool toitu seintel, põrandal, laual ja tita kätel lõpetab👇😀.

Aga kui ühel hommikul mõni 3-4 juurviljaga püree tütrekesele isegi maha müüa õnnestub, siis järgmine päev (või isegi sama päeva lõunal) on beebi maitsemeeled 180-kraadise pöörde teinud. Porgand ja kaalikas, mis eile ajasid titakese vaimustusest käsi ja jalgu trampima, ei kõlba enam kuhugi.

Beebi ei karda seda ka välja näidata ning väljasaadetavad hääled annavad teada, justkui mõjuks kogu söömise protsess talle keskaegse piinamismeetodina. Kuid olgem ausad – kui ma näeks, et emme-issi mu kõrval vaat et iga õhtu jäätist või muud magusat suust sisse ajavad ja mulle järgmine hetk igasuguste maitseaineteta porgandiollust maha üritavad kaubelda, siis ega ise ka väga vedu ei võtaks. Aga 8-kuune beebi ei tohiks ju veel nii tark olla?!😀

“Ega teil midagi muud täna menüüs ei ole?”

Nimelt elame hetkel veel naisega naiivses uskumuses, kus lapse esimene kokkupuude jäätiste, šokolaadikommide ja muu hea-paremaga võiks toimuda alles siis, kui väike inimesehakatis seda ise ka sõnadega “PALUN JÄÄÄTTIIIST!!” nõuda oskab. Ja ka siis ei nuru ta loodetavasti seda jäätiseampsu Prisma Peremarketi põrandal väherdes. Ta tuleb sinu juurde kalkuleeritud jutuga: “Tead issi, ma olen täna nii tubli laps olnud, et mulle kuluks üks kosutav Vanilla Ninja jäätis ära!”. Ja mina seepeale: “Jah tütreke, tõesti oled sa selle jäätise tänase käitumisega välja teeninud!”. Ilus idüll, kas pole?

Tegelik reaalsus on ilmselt see, et meie väike põngermann saab esimese suurema magusadoosi mõnel toredal istumisel, kui lahke sugulane või tuttav “Ah, mis see väike koorejäätis lapsele ikka teeb!” ütleb ja Beebi edaspidi kõike magusat sellise pilguga vaatab👇😀.

Aga seni las me elame oma ilusas mullis, kus loodame, et vähemalt lasteaiani on Beebi jaoks kommi eest värsked maasikad ja vaarikad vanaema-vanaisa koduaiast. Või okei, äärmisel juhul kõlbavad magusaisu kustutamiseks ka kamapallid.

Ja ka päevaste roogadega võiks võtta ju suuna, et sõnad pitsa ja burger päris beebi esimesed sõnad pole ning lasteaias ta neid lõunapausi ajal valju häälega nõudma ei hakka. Isegi kui võsuke meid vahepeal kahtlase näoga vaatab ja oma peas “Kas maailmas tõesti lillkapsast paremaid toite pole?” mõtleb. Nii et sorri tütreke, seni kuni meie mõistus sinust veel üle käib, “piiname” sind veel mõnda aega kõiksugu maitsvate hautiste ja püreedega, kus kõik vajalikud toitained ning vitamiinid sees😀. Aga küll me jõuame tulevikus kõik need koorejäätised ja pitsad ka ära süüa:).

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Beebi lillkapsapüreed nautimas

Kuidas beebiga karantiinis olles aega sisustada?

Praegusel karantiiniajal on internet täis erinevaid artikleid, mis soovitavad 125 lõbusat tegevust, mida oma lastega kodus teha. Neid avades tabab mind aga paraku pettumus, sest soovitused “Filmi Tik-toke”, “Kuula podcaste” või “Tee Louvre’i muuseumis virtuaaltuur” ei kõla just selliste asjadena, mida meie peagi 8-kuuseks saav Beebi väga hinnata oskaks.

Viimasel ajal on aga näha, et meie väikesel tegelasel hakkab ümbritseva maailma vastu aina suurem huvi tekkima küll. On ta nüüd ju paar nädalat ka aktiivsete roomajate seltsi kuulunud ja see tähendab, et enam ei otsusta vaid emme ja issi, kuhu väike Beebi oma käed sirutada saab. Sõjaväelase kombel maadligi hiilides jõuab ta nüüd täitsa ise kõiksugustesse põnevatesse kohtadesse, kuhu enne teda miskipärast ei lubatud. On see siis voodialune, kapialune või muu säärane põnev koht, kust kogu tolmu endaga kaasa tõmmata saab.

Muidugi on väga intrigeerivad ka need kohad, kuhu jõudes emme ja issi ühest suust “EI!” hüüavad. Kui terve tuba on täis värvilisi mänguasju, siis lõppude lõpuks pakuvad ju ikka enim huvi hoopis sellised asjad nagu pistikupesad, telekapuldid, põrandaliistud ja välisjalanõud. Et enamus beebi poolt välja pakutud ideed on kas a) ohtlikud, või b) ebahügieenilised, olemegi viimastel päevadel hakanud pead murdma selle üle, kuidas tütrekese maailmaavastamise soove nelja seina vahel võimalikult hästi täita.

Playstationid, Legod ja pusled peavad veel ootama

Beebi üritas poker face’i teha

Enda ja tulevaste isade jaoks pean kurbusega teatama, et 8 kuud ei ole veel paraku see vanus, kus saad beebiga Playstationit või kaarte mängima hakata. Samuti jääb beebi sind küsivate silmadega vaatama, kui peaksid tema ette panema 200-tükilise pusle või suure Lego mängukomplekti. Parimal juhul pistab 8-kuune need väikesed tükid suhu ja sind ootab ees sõit EMO-sse, mida samuti praegusel ajal pigem vältida sooviks.

Seega, mida võtta ette ühe väikese rüblikuga, kelle süda aina enam maailma avastada soovib, kuid kelle oskused ja teadmised veel paljude üldtuntud mängudega kaasa ei tule? Näiteks meie Beebi puhul võin öelda, et igasugused pehmed mänguasjad, millega katsikutele tulnud sugulased ja sõbrad teid esialgu üle külvavad, hakkavad 7-8 kuu kandis vaikselt oma väärtust tita silmis kaotama. Mõned pehmed kaisumõmmid võivad küll veel uinumisel kaasa aidata, aga kui jõuab kätte põrandal mängimise aeg, kehtib põhimõte “mida valjem, seda parem.”

See tähendab, et sinu ja naabrite kahjuks on nüüdsest hinnas kõiksugu mänguasjad, mis kokkupuutel põranda või seinaga võimalikult kõva häält teevad. Sest, mis sa ikka sellest valgest koerast kaisutad, kui temast mingit häält välja ei tule? Palju ägedam on ju vastu põrandat togida asju, mis alumistele naabritele kenasti “kopp-kopp-kopp” teevad (õnneks praeguses kodus meil endil alumised naabrid puuduvad😄).

Parimad mänguasjad on paberkotid ja plastpudelid?!

Natuke vaiksematest tegevustest meeldib Beebile õnneks ka peituse mängimine ja raamatute lugemine. Kuigi sinule võib pärast 1000. korda juba vaikselt meelde jääda, mis mõmmiga loo lõpus juhtub, siis Beebile on säärane korduv ettelugemine vägagi arendav. Seega ära heida meelt ja kui enda jaoks asi natuke üksluiseks muutub, võid ju mõned laused enda jaoks huvitavamaks “tõlkida”:).

Leludega seoses meenub ka see, et paar päeva tagasi libastusime naisega ning tellisime Beebile esimesed mänguasjad. Mitte, et tal enne neid olnud poleks (te peaks meie põrandat nägema), aga kuni beebi pooleaastaseks saamiseni võid rahulikult arvestada, et iga külaline, kes uksest sisse astub, hoiab suure tõenäosusega enda käes ka mõnda väikest mänguasja. Seega praeguse hetkeni ei näinud me vajadust, et põrandale veel lisa karujõmme soetada.

Kuna Beebi mängulust aga aina kasvab, siis otsustamisegi, et proovime ära ka mõned mänguasjad, mis väidetavalt sinu lapse taju ja meeli ennenägematu kiirusega arendama hakkavad. Eks näis, aga eestlaslik negatiivsus minus ütleb, et suure tõenäosusega jääb see mõnekümne eurone mänguasi ilmselt toa nurka ja Beebi silma panevad endiselt särama kodukootud lelud.

Näiteks kehastus tütreke ühel päeval suure vaimustusega trummariks, mis reaalsuses tähendas lusikaga supipottide tagumist. Samuti on Beebi silmis suures hinnas plastikpudel, mille sees tatar lõbusalt üles-alla hüppab ja samal ajal kõriseb. Ja kui sul peaks ühel hetkel tekkima kihk minna oma 7-8-kuu vanuse beebiga Vembu-Tembumaale või batuudikeskusesse (kuigi ega needki kohad vist hetkel avatud ole), siis võid rahulikult selle pileti- ja limpsiraha rahakotti tagasi panna. Alla aastane vaimustub minu kogemuse põhjal sama entusiastlikult ka sellest, kui talle põrandale paberkottidest ja muudest kilisevatest-kolisevatest asjadest “labürint” ehitada.

Ühesõnaga, tihti on Beebi silmis parimad lelud hoopis need, mis tegelikult mänguasjad pole.

Kuna aga mänge pole kunagi liiga palju, siis küsiks lõpetuseks, et ehk on kellelgi veel mõni hea nipp/mäng, mida alla aastase beebiga koduseinte vahel proovida?😊

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Koroonapäevikud: miks meil enam hobisid pole?

Praegusel karantiini ajastul on aega ka pisut pikemad heietused lõpuni mõelda. Nagu eelmises postituses põgusalt ka mainisin, siis kõige hirmsa ja ebamugava kõrval on tegelikult huvitav näha, kuidas kogu käimasolev kriis meie ühiskonda ja selle väärtushinnanguid muudab.

Nimelt on kodus vedelemisega nüüd ju aega juurde tekkinud ja enam ei ole kogu aeg ühte või teise kohta kiire. Ma ütlen ausalt, mulle praegune perega kodus chillimine täitsa sobib ja vähemalt senise nädalaga ei ole tekkinud ka tunnet, et tahaks naisest ja lapsest natuke puhkust. Eeldame ja loodame, et nende tunded on natukenegi vastastikused. Sest oled ju ikka siit-sealt kuulnud lugusid, kui mõnes peres on mees natukeseks ajaks Soomest koju tulnud ja mõne päeva möödudes ootavad kõik, et võiks juba “tavapärane” rütm taastuda ja mees taas Eckerö Line’i peale hüpata.

Lugedes ka teiste perede karantiinilugusid, tuleb siiski tõdeda, et meil on siin kolmekesi kodus ka veel suht beginnners level. Kui kodus on kantseldada vaid üks laps ja seegi väike 7-kuune plika, kes alles esimesi roomamisi teeb, siis võibki kodune elu paras roosamanna tunduda. Kujutan vaid ette, kuid jõnglasi oleks peres juba 2-3, kõigil jalad all ja keeled suus. Küll siis näeks siin 24/7 vett ja vilet, mille kõige juures peaksid veel kokaks, koristajaks, psühholoogiks ning matemaatika õpetajaks kehastuma. Nii et jõudu kõigile lapsevanematele, kes säärases reaalsuses hetkel elavad! Jääb vaid üle oodata ja karta, kui meie ka kunagi sellele edasijõudunute “tasemele” jõuame😄.

Beebi naudib, et emme ja issi päevad läbi kodus on.

Aga kuhu ma kogu selle eelneva aja mahavõtmise jutuga jõuda tahtsin on see, et tegelikult on tore näha, kuidas inimesed vaikselt uue elukorraldusega harjuvad ja antud situatsioonist ka positiivset otsida püüavad. Virtuaalsed live-kontserdid, Skype-veinitamised ja kõik muu säärane on ju mõneks ajaks täitsa omapärane ning tore vaheldus. Loodame ainult, et kui normaalne elu taastub, ei ole inimesed liiga mugavaks muutunud ning edaspidi kõiki pulmasid ja juubeleid ainult virtuaal-läbudena maha ei peeta:).

“Tänu” koroonakriisile leidsin ka enda näitel üle mitme kuu aega, et segamatult 30-40 lehekülge raamatut lugeda (suur saavutus, ma tean😄). Samuti olen käimasoleval nädalal vihtunud rohkem trenni kui koroonale eelnenud kahe kuu jooksul kokku. Ja selle kõige peale tabasin end mõttelt, et kuigi trenn ja lugemine on meie kehale ja vaimule väga kasulikud, siis miks jõuavad paljud meist nende asjadeni alles siis, kui kodus tõesti “midagi targemat teha pole”?

Lõppude lõpuks ei võta paarikümne lehekülje lugemine ja 20-30 minutit liigutamist ju üldse nii palju aega. Aga kui oled igapäeva rutiinis, siis on väga lihtne jõuda vabanduseni, et ah täna pole selleks üldse energiat. Tegelikult on see aga tihti prioriteetide seadmise küsimus.

Miks me ei vaimustu enam lihtsatest asjadest nii nagu väikesed lapsed?

Mul on tunne, et isegi, kui igapäevatöö ja pereelu kõrval tekib sul päevas/nädalas mõni vaba hetk, siis tänapäeva ühiskonnas on justkui patt see vaba moment lihtsalt logelemiseks võtta. Ikka tekib tunne, et oh nüüd laps magab ja nüüd peab sellest ajast maksimumi võtma. Näiteks lüüa alustuseks kogu elamine põrandatest lagedeni läikima. Seejärel peaksin natuke mõnda uut oskust arendama, et tulevikus jälle rohkem raha teenida. Ja siis peaksin tegelema selle kõrvalprojektiga, mis mulle loodetavasti paari aasta pärast ka ilged rahamäed kokku toob.

Aga võtta see tund-kaks, et lugeda ilukirjandust, vaadata mõnda dokumentaalfilmi või lihtsalt elukaaslasega maast ja ilmast rääkida? Ah see tundub ju paras ajaraisk. Mis kasu ma sellest hiljem saan? Ja mis siin ikka – tuleb kogu seda edukultuuri survet ja pattu tunnistada ka enda puhul.

Vaadates kasvõi enda last, võiksid täiskasvanud kohati enda võsukestest õppust võtta ja aeg-ajalt ka väikestest asjadest vaimustuda. Ei ole midagi armsamat, kui jälgida, kuidas sinu laps ühte võrdlemisi suvalist asja nagu näiteks pakkepaberiga krabistamist maailma kõige huvitavamaks ja lahedamaks tegevuseks pidada võib.

Ma ei ütle ilmtingimata, et sina ja su elukaaslane nüüd karantiinis mullikile ja tühjade plastpudelitega lustima peaks hakkama (kuigi miks ka mitte?). Küll aga võiks koduseinte vahel ehk meelde tuletada mõni vahva hobi, mida nooremana harrastatud sai, kuid milleks nüüd kunagi aega ei tundu olevat. Olgu see siis maalimine/joonistamine, kudumine, lauamängude mängimine või pusle kokkupanemine – take your pick. Ma arvan, et praegu on suurepärane aeg, kus süüvabalt ka selliste “pehmemate” tegevustega tegeleda.

Ja mis siis, kui see tegevus sulle otsest kasu sisse ei too. Vahel on ju hea midagi teha ka lihtsalt sellepärast, et see on tore. Ei pea mõtlema, et oh, kui ma nüüd kõvasti näiteks maalimist harjutan, siis ehk saan kunagi oma tööde eest ka raha sisse kasseerida. Muidugi oleks see tore boonus, aga see ei pea olema sääraste tegevuste esmane eesmärk. Seniks aga naudime kodus olemist ja proovime leida väikestes asjades sama palju võlu, kui meie pisikesed järglased:).

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.